Naistepäev

Sattusin hiljuti nägema ühe Eestis elava inglanna tähelepanekut naistepäeva osas. Kui mitmed Ida-Euroopa riigid pühendavad selle päeva naiste “kätel kandmisele” ehk teisisõnu tuuakse lilli, kingitusi, minnakse välja sööma, jne, siis väga paljudes teistes maades on asjad hoopis teistmoodi. Ilmeka näitena Torontos juba neljakümnendat korda järjest peetud demonstratsioon naiste õiguste nimel, seekord teemaks: Tõsta pea ja ära alistu. Üheskoos uues maailmas. Või midagi sellist. Sest hoolimata sellest, et naised on läbi aastate suutnud end kehtestada, neid märgatakse ja nendega arvestatakse, siis tuleb arvestada, et päriselt pole me mingisse lõpp-punkti veel jõudnud. Sest liiga palju on töökohtades ebavõrdsust (kõige tavalisem on sama töö eest meestele kõrgema palga maksmine, millega olen ise kokku puutunud). Seda siis riigis, kus justkui kõik peaks tip-top olema.

Sama teema jätkuks, kuigi mitte nii otseselt, siis siin üks kanada-eestlaste film aastast 1984. Põhiteemaks Eesti, Eesti ajalugu ja oma traditsioonide edasikandmine Kanadas. Kõneleb kirjanik Arved Viirlaid ja tema pere. Muuseas nimetab ta, et Eesti Vabariigis puudus klassiühiskond, ja toetati väga erinevaid väikerahvaid, kes leidsid meie juures kodu. Mõtlen, et muidugi oli seal kindlasti varalist lõhestumist, kuid täna mõisnike lahkumisele ja nende varade jagamisele kadus igasugune “kõrgklass”. Selles suhtes oli mul hiljuti omamoodi silmiavav hetk, kui nägin ühte brittide sarja Handcuffed ehk siis Käed raudus.

Kokku on pandud kaks võimalikult erinevat inimest, kes peavad hästi kaua koos vastu pidama. Kõik asjad tehakse ühiselt, ka pesemine ja pissil käimine. Ainult potil nr.2 tegemise puhul pannakse neile pikem nöör vahele. Mõtlesin, et ilmselt peavad nad siiski käerauad ära võtma, kui riietutakse, sest ma ei oska välja mõelda, kuidas sa muidu kleidi või särgi seljast saad 😄 Esimeses osas on koos ühest madalaimast klassist pärit mees, kes olnud vangivalvur ja mingit sorti eakas parunihärra. Asjad hakkavad viltu minema, kui ajaloohuvilisest vangivalvur näeb paruni kodus seinal Hitleri joonistust aastast 1911. Mehele ei mahu pähe, kui uhkelt aadlikuhärra seda demonstreerib. Jah, ma ei teadnud, et see hulluks läinud maailmasõja algataja joonistada oskas. Kas ma sellepärast tema pildi ostaks? Kindlasti mitte, rääkimata selle seinale panemisest. Ausalt, pigem paneks oma laste kõige koledamad soperdised aukohale.

Nõnda need kaks meest kuidagi seal hakkama saavad, kuni õhtul tulevad külla paruni sõbrad, kes on täpselt samasugused kitsarinnalised kui ta isegi. Mispeale vangivaht teatab, et talle aitab! Ja ma ei imesta. See justkui “madalast klassist” mees mõtles ja käitus miljon korda paremini kui need ennast täist aadlikud. Teadsin ju, et kõrgem klass ei tähenda alati ka “kõrgemaid mõtteid ja arusaamist”, aga see oli kuidagi nii kauge, umbes nagu raamatutest lugemine ja filmidest nägemine. Siin äkki oli aga ühed täiesti jobud inimesed, kes võisid küll kiidelda, kuidas saavad oma esivanemaid põlvkondade kaupa üles lugeda, kuid see jäigi nende ainukeseks “väärtuseks”.

Aga tagasi naiste juurde. Lugesin just, et ainult viiel loomal on vanemas põlves menopaus ehk üleminekuiga: nelja sorti vaaladel ja inimesel. Väga vähe on neid liike, kus emased elavad mitu aastakümmet peale seda, kui enam lapsi ei saa. Tegemist on nn vanaemade rolli hüpoteesiga. Aidates lapselaste eest hoolitseda ning jagades oma kogemusi, aitame meie liigil paremini siin ilmas vastu pidada. Vaalade seas on nähtud, kuidas “vanaemad” jagavad toitu nooremate vaaladega ning muidugi kaitsevad neid. Inimeste seas on samuti täheldatud, et vanavanemate abi tähendab paremat tervist ja eluolu kõigile. Kas see, et me tänapäeval elame tihtipeale oma emadest eemal, ja peame ise kuidagi hakkama saama, tähendab ka, miks meil nõnda vähe lapsi sünnib? Oma kogemusest tean, et ilmselgelt oli meil raskem täiesti üksi võõras riigis lapsi saada ja neid kasvatada. Me saime hakkama, aga vahel nõudis see hulga kombineerimist. Oleks kindlasti lihtsam olnud, kui vanaemad-vanaisad lähemal. Või lähedased, kellele hädas toetuda saaks. Minusuguseid, kes on nõus oma “vanaema oskusi” vabatahtlikult kellegi teisega jagama, leidub ilmselt üsna vähe.

Vananemisega seoses meeldis mulle ühe jaapanlanna sõnavõtt, et kas tõesti peame me taga ajama seda, millised me olime kolmekümneselt. Ja ta kutsus üles mitte võrdlema, et üks viiekümnene näeb vanem välja kui teine. Miks me lihtsalt ei laseks lahti kõigest sellest ja ole, kes me oleme. Vahel mõtlen, kui suurepärane oleks, kui meil poleks üldse peegleid. Kas muretseksime siis ka väga, kuidas me välja näeme. Hommik Anuga saates oli külas abielupaar, kus mees on pime. Kas tema mõtleb kunagi selle peale, mitu kortsu tal näos on või ei ole. Kui palju ta laseks oma kaaslase arvamusest mõjutada, kui kaaslane peaks kritiseerima, et tal on naerukortsud silmade ümber. Ma arvan, me teeme selle maailma enda jaoks liiga keeruliseks.

Ja keeruline ta ongi, sest tuleb välja, et mida rohkem me vananemise pärast muretseme, seda kiiremini see meiega juhtub. Ja mitte lihtsalt, et sa näed vanem välja. Hoopis haigused tulevad kergemini ligi (seda rakutasemel), sest me mõtetel on suurem jõud, kui me oskame ette kujutada. Olen viimasel aastal üsna palju taskuhäälinguid kuulanud, ning ühes viimastest soovitas üle üheksakümnene Mai-Agate Väljataga - elage päev korraga ja olge rõõmsad! Temaga vestelnud saatejuht oli imestanud, kui nooruslik ta igatepidi on. Ma ei hakka siinjuures süvenema tema teistesse arvamustesse, sest need kaldusid nii tugevalt esoteerikasse, et ma peaaegu ei kuulanud saadet lõpuni 😏 Aga… see ei tähenda, et minumoodi maailm peab täpselt samasugune kõigi jaoks olema, kui ta ise rahul ning õnnelik (ja ei tee teistele liiga), siis pole ju tähtsust mida või millesse me usume. Nii nagu see ülalnimetatud brittide sari. Me võime proovida teisi mõista ja koos hakkama saada, aga kui ikka ei istu, siis keegi ei kohusta suhtlema nendega, kes sinu jaoks kui läbilõikav kriiks tahvlil.

Aga muidu on meil ju siin kõik kenasti. Välja arvatud see, et ma olen olnud eelmisest nädalast juba haige. Muudkui köhin ja köhin. Kuna eelmisel aastal oli mul umbes samal ajal peaaegu sama haigus, mis üsna hulluks läks, siis otsustasin kohe arsti juurde minna. Kes kirjutas antibiootikume ja palus paar päev oodata, enne kui võtma hakkan. Ma pidasin ainult ühe päeva vastu. Kui mõtlen oma külmetushaiguste peale, siis esiteks olen üsna harva külmetuses ja kui, siis tavaliselt on mul olnud lihtsalt nohu ja üldine kehv olemine. Nüüd siis teist aastat järjest ei mingit nohu (kui siis nina on kinni ja kõrvad lukus) ning imelik köha, mis ulatub kuhugi sügavale rinnakorvi (ilmselt siiski ülemised hingamisteed ehk). Eelmisel korral oli mul tunne, et köhin kopsud välja, aga kui isegi mul kopsupõletik oli, siis läksin liiga hilja arstilt nõu küsima. Seekord olin muidugi ühe pisikese tegelasega terve nädala koos. Tal tekkis kõrvapõletik. Nii et kas lihtsalt sama viiruse üleskorjamine või kes teab mis. Loodan, et see ei hakka olema mu iga-aastane traditsioon.

Keerasime täna Ontarios kellad ette. Oleme seda nüüd mõnda aega varem teinud kui Eestis. Loomulikult oli jälle juttu, et lõpetame ükskord asja ära. Aga kardan, et jutuks see jääbki. Samas otsustas Briti Kolumbia, et see jääbki neil viimaseks kellakeeramiseks. Aitab! Jäävadki suveajale. Nad olid küsitluse teinud, ning enamus pooldas seda. Vilistasid varasemale eeldusele, et lähedased USA osariigid teevad sama otsuse. Selleks nüüd polnud vaja jobude jobul Washingtonis troonile istuda 😄 Kahjuks hoiab Ontario ikka kinni otsusest, et Quebec ja New Yorgi osariik võiks ka otsusega ühineda. Oh, well! Peab vist natuke ootama, et me täiesti siniseks oleme vihastatud USA poolt tulevatest juttudest.

Kanada uudised

• Kanadas on nüüd uus kõige kõrgem ehitis, mis asub Torontos. Pinnacle SkyTower korterimajaga jõuti 106.korruseni. Kõrgust umbes 325m. Tallinna teletorn on 314m. No ma ei tea, kas ma väga tahaks kusagil seal nii kõrgel elada. Isegi kui vaated väga ilusad.

• Kanada on kõvasti piiranud immigrantide arvu. Pluss kärpinud, kui palju välistudengeid õppima saab tulla. Mis tähendab, et paljud (väiksemad) õppeasutused on hädas. Mõned pakuvad oma õpetajatele ja professoritele “väljaostmise” võimalust. Et saad mingi rahasumma ja lähed ise vabatahtlikult ära. Samas, kui lugejal kange tahtmine siia õppima tulla, siis tasub valida Queensi ülikooli Kingstonis, mis pidi Kanadas parim koht olema, kus lisaks teadmistele endale ka väga hea elupartneri/abikaasa leiad. Western ülikool Londonis on teisel kohal, et leida armastatu. Toronto ülikool on aga üsna igav, ta isegi ei jõudnud nimekirja 😄

• Toronto haigla - University Health Network Toronto General - napsas endale maailma teiseks parima haigla positsiooni. Mayo Clinic Rochesteris, siit otse üle Ontario järve, on esimesel kohal. Euroopa omadest on Karolinska Univesitetssjukhuset Rootsis neljandal kohal. Toronto General on mulle tuttav. Isegi üks op on mulle seal tehtud, kirurgiks oli dr.Ülo Ambus. Jah, eestlane, kellega sain eesti keeles rääkida.

• Ma arvan, et kõigi torontolaste üllatuseks on Toronto veel ühte nimekirja sattunud, kui linn, kus on päris hea lapsi kasvatada ja pereelu elada. Toronto on 29. ja ainuke teine linn Kanadast, Montreal - 31. Esimesed kümme: Brisbane, London, Auckland, Helsingi, Sydney, Perth, Melbourne, Stockholm, Berliin, Seoul. Huvitav, nii mitu Austraalia linna!

• Kanadalased ei pea enam Hiina reisimiseks viisat taotlema. Tundub, et see kehtib vähemalt aasta lõpuni. Siin on suur hiinlaste kogukond, usun, nad rõõmustavad. Mina väga ei kiirusta sinna tõttama, nii nagu üleüldiselt pole ma eriti Aasiast huvitatud.

• Ma ei tea, mida tehakse Eestis, kui leiad oma maalapilt mingi muistse haua. Kas pead kinni maksma arheoloogide töö? Igal juhul tundub, et Kanadas on asjad pisut teistmoodi. Isegi, kui oled saanud loa ehitada majake, siis mingite luude väljailmumisega oled äkki silmitsi olukorraga, kus see võib sulla mitusada tuhat ekstra maksta. Ma ei saa sellest üldse aru. Võid küll taotleda toetust, aga asjaajmine pidi hirmus kaua võtma. Ma ei imesta, kui inimesed lihtsalt hakkavad ignoreerima, kui laiba leiavad. Sest äkki on tuhat aastat vana. Kui ainult mõni aasta, siis tegeleb politsei.

• Lõpuks link Toronto Life ajakirjas ilmunud artiklile, milles üks abielupaar kirjeldab, kuidas nad jätsid oma Toronto elu maha, et Rootsis edasi elada (mees oli pärit Rootsist). Ja kuidas nad seda (peaaegu) ei kahetse. Positiivse poole pealt suurepärane õhk (hingamiseks), rahulik elurütm, negatiivsena näevad, et võiks mitmekesisem toiduvalik olla. Torontos oleme ära hellitatud, sest nii paljud erinevad rahvad pakuvad oma toitu. Jälgin ka ühte kanadalast Instagramis - Madeline Robson, kes on elanud mõnda aega Rootsis. Kolis kohe mehe juurde.

📸 Fotod sellest nädalast. Esmaspäeval käisin arsti juures. Päike sillerdas imeilusalt. Kevad on tulekul. Kuigi lume sulamine võtab omajagu aega. Ehitustöö metroo lõpppeatuse juures käib täie hooga. — Loen tavaliselt e-raamatuid, ja nüüd äkki oli mul üks paberraamat käes. Natuke ebamugav on lamades neid lugeda, pean ütlema. — Vaatasin prantslaste sarja Mõrv Pariisis. Peategelaseks kaks naist. Üks politseiuurija, teine (Astrid) töötab Politsei arhiivis ja on autistlik. Hästi huvitavalt üles ehitatud ja paneb jällegi omamoodi mõtlema sellele maailmale, kus me elame. Ja kuidas me omavahel suhtleme. Mõrvad on muidugi ka 😏 Britid on samast sarjast oma koopia teinud, tõesti lihtsalt koopia, nagu ma esimese osa põhjal aru sain. Soovitan jääda prantsuse versiooni juurde. — Kiisu käis mul seltsi pakkumas, kui ma haigena voodis vedelesin. — Pilt meie elutoast. Mul on natuke toataimi. Kunagi oli rohkem, aga leidsin, et hakkasid kuidagi liiga palju elamist üle võtma. Ning ma ei ole väga hea nende eest hoolitseja. Proovin ikka meeles pidada, et kord nädalas vett anda. Või kui nad liiga ära närtsivad. Siis on nende asi, kas jäävad ellu või mitte 😄

Naistepäeva puhul postitas Vabaõhumuuseum hästi toredad pildid oma FB lehele. Kuidas võis üks selline tähtis päev aastal 1993 kolhoosi korteris välja näha. Vaata siia.