Tol ajal ei olnudki ju eriti palju võimalusi multikaid vaadata. Ja nõnda me siis mängisime hoopis hilisõhtuni õues sõpradega. Mis on peaaegu et kadunud. Või vähemalt sellisel kujul, nagu meie kunagi tegime.
Must ja Valge koer oli ainuke lemmik lapsena. Tunnusmuusika endiselt meeles. Alati oli superüllatus, ku see pärast mõnd lastesaadet tuli. Elasin Pärnus, siis vaatasin Eesti TVd, vene kanalit ei vaadanud kunagi. Soomet meil ei pakutud. Muinasjuttudest meeldisid "Eesti rahva ennemuistsed jutud", siiamaani meeldivad, mul on magamistoas voodi kõrval raamat, vahel loen mõne jutu enne magamajäämist.
Must ja Valge koer meeldis ka. Olen proovinud väikestele tüdrukutele näidata, aga jällegi ei istu millegipärast. Jupiteri peal hetkel olemas. Peaks vaatama, kus minu ennemuistsed jutud on. Võiks vahelduseks tõesti neid lugeda!
Ma tahaks kõige rohkem olla nende tegelaste moodi, kellel asjad õndsas teadmatuses hästi lähevad. Nagu kuuekümnendate filmis "löö esimesena, Freddy", kus tüüp ei teagi, et teda peetakse üliosavaks salaagendiks ja kogu aeg mõrvata üritatakse, samas kui tema lihtsalt juhuslikult astub õigel hetkel õigele poole. Muinasjuttudes on ka selliseid ja üldse on see üks terve tegelasetüüp, mitte üks tegelane.
teisalt ei saa välistada, et ma juba olen, sest ega see Freddy ka ise ei teadnud, vähemalt esimene pool filmist.
Jah, nõnda õndsas teadmatuses ja hästi, päris hea kombo. Aga mul tuleb kohe mõte, et need, kes ta ümber on, ei tohi liialt pahatahtlikud intrigandid olla 😏
sellise tegelase n.ö supervõime selles ongi, et tema ümber on täiega pahatahtlikud intrigandid ja kurjategijad, tal lihtsalt juhtub kogu aeg täiesti kogemata, et ta teeb täpselt õige liigutuse, et salakaval rünnak nurjata. Mistõttu intrigandid ja muud nurjatud tegelased on veendunud, et ta on ülihea väljaõppega professionaal.
Mulle meeldisid väga paljud multikad, mis kellelegi ei meeldinud. Klaasikillumäng, Sõlm, Nõiutud saar jne. Ja loomulikult ka kõigi lemmikud Must ja valge koer, Tom ja Jerry, Nu Pagadi sari jne. Siiani arvan, et osad omaaegsed multifilmid (nii Eesti kui Vene) olid täiesti meistriteosed. Loomulikult oli ka palju pahna, eriti jõledad olid nõukogude korda ülistavad multifilmilaadsed tooted.
"Vaimudest viidud" on hoopis teine tase, võikski üle aastate jälle vaadata. Hetkel on vaatamisjärjekorras samast stuudiost Pom Poko.
Muinasjutte lugesin suure mõnuga lapsena (sain Eesti Rahva Ennemuistseid Jutte 8. sünnipäevaks) ja loen siiamaani. Aeg-ajalt ostan jälle mõne muinasjuturaamatu juurdegi. Eelistan neid, mis ei ole kuidagi lastepäraseks ja "ohutuks" ära nuditud ning lihtsustatud, vaid algupärasemaid versioone.
Populaarteaduslikud filmid ja raamatud on ka alati köitnud rohkemgi, kui ilukirjandus. Elu (ja üldse maailm) on kokkuvõttes huvitavam, keerulisem ja mitmekesisem võrreldes inimese fantaasia ulatusega.
Lapsepõlvest meeldisid Roosa Panter, Must ja Valge koer koos varesega, ... üldiselt vaatasin vähe multikaid, Eesti või vene kanaleilt üldse mitte.
Loodusdokkisid ja populaarteaduslikke vaatasin palju ja vaatan siiamani ... youtube pealt.
Muinasjutte suurt ei lugenud, meelde jäänud kratid ... ju need siis lemmiktegelased.
Tol ajal ei olnudki ju eriti palju võimalusi multikaid vaadata. Ja nõnda me siis mängisime hoopis hilisõhtuni õues sõpradega. Mis on peaaegu et kadunud. Või vähemalt sellisel kujul, nagu meie kunagi tegime.
Must ja Valge koer oli ainuke lemmik lapsena. Tunnusmuusika endiselt meeles. Alati oli superüllatus, ku see pärast mõnd lastesaadet tuli. Elasin Pärnus, siis vaatasin Eesti TVd, vene kanalit ei vaadanud kunagi. Soomet meil ei pakutud. Muinasjuttudest meeldisid "Eesti rahva ennemuistsed jutud", siiamaani meeldivad, mul on magamistoas voodi kõrval raamat, vahel loen mõne jutu enne magamajäämist.
Must ja Valge koer meeldis ka. Olen proovinud väikestele tüdrukutele näidata, aga jällegi ei istu millegipärast. Jupiteri peal hetkel olemas. Peaks vaatama, kus minu ennemuistsed jutud on. Võiks vahelduseks tõesti neid lugeda!
Muumitrollide multikad meeldivad. Jutubis soome ja ingliskeelsed saadaval.
Lapsena meeldis must ja valge koer multikas, lugesin ka palju muinasjutte, seniajani meeldib neid lugeda ja kuulata.
Muumitrollidel on uuem versioon ka. Mis näeb väga kena välja. Kuigi omamoodi armsad on need vanamoodsad.
Ma tahaks kõige rohkem olla nende tegelaste moodi, kellel asjad õndsas teadmatuses hästi lähevad. Nagu kuuekümnendate filmis "löö esimesena, Freddy", kus tüüp ei teagi, et teda peetakse üliosavaks salaagendiks ja kogu aeg mõrvata üritatakse, samas kui tema lihtsalt juhuslikult astub õigel hetkel õigele poole. Muinasjuttudes on ka selliseid ja üldse on see üks terve tegelasetüüp, mitte üks tegelane.
teisalt ei saa välistada, et ma juba olen, sest ega see Freddy ka ise ei teadnud, vähemalt esimene pool filmist.
Jah, nõnda õndsas teadmatuses ja hästi, päris hea kombo. Aga mul tuleb kohe mõte, et need, kes ta ümber on, ei tohi liialt pahatahtlikud intrigandid olla 😏
sellise tegelase n.ö supervõime selles ongi, et tema ümber on täiega pahatahtlikud intrigandid ja kurjategijad, tal lihtsalt juhtub kogu aeg täiesti kogemata, et ta teeb täpselt õige liigutuse, et salakaval rünnak nurjata. Mistõttu intrigandid ja muud nurjatud tegelased on veendunud, et ta on ülihea väljaõppega professionaal.
Mulle meeldisid väga paljud multikad, mis kellelegi ei meeldinud. Klaasikillumäng, Sõlm, Nõiutud saar jne. Ja loomulikult ka kõigi lemmikud Must ja valge koer, Tom ja Jerry, Nu Pagadi sari jne. Siiani arvan, et osad omaaegsed multifilmid (nii Eesti kui Vene) olid täiesti meistriteosed. Loomulikult oli ka palju pahna, eriti jõledad olid nõukogude korda ülistavad multifilmilaadsed tooted.
Üks aegumatu imetore klassika (Eesti näitlejate dubleeritud): https://youtu.be/yyGx9lJYyhM?si=X7yBeGWCZexA-DrJ . Elu või heinad :D
"Vaimudest viidud" on hoopis teine tase, võikski üle aastate jälle vaadata. Hetkel on vaatamisjärjekorras samast stuudiost Pom Poko.
Muinasjutte lugesin suure mõnuga lapsena (sain Eesti Rahva Ennemuistseid Jutte 8. sünnipäevaks) ja loen siiamaani. Aeg-ajalt ostan jälle mõne muinasjuturaamatu juurdegi. Eelistan neid, mis ei ole kuidagi lastepäraseks ja "ohutuks" ära nuditud ning lihtsustatud, vaid algupärasemaid versioone.
Populaarteaduslikud filmid ja raamatud on ka alati köitnud rohkemgi, kui ilukirjandus. Elu (ja üldse maailm) on kokkuvõttes huvitavam, keerulisem ja mitmekesisem võrreldes inimese fantaasia ulatusega.