Multikatest ja muinasjuttudest

Ehk lemmikud muinasjutu või multika tegelased

Olen enda jaoks leidnud uue taskuhäälingu, mis väga meeldib. Trevor Noah on Lõuna-Aafrikast pärit koomik-satiirik, kirjanik, produtsent, telesaatejuht. Saatejuht oli ta juba oma kodumaal, kuni võttis üle Jon Stewarti The Daily Show koha USA teles. Ma ei ole eriti ühtegi neist igapäevastest või -õhtustest saadetest järjepidevalt jälginud. Lihtsalt vahetevahel peale sattunud. Ning teleteenuse kadumisega ainult somes otsa komistanud. Trevor Noah on seejuures alati jätnud hästi sümpaatse mulje oma mõnusalt sooja suhtumisega, kus vajadusel ei puudu ka kriitikanooled, eriti kui tegemist poliitiliste teemadega. Jäin praegu mõtlema, kui populaarne ta päriselt usakate hulgas oli, ning nagu kahtlustasin, siis ega vanem põlvkond teda suurt ei armastnud, sest polnud küllalt “vihane” või “USA-keskne”. Nõnda ongi teda jälgimas pigem nooremad, kelle jaoks some olulisem kui tele, ning ka rahvusvaheline tunnustus on kõrgem. Siin on tema podcast: What Now? With Trevor Noah. Annan Youtube lingi, kuigi ise kuulan enamus asju läbi Pocketcast rakenduse.

Hiljuti kuulasin arutlust, kus räägiti lemmikutest muinasjutu- või multikategelastest. Ning üks nimetas, et vanaisa Peppa meeldib talle kõige rohkem! Ma ei arva, et oleks kunagi sellise justkui kõrvaltegelase peale tulnudki. Pigem kerkivad silme ette “peategelased”. Aga kõneleja hindas pigem seda, kuidas vanaisa Peppa on selline rahuliku ellusuhtumisega, ootamata, et lapselapsed temasuguseks kasvaksid või tema moodi käituksid. Nüüd võib muidugi norima hakata, kas isana oli ta teistmoodi. Aga sel pole tähtsust. Sest me inimestena ju areneme pidevalt ja (loodetavasti) õpime elust. Ning ühel hetkel jõuame ehk punkti, kus laseme oma lähedastel olla just sellised nagu nad on. Ning eriti tore on, kui vanaemad-vanaisad justkui laste tasemele tulevad ja suudavad nendega koos olla “vanaemad õunapuu otsas”. Ma ise usun, et olen päris hästi selle rolliga hakkama saanud (kuigi mitte oma päris lastelastele, sest neid lihtsalt pole). Eriti, kui kuulen peagi kümneseks saava neiu suust, et emme-issi ei mängi kunagi temaga. Tegelikult ju nad tegelevad küll oma lastega, aga kindlasti ei võta nad aega, et paar tundi järjest näiteks keerulist nõiamängu mängida, kus kõige nooremast kolmesest saab Pisike Nõid, kümnesest Vanem Õde ja minust Noorem Õde. Kes pidevalt krutskeid täis ja ei taha hästi sõna kuulata. Mispeale Vanem Õde peab teda kogu aeg korrale kutsuma ning vajadusel isegi “suu kinnipanemise nõidust” kasutama. Ja meil on lihtsalt niisama tore koos olla.

Jäin taskuhäälingu teema peale mõtlema, kas mul on päriselt mõni oma lemmiktegelane. Muinasjuttudest ei oskagi kedagi välja tuua. Millegipärast meenub üldine vaeslapse kuju, kellel ühel hetkel paremini hakkab minema. Olin varateismeline ehk, kui lugesin Eesti rahva ennemuistseid lugusid (või mis iganes see võis olla), ja üllatusin, kui huvitavad ja põnevad need olid. Multikate kangelaste osas on mul muidugi suur auk vahele tekkinud sellest ajast, kui lapsed väikesed olid. Ise vaatasin alati hea meelega 70-ndatel alanud Pink Panther multikaid, ning muidugi Oota sa! Kuigi mul viimase puhul oli vahel üsna kahju hundist. Tol ajal ju ei olnud olemas tervet kanalit ainult multikate või lastesaadete jaoks, ainult vast tunnike või kaks päevas. Eesti omasid ma ei vaadanud, tundusid kõik väga masendavad, ka venelaste omad enamasti.

Oma laste ajast meenub Cybersix. Oli kindlasti just Mari lemmik, sest ta tuhises aegajalt kodus ringi lotakas laia äärega müts peas ja keep üll (ehk mingi suur õhuke rätik). Cybersix meeldis, sest ta oli tavapäraste supermeeste kõrval ometigi üks naisterahvas. Mis jällegi eeskujuks minu tüdrukule. Äkki algaski sealt see tema “omapäisus” ja tunne, et ta võib olla tugev naine, kes ei pea mingeid ei tea mis naistele mõeldud reegleid jälgima. Mina kindlasti võimendasin seda ka, sest pole näiteks kunagi ei kleite ega roosat värvi peale surunud, või tantsimist-võimlemist. Viisin ju suurima rõõmuga nad hoopis karate trenni. Uurisin Kirke käest, mida tema mäletab ja kas tal oli oma lemmiktegelane. Viimast ei osanud küll nimetada, aga seesama Cybersix tuli meelde. Kusjuures otsis kunagi hiljem netist üles, et multikad olid väga pehme versioon Argentiinas ilmunud koomiksitest. Ning siis oli veel Pinky and the Brain. Mida oli ka omamoodi tore vaadata. Pinky võiks kõrvuti panna praeguse lõunanaabrite juhiga, kes on valmis pikalt mõtlemata korda saatma ei tea mida, et “maailmavalitsejaks saada”, või noh, vähemalt Nobeli auhinda omada. Brain isikut hetkel ei paista ta kõrval küll olevat, kes pidurit peale paneks.

Disney muinasjutud võlusid mind kunagi ehk ainult oma ilusate joonistustega. Kui aga leidsin jaapanlaste multifilmid, siis minu jaoks enam parimaid ei leidunud (Vaimudest viidud, Howli liikuv kindlus, Kiki kullerteenus ja nõnda edasi). Muumimultikad olid ka kindlasti lemmikud, kus My mu number üks (vaatan siiani hea meelega). Imelik on samas see, et kui minu tütred vaatasid Muumilugusid suure huviga, siis minu kaks praegust pisikest tüdrukut igavlevad. Isegi varsti kolmeseks saav võib kiiresti otsida midagi uut juba peale paari minutit. Tänapäeval on see nii lihtne. Omal ajal panid midagi videomaki või DVD mängijalt käima ja siis istusid ja vaatasid. Kuigi eks sul oli ikka võimalus lihtsalt minema joosta. Peaaegu võiks öelda, et see “aeglane” maailm oli kuidagi palju parem. Või kui mitte parem, siis rahulikum kindlasti. Nüüd tahad ahmida sisse võimalikult palju lühikese aja jooksul. Tunnistan, et olen täpselt samasugune aegajalt. Sest avastan end vahel mõnda filmi või sarja vaadates või raamatut lugedes peaaegu et igavlemas, ning kiiret “dopamiinilaksu” vajamas. Mis tähendab, et lähen somesse (nii palju olen proovinud siiski piirata, et Instagram on jäänud peamiseks). Või hakkan hoopis filmi ette kerima või mõnikord isegi kiirema kiirusega vaatama (olen tegelikult päris rõõmus, kui osa platvorme seda isegi ei paku). Viimase puhul annan aru, et ei tee seda mitte vaatamiserõõmust vaid soovist teada, mis juhtus ja soovist võimalikult palju minuti sisse mahutada. Kogun justkui infot, aga see on ka kõik, sest mis ma sellega päriselt peale hakkan. Ning see on seesama mina, kes raamatukokku minnes otsis kõige paksemaid raamatuid, et nad liiga kiiresti läbi ei saaks 😑

Aga Disney juurde tagasi tulles, siis ülalnimetatud podcastis arutatakse, kuidas Disney filmid mõjutasid lapsi, kes võisid mõelda, et kui nad pole küllalt ilusad ja kenad ja hea südamega, siis midagi head nende elus loota pole. Ideaalses loos oleks peakangelane ikkagi pigem tavaline tüdruk, kellel veab tänu õnnelikele kokkusattumistele või ta enda nutikusele. Selles osas on need Jaapani multikad ja kasvõi Cybersix pigem sedasorti.

Üks huvitav tähelepanek on mul nüüd veel olnud. Tutvustasin sügisel üheksasele “päris” inimestega noortefilme ja -seeriaid. Ta oli üsna tõrges, ning elas ikka väga multikatemaailmas, mis tundusid kõige huvitavamad ja toredamad. Minu kõrval tekkis tal ootamatu avastus, et ka teistsuguseid asju võib vaadata, ja et need võivad hoopis põnevamad olla. Noorema õega seoses jäi mul aga silma üks artikkel, milles lahati väikeste laste maailma. Kuidas nende arusaam näiteks loodusest põhineb suuresti joonistustel. Mis pani mind eksperimenteerima. Otsisin lastele mõeldud lühikesi loodusfilmikesi (neid on Youtube täis), ning vaatasime koos, kuidas gorillad metsas elavad. Ta oli õppinud just puslet kokku panema, millel ahvid ja mõned teised loomad. Laps oli nii võlutud “päris” loomadest, et nõudis selle vaatamist ka järgmistel päevadel. Luban tal vahel vaadata Jupiteri pealt eestikeelseid asju, kus ta juba ise oskab päris osavalt oma valikuid teha. Ning mu üllatus oli suur, kui ta hiljuti leidis ühe loodusfilmi, mida siis põnevusega uuris.

Kirke meenutas, et talle meeldisid tegelikult ka dokumentaalfilmid loodusest ja muudest teaduslikest asjadest. Myth Busters oli nende suur lemmik, mille osasid hiljem lausa Youtube pealt vaadati. Ta küll ütles, et mängis vahel meiega, sest lubasime pigem just selliste asjade puhul neid teleka ette ja mitte alati multikaid vaatama. Oleme Toomasega selles suhtes tegelikult väga sarnased. Sest kui kunagi enamus mu koolikaaslasi Soome telest pigem mingeid muusikasaateid vaatasid, siis mina eelistasin just neid loodusfilme.

Igal juhul soovitan nüüd korraks maha istuda ja mõelda, kes on sinu lemmiktegelased muinasjuttudest või multikatest. Ma kuulan huviga 🙂

📸

• Meie Mango, kes on nüüd küll hoopis Kirke kass, sai 7 aastat vanaks! On selline paras mürakas, kaalub kusagil 9kg. Tegin ühe foto, kus mu käsi ka peale jääb, et aru saada, milline mürakas ta on.

• Kirke rõdult avaneb selge ilmaga kitsas vaade Ontario järve peale. Kuigi elab tegelikult rannast päris kaugel.

• Oleme siin lund ja päikest ning külma ja sooja vaheldumisi näinud. Täielik virr-varr ilm.

• Vaatan praegu Mr.Robot sarja, kus üks häkkija ja arvutitark proovib “maailma päästa”. Õieti on asjad mul üsna sassi juba läinud, ning ma loodan, et lõpus tuleb loogiline seletus. Samas on alati filme või sarju vaadates eriliseks hetkeks, kui seal Eestit nimetatakse. Klõpsasin pildi, kus subtiitri tekst ütleb: out in Estonia. See tähendab siis, et häkkerid kasutavad seda kõverteed oma “pahanduste” tegemiseks.

• Lisaks mõned fotod mu tüdrukutest. Kirke on oma juustele “rebasesaba” värvid värvinud. Ja ta on mul ka suur haputaigna küpsetaja. Jagas juba minu juuretisepoisist osa sõbrannale. Siin proovis ta valmistada võicroissantsaia. Mul ei õnnestunudki proovida, kuigi välja nägi tõesti väga hea! On ju isegi kihte näha.

Panen veel mõned pildid Toronto kesklinnast, kus pidin jälle pisut haiglate vahet käima. Ja siis jalutasin umbes neli kilomeetrit metroojaama (ühte kaugemasse). Rongi pealt aeti meid küll varsti maha, sest oli security issue ühes jaamas. Mis võis tähendada, et keegi kõndis liiprite vahel näiteks. Selle asemel, et oodata busse, mis olid pilgeni täis, jalutasin veel kolm kilomeetrit otsa. Arvestades, et mul umbes kilomeeter koju jaamast, siis kokku sai päris hulk kilomeetreid (telefoni järgi 9.65). Vasakus nurgas üleval on vaade Toronto linnavaatele Kirke rõdult. Samast kohast on võetud ka lai pilt (lille ja kassi kohal). Ehitustegevus on täies hoos metroojaama lõpp-peatuse juures. Mis kunagi peaaegu et tühermaa, mida kutsuti spagetiteedesõlmeks. Iga kord, kui keegi just autoga külla tuli (enne kui tehnikavidinad abiks), siis peaaegu kõik oskasid ära eksida. Kui teesillad maha võeti ja osa maju lammutati avanes pea seitse hektarit maad, et uusi ehitusi püsti panna. Kaasa arvatud uus linnaosa keskus. Ja nõnda see linn muudkui laieneb. Või õieti tuleb lähemale kõrvallinna Mississauga piirile, kus ka palju vaba maad arenduseks.