Novembri algus
Eilne pühapäev kattis linna ja suure osa Ontariot lumega! Tundub, et nii mõneski teises provintsis jõudis külm ja valge vihm kohale. Üldsegi ei mäleta, et kunagi nii vara oleks seda juhtunud. Kui, siis ehk mingi õrn kirme, aga Torontos oli kohati 10cm maha tulnud. Ja täna sajab muudkui edasi, ning järgmised kaks päeva ka otsa. Muidu pole mul lume vastu midagi, kuid lehed on ikka puudel, ning tänavateltki pole neid jõutud ära koristada. Nii et meil on nüüd mingi lehelumesegu maas. Mingi hetk tuli eile ka jäävihma, mis tähendab, et mõnel pool võib üsna libe olla. Otsisin ikka talvesaapad välja, mille talla all mingid metalltükid, sest ei taha sugugi end maast siruli leida.
Eelmine nädal tähendas ka meile pimedaga harjumist, sest keerasime kella. Pean ütlema, et olen samasugune nagu hiljuti kuulatud taskuhäälingus Rita Rätsep, kes kutsus üles pimedat aega nautima. Ta nimetas ka, et tihtipeale me kordame, mida teised ees räägivad, kuidas päikeseta ei saa elada ja kui halb pimedus on. Selle asemel võib enda sisse vaadata ning mõelda, mida pimedus meile tähendab, ja kas see ongi nii halb. Näiteks paned küünla põlema, tõmbad teki ümber ja loed raamatuid või vaatad mõnd lemmiksarja või kasvõi hoiad telefoni käes. Telefoni asemel muidugi võiks hoopis näiteks tass kakaod käes olla 😉
Pühapäeval oli mul küll tunne, et täna on lihtsalt üks lumepäev. Ja küpsetasin üle tüki aja jälle vahvleid hommikusöögiks. Mitte neid õhukesi, millega eestlased vahvlite küpsetamist tihtipeale seostavad, aga ikka paksusid, aga üsna krõbedaid (kohe raudade vahelt tulles). Mul on mingi vana retsept, mis ühest Rootsi ajakirjast saadud: sulata 100 g võid, sega 210 g jahu sisse 2 tl küpsetuspulbrit ja natuke soola, lisa 4 dl piima ja 2 muna. Kõige lõpuks jahtunud või. Pane u dl tainast vahvliraudade vahele. Tainas ise on suht vedel, aga ei pea muretsema.
Mul oli mingi imelik plaan jälle nädalavahetusel töötada, aga lõpuks ei avanud läpakat. Pühapäeval vaatasin hoopis Itaalia sarja, mida näidatakse Soome teles – Mina Settembre – hästi armsad lood, milles Mina aitab Napoli elanikke ja samal ajal proovib oma eluga toime tulla. Võib mõne jaoks ehk liiga magus tunduda, aga sellesse pühapäeva sobis nii hästi.
Siinjuures pean ütlema, et nüüd olen kahel korral pidanud plusspunktid andma tehisintellektile. Eelmine nädal tahtsin oma väikesele üheksasele tutvustada zentangle joonistamist, millest sattusin kunagi vaimustusse. Aga mul oli täiesti käega pühitud, kuidas seda kutsuti. Tegin katse googeldada, kuid sealt ei tulnud mingit head vastust. Siis meenus, et on ju ka AI olemas 😊 Ka praegu läksin kohe tema käest küsima, sest kuigi olen itaallaste sarja vaadanud, siis millegipärast on selle pealkiri kuidagi minust mööda läinud. Sain kohe vastuse ning lisaks veel mitu soovitust, mida võiks veel vaadata. Ma tean, et AI võib tekitada kuumi tundeid ühte või teistpidi, kuid minu jaoks on see lihtsalt üks elu paratamatus, millele ilmselt me kätt ette ei saa panna. Kui inimesed just massiliselt protestima ei hakkaks ja seda enam ei kasutaks. Eks ajaloos ole teisigi sarnaseid olukordi olnud, kus teatud arengud oma arengu muudkui läbi tegid, ükskõik, mida mõned arvasid. Olen siin kindlasti juba öelnud, et ma ei ole samasuguses vaimustuses nagu mu kaasa 😉 Võtan asja üsna külmalt. Ja praegusel hetkel teadmisega, et sel puudub väga fantaasia ja ise mõtlemise võime. Kõik põhineb ikkagi sellel, mis me talle ette söötnud oleme või mis netis olemas. Samas lugesin kunagi üle kanadalase fantaasia raamatut, milles “internet” oligi justkui teadvus, ning ta hakkas ühe tüdrukuga suhtlema. Päris huvitavad mõttekäigud olid seal välja toodud.
Niisiis läks terve pühapäev niisama mööda. Vaatasime veel ainult Becki ühte osa, ning siis läksin kiikasin ära, mis asi see kudujate võistlus on. Sest ma ju koon oma lõbuks vahetevahel. Niisiis, trummipõrin palun, ja siin ta on: Game of Wool, Britain’s Next Knitter. Ega ma poleks sellest midagi teadnud, aga jälgin Instagramis üht meeskudujat, kes natuke sellest rääkinud. Tal on oma podcast ka olemas, mida veel pole jõudnud kuulata. (Vaata: Adam cleevelyknits). Aga sari on kindlasti omapärane kahe osa põhjal öeldes. Siiani pole minu meelest midagi väga erilist loodud, sest neil on ajaline piir peal. Ühte asja imestasin küll, sest mõned tõstsin käega lõnga üle varda. Ma tegin seda kunagi pahempidi kududes, aga nüüd oli mul kohati tunne, et kooksin kiiremini kui nemad. Kudumise osas veel, et ma ei suutnud seda kunagi korralikult ära õppida, kui ema mind enda kõrvale võttis. Proovisin, mis proovisin, aga ei tulnud välja. Alles siis kui ise pusima hakkasin ja minu jaoks lõng kuidagi loomulikult vasakule käele liikus, siis hakkasin kogu protsessi lausa nautima. Kudusin ja lugesin, kudusin ja vaatasin telekat, kudusin ja läksin jalutama. Hästi-hästi, viimane on liialdus, seda ma ei teinud, kuigi olen aru saanud, et meie esiemad just nõnda lasid kätel kogu aeg käia. Nüüd olen targem ja tean, et ongi kaks erinevat viisi. Minu ema hoidis lõnga parema käe näppudel ja tegi kiiresti mingeid liigutusi. Kõik tundus nii lihtne, kuni ise hakkasin proovima. Tulemuseks oli mingi hästi kõvasti kinni tõmmatud silmad, millest vist peenike nõel ka läbi poleks läinud 😂 Koolis pidime mingi hetk midagi kuduma, aga ma ei mäleta, kuidas ma siis seda lõnga hoidsin, kahtlustan, et kasutasin hoopis kolmandat varianti, kus tõstsin lõnga käega „käsitsi“ üle varda. Igaljuhul suutsin isegi labakindad valmis teha, mis mul siiani alles. Lausa mu Toronto kodus olemas. Ma vist ei kandnudki neid peaaegu kunagi. Ja ühel hetkel enam ei raatsinud kätte panna. Järgmine kord ehk panen pildi ka üles.
Suure kudumisjutu peale oleks peaaegu unustanud, et mul käisid laupäeval külas kaks noort minu tütarde vanust „õpilast“ (eestlastest töökaaslased), kes tahtsin juuretisega saia- ja leivaküpsetamise saladusi õppida. Minu meelest nii lahe, et sellest nõnda huvitatud ollakse. Koju said nad pool leiva- ja saiapätsi, ning juuretise muidugi. Ma pole nii ammu tegelikult pätsi teinud, sest peamiselt küpsetan kooriksaiu-leibu, mis lähevad sügavkülma, kust on hea võtta välja just nii palju kui hetkel soovi on. Emba-kumba, kas jätad nad mõneks tunniks kilekoti sisse toatemperatuurile või paned mõnekümneks sekundiks mikrosse.
Eelmise nädala sisse mahtus mul ka kõrvitsapüree tegemine. Võtsin oma kasupere kõrvitsad ette ja lõikusin tükkideks, mis läksid ahju. Olen tavaliselt neid keetnud-hautanud, aga seekord panin koos koorega küpsema. Nägin sellist varianti ühe ameeriklase videost. Tema tegi siis kogu asja püreeks, st koos koorega, aga mina vaatasin, et koor tuleb nii lihtsalt maha, parem ikka kui on selline kena kollane tulemus. Koor ilmselt teeks kogu asja tumedamaks. Jahtunud püree läks kilekottidesse ja sügavkülma. Kasutan seda oma kringlitaignas. Nüüd lobisesin muidugi välja oma saladuse, kuidas me neid teen 😊
Kanada uudistest muidugi domineeris peaministri esitatud eelarve, mis tundub, et liiga suuri laineid ei löönud. Aga vaatame, kuidas selle vastuvõtmine ka läheb. Kõige huvitavama punktina oli lisatud, et Kanada võiks hakata osalema Eurovisiooni lauluvõistlusel. Tuleb välja, et seda olevat ka enne Covidit üles toodud, aga lihtsalt imelik, et riigitasemel midagi sarnast üles tõstetakse. Muidugi teab terve ilm, et Celine Dion on kanadalane, kes võitis kunagi Shveitsi eest, või mõni ehk teab, aga paar tükki on veel siit võistlemas käinud. 2019 – Katerine Duska Kreeka võistluslugu – Better Love. Ja 2023 – Prantsusmaa esindajana La Zarra lauluga Evidemment. Minu meelest sai viimane liiga vähe punkte. Mul poleks üldsegi midagi selle vastu olnud, kui ta oleks võitnudki. Üks vähestest lauludest, mida olen mitu korda hiljemgi kuulanud. Aga mis mul muud öelda, kui et hoiame vist pöialt, et Kanadagi varsti Eurovisioonil võistleks 😊
Prints Harry käis meil siin külas ja sai natuke peapesu, et ta ühel LAs toimunud mängul meie Blue Jays võistkonda ei toetanud. Ta vastas vabandavalt, et sellist asja küll enam ei juhtu ning pani pähe tiimivärvides nokamütsi. Kuigi kahtles, kas ta nüüd sellise avalduse peale saab tagasi koju lennata. Kuninglike külastustega seoses on meile veelgi kõrgeid auväärsusi oodata. Rootsi kuningas ja kuninganna on lubanud korraks novembris läbi astuda. Oleks küll lahe, kui nad tuleks näiteks rootsi kohalike naiste korraldatud iga-aastasele SWEA jõululaadale. Mina lähen kindlasti uudistama 😊 No, vähemalt laata, kui kuninglikud kõrgused ei suvatsegi välja ilmuda.
Vahepeal on mingi küsitluse järgi välja kuulutatud, et aastal 2026 on Ontario parim koht, kuhu reisida. No ma enam ei imesta millegi üle, sest just kuulsin ühest noorest Kanada tüdrukust, kes tahtis oma vanavanematele USAsse külla minna ja kelle USA piirivalve tagasi saatis. Õnneks on USA piirikontroll pandud meie lennujaamas üles, nii et ta ei pidanud mingit tagasilendu tegema, ning lisaks maksis lennuliin talle pileti tagasi, kui kuulis, kuidas tüdrukuga ümber oli käidud. Tagasi saadeti põhjendusega, et ta kavatseb illegaalselt sinna jääda. Mis sest et ta ütles, et tal on kool pooleli ja tal pole vähimatki soovi nende riiki päriseks jääda.
Oh, ja Torontos on juba vähemalt üks jõulukuusk üleval. Distillery District jõululaada alal. Natuke nagu Rottermani kvartal Tallinnas. Ma ei tea, mis minuga juhtunud on, aga ma ei ole üldsegi enam pahane, kui jõuluehted ja jõuluasjad nii vara väljas. Hakkan ühe rohkem aru saama, miks mõned seda nõnda teevad (lisaks kaubandusvõrgule, kus teised tagamõtted), sest mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg lendab, ning kui ma siis jõuluõhtul alles kuuse üles panen, on pühadeaeg nagu silmapilgutus ja juba ongi kõik möödas 😊 Nii et palun väga, tehke nii vara kui tahate. Või noh, november on hea küll. Las siis olla seda ootust ja rõõmu ja sära pikemalt.
