Montrealis

Mis mind sinna viis, pluss natuke tänavapilte

Novembris jõudsin “suurel reisil” käia, naaberprovintsi Quebeci pealinnas Montrealis. Siin võiks oma juttu alustada lätlaste korraldatud mardilaadalt, kus põrkasin kokku ühe vana tuttavaga. Ta on läbi aastate oma sõbrannaga hulga reise ette võtnud, ning nendest siis jutustanud. Uuris, kas ma ise kusagil viimasel ajal käinud olen. Mispeale pidin kurvalt õlgu kehitama. Isegi Eestisse ei jõudnud sel aastal. Ainult lühemad käigud siia-sinna lähedale. Ta lohutas mind, et mis seals ikka, tänapäeva maailmas ei reisi temagi enam sama palju. Parem juba siin provintsisiseselt ilma avastada. Nõnda haarasingi kohe (või peaaegu kohe) võimalusest kinni, et vähemalt provintsist välja saada.

Peaaegu kohe juhtus sellepärast, et Mari otsis endale kaasatulijat Rainbow 6 arvutimängu võistlustele. Ma polnud esimene valik, sest tal oli kaks VIP-piletit, mis kõige rohkem ikka huvilistele sobiksid. Kahjuks ei saanud ükski sõpradest tulla, isegi mitte Kirke, ning Toomaselgi väike segadus, sest Kanada Post võis kohe streikima hakata. Lubasin siis lahkelt, et kui keegi ei tule, siis lähen Mariga kaasa. Kui veel mõni päev minna, palus neiu, kas saaksin mingit elamist vaadata. Leidsin ühe nn. “butiikhotelli”, mis ümberehitatud vanas tellistest vabrikuhoones.

Üldse tuli välja, et linnaosa on kohe kõige vanema osa kõrval, ning omal ajal oligi pigem selline Rotermani sarnane kohake. Hiljem ühe noore kohalikuga rääkides, arvas ta, et ei saa eriti sellest suunast aru, kui soovitakse elada korterites, kus torud väljas ja seinad paljad, st telliskivid on näha. Samas on just seal hulgaliselt just ITga seotud tegelasi oma pesakese leidnud. Avastasin ka, et St.Pierre tänav jõuab otsaga vanalinna, ning muutub ühel hetkel pisut nagu Viru tänava sarnaseks. Seal meelitasid ilusad vaateaknad poodi astuma või mõnusat kõhutäit saama.

Montreali jõudsime millalgi kümne ja üheteist vahel. Ma ei teagi, mis see oli, aga õhtul ei tulnud üldse und, mis ajas pisut närvi, sest olime otsustanud kell viis hommikul startida. Lõpuks olin vist kusagil neli tundi maganud. Mari oli küll lubanud, et sõidab ise ja ärgu ma muretsegu, aga kui autosse istusime, siis seadsin end ikkagi rooli taha. Mõtlesin, et ma niikuinii ärkvel, ning tavaliselt ma just väga kergelt enne hommikut autos magama ei jää. Las siis tüdruk puhkab, sest ta pidi ju oma üritusel olema.

Hommikune väljasõit pimedaga on ühelt poolt päris hea, sest autosid eriti teedel pole, aga samas on pime, ning kuigi autosid vähe, siis veokeid hulga rohkem. Ma siiani veel ei ütle, et pimedaga keeldun sõitmast, kuid ikkagi on selline pidevalt valvel olemise tunne. Nii et kui viimaks valgemaks hakkas minema, siis tuli rahulikum olek peale. Mingil hetkel tekkis küll päikesetõusuga pisut selline imelik sürr tunne sisse, kui lehtedeta puude varjud teed kaunistasid ja mu vaatevälja virvendama panid. Jälgisin ka teel iga 70-80km tagant tulevaid teeninduskeskusi, kus nii masinat kui ennast turgutada sai. Hästi mugav, sest ei pea maanteelt kaugemale kõrvale sõitma. Muudkui kihutasin neist mööda, iga kord mõeldes, et kas lasen tüdruku nüüd rooli. Viimaks, kui bensiini ehk veerand paagi jagu, ütlesin, et teeme vahetuse. Montreali oli veel umbes poolteist tundi jäänud. Loomulikult olin kaval, sest ma eelistan iga kell maanteesõitu linnasõidule. Tegelikult on Marigi samasugune, aga seekord ei olnud väga kena ema, ning jätsin selle “raskema” osa temale.

Oh, ja kella 10 ajal tuli mulle Messanger kõne sisse. Olin juba unustanud, et mul kokku lepitud jutustamine ukrainlannaga Eestis. Saime siis kuidagi sellega hakkama. Näitasin talle Montreali eeslinna, ning sõitsime muuhulgas mööda Kanada Posti streikijatest. Ta uuris, et mida nad siis nõuavad. Egas muud midagi, kui rohkem raha, nagu ikka. Ja veel mingeid asju, millesse ma väga süvenenud pole. Tundub, et keskmine kanadalane siiski toetab neid, kuigi nüüd on jama majas, kui post ei käi. Kõige suurem mure nendel, kes posti kaudu uusi passe tellinud. Jutustamisetunnile andis põnevust juurde ühel hetkel mööda sõitnud kiirabi, tuletõrje ja politsei. Nagu üsna tavaline, siis kolm korraga, et kohapeal selgust saada, keda kõige rohkem vaja, või umbes nõnda.

Linnas leidsime suht kenasti õige paiga üles. Verdun Auditorium asub St.Lawrence jõe ääres, ning on muul ajal nii korvpalli kui jäähoki võistluste jaoks lahti. Kahjuks kohe kõrval parkimist ei saanud, aga mõne minuti kaugusele jäi parkimisplats, kus kohti jalaga segada. Sealt vaid viis minutit jalutada ning olidki kohal. VIP kaelakaardid käes, ning turva poolt peale kottide sisu kontrolli ohutuks tunnistatuna võisime ukselt edasi liikuda.

Pean ütlema, et olin kindlasti üks vanemaid ürituse külastajaid. Enam-vähem 25-30 aastased noored. Nagu Mari on selgeks teinud, siis arvutimängude parimad ässad on alla 25, peale seda juba kaob tähelepanu ja kiirus. Minu jaoks muidugi seal eriti midagi ülipõnevat polnud. Astusin küll saali, kus parasjagu algamas võistluse järgmine etapp. Vaatasin ja mõtlesin tagasi ajale, kui mina millalgi 90-ndatel mängisin algusest lõpuni ühe Wolfensteini laskmismängu. Vist selline, mis pani aluse üldse “minategelasest” relvahoidja mängudele. Nagu nüüd just lugesin. Tol ajal poleks osanud uneski näha, kuhu 30 aastat hiljem jõutakse. Professionaalsed mängijad, kes võistlevad päris hinnaliste autasude nimel. Ning mängud käivad pidevalt edasi ja edasi ilma et lõppu ees paistaks. Ning mängijad ise asuvad üle ilma laiali.

Nagu juba ütlesin, siis minu jaoks jääb suur mängimine aastate taha. Ma ei teagi, miks päriselt kunagi sellest niisama palju sisse polnud võetud kui nii mõnigi teine. Sest ma ju ikka mängisin. Sedasama laskmismängu, siis mõistatusmänge, mõned “quests”. Aga oli selline tunne, et kui ühega oled valmis, siis teine on peaaegu sama. Ning pigem juba loeksin raamatut või vaatan filmi. Samal ajal saab näiteks vardad käes kududa.

Siia pisut seda melu, mis saalis valitses. Niisama vahemärkusena ütlen veel, et kuigi ma ei kipu enam arvutimänge mängima, siis meeldib mulle vahel muid äppe torkida. Ja siis saab toreda pildi, kuidas ma näiteks võikski olla hoopis noor arvutiäss 😄

Olin igal juhul tänapäevasele arvutimängude maailmale pilgu peale visanud. Võtsin jalad selga ja moonakoti kaenlasse, ning läksin hoopis linna avastama. Plaan oli otse põhja poole kõndida ning jõuda linnas asuva “mäeni” ning vahepeal ühte turgu külastada. Ilmselgelt hindasin oma võimeid üle, sest kuigi hing on valmis ei tea kuhu jõudma, siis minu aega-ajalt “ishiase” käes vaevlev puus hakkas tundma andma. Pikalt üsna samas asendis kestnud autosõit ei mõjunud just eriti hästi. Aga egas midagi. Tegin aegajalt istumispeatusi ning kohandasin plaanid enda jaoks ümber. Mõnikord on üksi ringi kolamine suurepärane viis linnaga tutvuda. Õnneks polnud miinuskraade väljas, kuigi Montreal on tavaliselt pisut jahedam kui Toronto. Jõudsin linna ühele üsna tuntud poode ja restosid täis tänavale, ning vaatasin, kui kaugele jalad kandsid. Või õieti oli vaja arvestada, et jõuaksin kokkulepitud ajaks tagasi.

Ükski kauplus ei suutnud mind sisse astuma meelitada (tüüpiline mina, kellele ostlemine sugugi ei istu). Lihtsalt jalutasin ja imetlesin vaateaknaid. Inimesi ei olnud liiga palju, kuigi kujutan ette, kuidas suvine liikumine niisama libedalt ei lähe. Montreali puhul saab kiiresti selgeks, et see pole mingile lamedale tasandikule püsti pandud linnake. Tänavad võivad vabalt üles alla lainetada. Põhja poole oli näha mäeselga ja alla orgu kaduvat teed. Huvitav kontrast jääb vanade majade ja kõrval seisvate uuemate hoonete vahele. Samas on kõik kuidagi rahulik ning mõnus. Peamiselt kuuled prantsuse keelt, kuigi aegajalt jäi ka muud kõrva. Nagu näiteks ukraina ja vene keel. Venelasi peaks Kanadas olema üle poole miljoni, enamus neist üldiselt preeria-aladel (tsaari ajal läks ju neid hulgaliselt välja, nagu osa eestlastestki just viljakasvatamise aladele). Kuigi Torontos ja Montrealis on neid parasjagu. Arvestades, et prantsuse keel kunagi nende jaoks palju olulisem, siis Quebec hea koht, kuhu tulla. Võrdluseks pean ütlema, et ukrainlasi on Kanadas umbes poolteist miljonit.

Aga eestlasegi jagub Montreali, päris mitmete jaoks oli see just koht, kus maanduti oma elamisega, kuigi paljud liikusid edasi Torontosse või selle ümbrusesse. Seal ju eestlasi ja tegutsemist rohkem. Neil on oma selts, kirikus käiakse koos, ning Lättemäe, kus suviti koos käiakse, ning noortele laagreid korraldatakse. Lättemäe asub ainult mõni tosin kilomeetrit Montrealist lääne pool.

Kaks asja jäid natuke hinge kriipima. Kurb oli näha ühel tänavanurgal asuvas pargis kodutuid. Nad olid küll rahulikud ning kedagi eriti ei seganud. Samas kõrval oli kaks politseinikku ilusate kogukate ratsude seljas. Ilmselt pidasid olukorral silma peal. Teisena ei jõudnud ma ära imestada, kui palju mehi ja naisi suitsetasid. Aegajalt tundsin ka kanepi lõhna. Tänases Torontos näed palju vähem inimesi, kes käivad suits ees ringi või seisavad mõne maja juures oma lõunatunnil. Kui ma nüüd just ütlesin, et “kui palju”, siis see ei tähendanud sugugi igat tänavanurka ja majaesist. Võrreldes aastate tagusega on pilt kindlasti muutunud, kuigi Montreali jaoks ilmselt palju aeglasemalt. Süüdistan siin Euroopa mõju, kuigi mu kogemused Euroopas reisimisega on üsna nigelad, või pigem ühekülgsed. Kõik pikemad ja kaugemad reisid viivad meid (väga igavalt) Eestisse.

Tagasiteel astusin turult läbi. Ostsin kaks juustu - brie ja suitsujuustu. Oleks võinud midagi värsket kaasa haarata, aga mulle ei meeldi üldiselt käe otsas midagi kanda, kui tean, et pean pikemalt kõndima. Samas müüdi ka juba kuuski ning jõulukaunistusi. Mis sest et alles novembri keskpaik. Õnneks polnud ükski selline, mille puhul poleks suutnud end talitseda ning rahakoti rauad jäid kõvasti kinni.

Aga nüüd aitab lobisemisest, tule hoopis minuga kaasa Montreali tänavatele jalutama 🙂