One of a Kind Show - jõululaat Torontos
Kohal müümas üle 800 käsitöömeistri üle Kanada.
Eemises postituses kirjutasin, käisime tüdrukutega One of a Kind jõululaadal (vaata siin ühte laada Instagrami videot). Olen seda ka nimetanud näitus-müügiks, kus kohalikud käsitöölised (ja mitte nii kohalikud, aga siiski Kanadast) oma toodetega välja tulevad. Viimastel aastatel on need laadad pisut niru mulje jätnud. Müüjaid pole olnud sama palju kui näiteks enne pandeemiat, ja omal ajal, kui ma üldse seal käima hakkasin. Aga ega see meid eemal hoidnud. Oligi hea, ei väsinud liialt ära 😉 Nüüd aga laada 50-ndal sünnipäeval otsisti jälle vaibad välja ning müüjaid oli (õieti on, sest see käib veel nädala lõpuni) üle 800. Kõrgajal võis neid ka kuni tuhat olla. Võrdluseks võiks panna näiteks Tallinna mardilaada, kus osutlaudasid 250 ringis. Lisaks oli kohale toodud hobustega karussel, millel võis annetuse eest sõidu teha. Hästi lahe tegelikult, sest seal ääres olevad kuubikud olid kaunistatud nõnda nagu oleks need väikesed palkmajakesed. Kogu asi jättis hästi kena ja mõnusa jõuluturu mulje.
Läksime pühapäeval, sest ainuke päev, mil me ühise aja leidsime. Kirkel oli tema Korea juurtega sõbranna kaasas, kes uberdades kohale saabus. Kuna ta jagas sõitu, siis tuli välja, et kaaslane läheb ka samasse kohta, sest on üks müüjatest. Oli lubanud lausa tasuta sisse viia, aga neiul juba pilet olemas. Poeg olevat söögikohas ka oma tooteid müümas, ja nii palju ta küll tegi, et sõbranna sai tasuta sealt midagi kõhtu. Ema helistanud, et üks kena neiu tuleb, anna talle süüa 😄Parkisime Enercare hoone alla (asub siin nn. näituseväljakul). Saame siis oma “kasukad” autosse jätta ja mõnusalt sees liikuda.
Kokku jalutasime pea viis tundi! Täielik rekord, aga pole ime ka, sest palju oli vaadata. Tavaliselt teeme ühe tiiru ära ja paneme kõrva taha, kuhu tagasi võiks minna. Sest ei viitsiks kõike kraami kaasas kanda (ei ole sugugi ebatavaline, kui näed naist kaks sammu kottide all ägisevast mehest eelpool liikumas). Mitte et seda väga palju oleks, mida meie ostame, aga ikkagi. Natuke ka “suhtumise periood”, et kas ikka tahad osta või mitte. Seekordsel tutvustuslehel oli ka kaart olemas, nii et Mari märkis aga usinalt ära meid huvitavad kohad. Muidu korjasime müüjatelt kaardikesi, kus rida ja laua number kirjas.
Põhiline, mida me iga kord koju tahame tuua on küüslauguvõie. Pole sama head kelleltki teiselt saanud, kuigi neid on laadalt läbi käinud küll. Seekord võtsime ka marmelaadikomme, millel väga hea tugev puhas maitse. Kuigi mulle meeldib Kalevi marmelaad, siis pean tunnistama, et Wonder Bites on parimad, mis kunagi saanud.
Peaaegu oleksin ostnud ühe üsna terava kastme, isegi kui ma väga erilisi maitseid taga ei aja. Aga täitsa imelik, et ma isegi ostmise peale mõtlema hakkasin. Või ongi nii, et vanusega on maitsemeeled kulunud. Mari ja Kirke ostsid veel mingit toidukraami. Olen varem võtnud veini- ja õllemoosi kaasa, kuid kuna peale minu eriti keegi neid ei söönud, siis jäi see ära.
Toidu osa on alati hästi tore, sest seal saab peaaegu kõike ka maitsta. Vanal ajal oli mõnes kohas selline tunne, et seakari on lahti lastud, sest toit oli laual väljas, ning inimesed tiirlesid seal ümber rohkem niisama maiustades kui proovides leida enda jaoks midagi, mida osta. Nüüd on kõik rohkem kontrollitud ja jutt käib ka alati juurde, mis just täpselt suhu torkad. Päris huvitav oleks teada, kui palju müüvad need, kes annavad välja prooviampsu ja need, kes niisama kinnitavad, et nende kraam on hea. Kahtlustan, et esimestel läheb hulga paremini. Otsustan selle põhjal, et seal suurem rahvahulk ümber.
Seekord suutsin oma lemmikjuveliiri juurest ainult korraks läbi astuda ja siis edasi kiirustada, kuigi ühed sinised väikesed kõrvarõngad jäid silma küll :-) Samas ei jäänud ehted ostmata, aga täiesti ootamatust kohast. Nii kaua, kui olen seal laadal kohal käinud, on alati silma jäänud eriline laud, mis on olnud sära ja kulda ja karda täis. Seal taga aga väga huvitav meesterahvas, alati musta kõrge kaulusega sviitris ja midagi säravat kaelas. Teadsin, et see kõik on liiga uhke minu jaoks. Nii et peatusin vast mõnel harval korral, et niisama uudishimulikult uurida, mida ta pakub. Silme eest võttis tavaliselt nii kirjuks, et ma kõndisin alati üsna kohe edasi. Seekord aga sattus mulle ette tema Instagrami postitus, ning ma mõtlesin, et läheks ja õige vaataks rahulikult. Äkki leidub seal midagi Marile, nagu mõni pross pealuuga, ja äkki hoopis minu jaoks ka. Ja, oh seda imet, üks kala, millel sätendasid kuldkollased Swarovski kristallid, vaatas mulle otsa, ning peaaegu et karjus: Vali mind! Müüja tõi välja veel ühe siniste kividega kala, aga jäin ikka kollaste juurde. Ning nõnda olen siis ühe kala omanik :-) Ei teagi, mis mind seda just mõjutas tegema. Naersin järgmisel päeval pisipreilide emale, et pärandan selle ta nooremale tütrele, kes on kaladest millegipärast erilises vaimustuses. Olen viimane pool aastat lugematutes kogustes talle kalasid joonistanud 😄 Järgmisel päeval vaatasin juveliiri postitust Instagramis ja olin eriliselt rõõmus, et viimaks ikka midagi ostsin, sest ta on otsustanud peale 40+ aastat enam sinna näitusele mitte tulla. Ning edaspidi hakkab ta oma loomingut Instagramis müüma. Võid siin Danny Pollaki loominguga tutvuda ja mõelda, kas sealt leiduks midagi sinu jaoks. Ja kui ei leidugi, siis tasub niisama talle pilk peale visata.
Pross läks kohe rinda ja nii mõnigi märkas seda. Samas olin hoopis väga üllatunud, kui üks käsitöölistest osutas mu siidisallile ja küsis, kas ostsin kohapealt nii ilusates värvides ja mustriga salli. Nüüd võin natuke nina püsti ajada, sest üsna mitu aastat tagasi käisime lastega ja õega Määra Mäe Meistrikojas siidisallidele joonistamas. Ei teagi nüüd kohe, kas peaksin hoopis salle vorpima hakkama ;-)
Elus ette võetud muudatustega seoses kohtusin naisega, kes just seda tegi. Jäin ühe laua juurde seisma, kus olid väga ilusate lilledega jõuluehted väljas. Kunstnikuks Ukrainast paarkümmend aastat tagasi tulnud minust ehk mõned aastad noorem naine, kel arhitekti haridus ja kes töötas siin ühes ehitusettevõttes. Aga ühel hetkel tundis, et on täiesti läbi põlenud, ning hakkas hoopis iidse ukrainlaste kunstiga tegelema. See pidi UNESCO maailmapärandi nimekirjas olema. Kutsus mind oma kunstiklassis osalema. Aga ta tegutseb Kitcheneris, vahel harva Torontosse sattudes. Päris huvitav oleks teadja käe all midagi uut õppida. Nii et hoian Olena Chorna tegevusel silma peal. Ostsin talt ka ühe jõuluehte, sest kuigi ma olen küll Ukrainas tegutsevaid käsitöölisi toetanud, siis miks mitte ka sama siin teha. Ta kinkis mulle veel ühe enda tehtud joonistuse.
Kui mõtlen, mis mulle kõige rohkem tavaliselt silma jääb, siis kindlasti keraamika ja just tassid-kruusid. Hea meelega oleks mitu tükki koju toonud, kuid mul on neid liiga palju. Ja kõik täiesti terved ka 😄 Teiseks meeldivad mulle kõik metallitööd (vaata näiteks see). Kõige vähem huvitavad rõivad. Või kui, siis mõni huvitav lahendus ja erinevate kangaste kasutamine.
Lõpuks olime väsinud kui läti raha. Istusime natuke ja siis seadsime autonina IKEA poole. Meil juba peaaegu et traditsiooniks saanud sinna lihapalle sööma minna, kui oleme käsitööst üleküllastuse saanud. Arutasime, kuidas tüdrukutel on tekkinud huvi selle laada vastu. Aga tundub, et kui oled natukenegi ise midagi teinud, siis oskad teisi rohkem hinnata. Kuigi on ka neid, kes lähevad kohale, et kõik jõulukingid just sealt osta. Parim koht, kus saad kindla peale midagi, mis koha peal tehtud. Eriti arvestades praegust olukorda, mil proovime võimalikult palju Kanada majandust toetada.
