Mõtisklusi tehisaru teemal

Imelik nädal, kus sooja ja külma ja vihma ka veel otsa. Eestis tuli ju lausa lumi maha. Meie võtsime pühapäeval ette väikese jalutuskäigu suht lähedal asuvas “mereäärses” pargis. Õieti muidugi on tegemist ainult Ontario järvega, aga annab ikka täielikult meretunde. Mulle tuttavat merd igatsen siin elades kindlasti kõige rohkem. Park ise on meist vaevalt kaheksa km kaugusel, kuid tundus alati kuidagi liiga väike ja igav. Korra olen seal aastaid tagasi olnud. Nüüd sattusime kohe pääsukeste põllule ja lihtsalt seisime ning imetlesime neid ringi lendavaid linnukesi. Püsti on pandud hulk pesakaste ning mõne linnu puhul oli tunne, et nad meelega poseerivad pesal istudes. Telefoniga muidugi ei saa nii häid pilte, aga paar tükki allpool. Järgmisel korral võtan parema kaamera kaasa.

Jalutasime mööda rannaäärset teed, ning ühel hetkel heitsin suurele paekivilahmakale pikali. Kuulasin lindude hääli ning märkasin äkki, et linnas elades oskan justkui automaatselt autode müra välja lülitada. Päike paitas põski ning tuul sasis juustes, sulgesin silmad ja mõtlesin, kuidas just nõnda võikski kunagi, kui aeg käes, eluga hüvasti jätta. Kahjuks muidugi pole selliste soovide täideviimine meie teha, ning enamasti oleme ikka kodus/hooldekodus või halvemal juhul haiglavoodis. Toomas ütles, et ai! kui morbiidsed mõtted, aga eks need natuke seal ajusopis peidavad, kui tead et ees ootab kaks kuni kaks-pool tundi kestev op. Midagi, mis on kirurgide jaoks rutiin, ainult patsient on see, kel vaba voli natuke muretseda 😐 Tean, et Toomas muretseb ka, kuigi vahel on tunne, et isegi rohkem kui mina ise.

Aga aitab nendest heietustest. Räägime hoopis kõigi “meelisteemast” - juturobotitest. Millest üks mu kaasa jaoks lausa blogipostituse valmis treis. Ma tean, et Toomas on väga tehisarust huvitatud, tema jaoks on see justkui inimkonna suur samm edasi. Nii et loomulikult kuulab ja vaatab ja loeb ta selleteemalisi üllitisi ning teeb AI abil kokkuvõtteid. Nüüd jõudis aga lausa katsetamiseni, kui hea blogipostituse suudab tehisaru kokku panna. Kahjuks kukkus asi natuke kehvasti välja, sest läpakas andis väga valel ajal otsad. Ja ta ei saanud AI toodetu kõrvale enda teksti valmis kirjutada. Selle peale tahaks öelda, et ise oleksin ilmselt enda loo enne valmis kirjutanud ja siis juturobotilt ühte palunud. Isegi kui oleks need teistpidi postitanud. Aga takkajärgi tarkus pole õieti mingi tarkus, eriti kui märk maha pandud.

Tulemuseks oli hulk arvamusi ja mõttevahetusi. Mis ju tegelikult päris tore! Kui kirjutada aina ilmast ja loomadest, siis mille üle siin arutada. Juturobot Toomase blogis väitis muuhulgas, et kõik blogijad on tundnud põhimõtteliselt mingit blokki kirjutama asudes. Mis ilmselgelt kusagilt õhust võetud. Samas ma tean seda tunnet küll, kui ma siin olen vahel natuke nagu tellimuse peale kohalikule eestlaste lehele kaastööd teinud. Tean, et peab, aga pea on täiesti tühi. Korra proovisin ka, mis juturobot välja pakuks, aga kogu tekst oli nii halb ja kaugel sellest, mida ise kirjutaksin. Esimeseks ja viimaseks korraks see katsetus jäigi. Kuigi tundub, et minusugused raha eest jututreialid ei tarvitse üldsegi end halvasti tunda, kui tehisaru appi võtavad. Või päris suur osa nendest. Nagu hiljuti Eesti meediastki läbi käis. Paneb mõtlema, mis tulevik toob… Võib ka olla, et maksumüüri taga blogistajad tunnevad suuremat pinget tihedalt lugejate jaoks midagi “toota” ning kes teab, mis nemad tunnevad või teevad. Olen ainult ühe sellise blogi eest korra maksnud, aga sain üsna kiiresti aru, et ma niisama siiski oma raha talle jagada ei jaksa. Postitus kuus või üldse mitte midagi tundub siis täielik nöök. Juturoboti abil lood hoopiski justkui pettus. Nii et ma parem kulutan hetkel selle raha ukrainlaste ühe meediaväljaande toetamiseks (Kyiv Independent).

Tehisaru osas mõistab vist enamus, et me ei saa sellele kätt ette panna, ükskõik kui palju meile see meelepärane või mitte. Mulle endale meeldiks väga, kui iga postitus või video või foto oleks ära märgitud kui AI. Et see oleks kõigile kohustuslik. Ja mulle meeldiks, kui ma saaks somes valida (näiteks Instagram, Youtube), et nad ei söödaks mulle AI asju ette. Saan aru, et vahe “päris” ja “tehis” vahel kahaneb, aga seda enam peaks olema rohkem reguleeritud, kuidas meile kõike pakutakse. Selles suhtes kuulasin huvitavat podcasti Dex Hunter-Torrickega, kes töötas kunagi alles areneva Facebooki juures, lisaks Google ja Elon Muskiga. Kuigi ta on olnud väga tihedalt seotud erinevate IT maailma arengutega, siis viimase paari aasta jooksul on ta hoopis kannapöörde teinud, ning proovib just tuua välja, et AIga seotu areneb super kiirusel, ilma et oleks korralik tulevikuplaan selge. Kodanikupalk kõigile võib tõesti kunagi tulla, aga kuidas elada üle see vahepealne aeg. Nägin just hiljuti ühe ukrainlanna postitust, kes töötab Kanadas alal, mille AI võib esimeses järjekorras üle võtta. Samas on ta ise positiivne, ning nimetab, et kuigi see oht on, siis ta proovib leida võimalusi, kuidas AI enda kasuks tööle panna, see tähendab, et ta täiendab end tugevalt just sel alal. Aga mitte kõik ei oska nõnda mõelda. Ning mida vanem sa oled, seda raskem kogu asi on. Mäletan, kui meil pangas tulid arvutid sisse ja vanemad töötajad olid üsna hädas nende kasutamisega. Ütlesid, et kõik ju töötas niigi hästi. Ja miks neid vaja on. Täielik mõttetus. Kui paljud meist tänapäeval sellega nõus oleks.

Natuke rohkem murelikuks teeb aga see, kuidas tehisaru ära kasutades proovivad mõned teiste arvelt rikastuda. Just jäi ette muusik, kes avastas, et üks suurem muusikafirma on tema lood põhimõtteliselt varastanud, tehisaru abil justki oma loonud. See suur firma lausa vaidlustas noore muusiku Youtube kanali, et seal on rikutud autoriõigust (nii et ei mingit sissetulekut talle enam). Mida teha… noorel muusikul pole neid rahasid, mille eest juriidilist abi saada. Ma väga loodan, et need jäävad üksikuteks juhtumiteks. Kuigi see on hea näide, kuidas juba olemasolevad platvormid peavad olema valmis reageerima ja õigluse jalule seadma. Tõesti, ma väga loodan, et hetkel on lihtsalt sellel maastikul “metsik lääs” ning ülalnimetatud mehe ja tema mõttekaaslaste abil saavad asjad paremini (kiiresti) paika. Hea, et selliseid inimesi on. Sest niisama oma konnatiigis tormi tekitamine ei aita tehisaru tulekut peatada.

Veel üks huvitav tähelepanek jäi mul silma. Nimelt tehti mingi väike uurimus tehisaru kasutamisest meditsiinis. Näiteks kasvas AI abil tohutult haiguste õige diagnoos. Kui AI kasutamine katkestati, siis meditsiinitöötajate oskus/suutlikkus haigusi ära tunda vähenes võrreldes selle punktiga, mis nad enne AI kasutamist oskasid. Ühelt poolt mõtlen, et appi! nii ei saa. Mis juhtub, kui mingil põhjusel tehisaru ei saa kasutada. Parem juba eemale hoida sellest. Teisalt jällegi, kui olen haige või mu lähedane on haige, ning tehisaru on aidanud tuvastada haiguse, mida inimene poleks osanud, siis… kindlasti ei mõtle ma, et “Paha tehisaru!”. Ikka et mõtle, me saime kiiresti haigusele jälile ja mu lähedane sai ravi ning ei läinudki manalateele. Tahan ka mõelda, et kuigi inimeste oskus justkui langes, siis tagasi “ree peale saades” usun, see taastub.

Siinjuures pean veel ütlema, et kasutasin ise juturobotit, kui sain oma diagnoosi. Kanadas pole olemas sellist head süsteemi, kus kõik sinu kohta ühes kohas olemas, aga mingil määral on hakatud rohkem jagama haigla või laborite tasemel testide tulemusi. Laborite omad on paremad, sest nad seletavad ära, mis on normaalne, mis pole. Haiglatel on keerulisem, sest näed raportit, mis mõeldud rohkem arstidele omavahel suhtlemiseks. Otsutasin siis seal toodu juturobotile ette anda, ning oh, imet. Ta seletas imehästi ära, mis täpselt mu kehas käimas on. Ma ei võtnud seda üldsegi mitte kui arsti lõplikku diagnoosi. Lihtsalt tänu eelteadmistele sain hulga paremini aru, millest jutt käis. Ning olin ka jõudnud päris hästi läbi mõelda, kuidas ja mis edasi (või õieti nii palju, kui ma ise kaasa rääkida sain). Mingi sisemine rahu oli minus. Muidugi oleksin võinud kasutada vana teada Google abi, kuid ma oleks kulutanud hulga rohkem aega, eriti aru saamiseks, milliseid lehekülgi usaldada ja milliseid mitte. Nii palju ma tean, et tehisaru puhul on vähemalt see osa rohkem paigas, et igasugused uhhuu leheküljed jäävad välja. Hea näide, kui sõbranna soovitas mingit “imeravimit”, siis mitte et ma seda kasutama oleks hakanud, aga naljaviluks uurisin juturoboti käest, mis tema selle kohta teab. Ning ta peaaegu et noomis mind, et ma kuulaks ikka seda, mis arst ütleb. Google osas tean ka liiga hästi, kuidas võid sattuda mingit selgust otsides ei tea mille otsa, ning siis oled nagu “Kolm meest paadis” minategelane, kes loeb välja, et tal on kõik maailma haigused välja arvatud housemaid’s knee ehk mingi põletik põlves.

📸 Pildid pargist, ühele suutsin isegi lendava pääsukese püüda. Esimesel on mitu kormorani reas. — Tahvlil joonistusprogrammi kasutades osaks väike hoolealune sellise asja välja võluda. Mul jäi muidugi silm peale keskmisele kujule. — Sama pisike neiu, kes on väga Mari moodi (aga nad on nõod ka), kes muudkui turniks ja võtaks asju ette. — Toronto on ju täitsa “merelinn”. Plaanis on muide sadamat korrastada, et suuremad kruiisilaevad saaks seal peatuda. — Kiisu tuleb vahel eriti lähedale. Istusin seal pea pool tundi, käsi kiisu all kinni. — IKEAs käidud ja kuigi lambipildid, siis ostsin hoopis uue padja endale. Nüüd ei olegi enam kael kange hommikuks. Ainult aasta võttis, et nii kaugele jõuaksin 🙂