Oskarid, diktaatorid ja neonatsid
Väga ühest äärest teise ilmad meil olnud. Sooja, vihma ja lõpuks lund ja tuult otsa. Lumepildiga ehmatasin mõned Eestis ära, kes nautisid juba kevadsoojust 😄 Mulle meeldib väga talv ja lumi, aga kui kevadkuu käes, siis tahaks ka kevadet. Muidugi tühi lootus, sest peame kuidagi selle imeliku pooltalve-kevade ära kannatama, siis saame umbes nädal aega kevadet, kui kõik äkki rohetama hakkab, ning peale seda on juba suvi käes. Kahjuks pole mõnusat pikka kevadet, kui saad täiel rinnal looduse ärkamist nautida. Toomas käis pühapäeval Mariga veel suusatamas. Ja plaanib kindlasti vähemalt ühe korra lisaks mäele jõuda. Ma ei imesta, kui see aprillis juhtub, sest ilmateade ennustab sinnagi veel lund.
Külmaga seoses peaks vist ära nimetama, et meie peaminister käis korraks Norras ära. Kontrollimas, kas kõik on ikka korras nagu Norras. Tegelikult hoopis põhjamaade kohtumisel, mis seekord kandis nime Canada-Nordic Summit. Peeti arutlusi Arktika kindlustamisest ja turvamisest, teadagi kelle vastu. Olevat esmakordne, et viie riigi kõrval keegi teine osales. Üks Norras elav soome-rootsi naine, kelle Instagrami jälgin, arvas, et Kanadast võiks nüüd saada Canadiavia. Ilmselgelt oleme oma õppetunnid USAga kätte saanud ja pöörame pilgud sinnapoole, kust ei peaks ootamatuid üllatusi tulema.
Pühapäeval toimus Oskarite jagamine. Natuke vaatasin, aga pole ammu pikalt üleval istunud, et kõike otsast lõpuni jälgida. Tunnen, et teleteenuse üles ütlemisega on mul kadunud ka huvi erinevate filmide ja näitlejate ja kõige selle filmiasja vastu. Vanasti võisin niisama klõpsida 100+ kanali vahel ilma, et midagi õieti vaatama jäin, või kui, siis ainult mõneks minutiks (võiks öelda, et tänapäeva some “rullimise” eelkäija) ja eks üht-teist jäi silma või meelde. Või siis oli kahe saate vahel pool tunnikest meelelahutusmaailma ülevaateid. Filmide vahele jäänud reklaamipausid valgustasid uutest uhketest Hollywoodi üllitistest. Nõnda see info minuni jõudis. Vanemad näitlejad on kindlasti hulga tuttavamad kui uue aja omad. Sest ma ei taha eriti enam vaadata neid Oskarile kandideerinud asju. Liiga tõsised tavaliselt.
Seekord olin küll ära näinud võiduka K-pop Demon Hunters (Netflixi enim vaadatud film). Juba ainuüksi sellepärast, et loo taga on 90-ndatel Torontosse kolinud kanada-korealane Maggie Kang (stsenaarium ja kaasrežissöör). Ta nimetas, et oli lapsena peitnud oma valgenahaliste sõprade eest k-pop albumeid, sest need olid nii erinevad muusikast, mis siin tavaline (elasid Põhja-Torontos, kus eriti palju korealasi polnud (ausalt, meie kandiski oli neid hulga rohkem, sellepärast ka mitmed korealasest sõbrad mu tüdrukutel). Õppis Sheridani kolledžis ja sai kolmandal kursusel DreamWorks palgale (on aidanud kaasa Saabastega kass ja Kung-Fu Panda3 juures). Deemoniküttide puhul oli kahevahel, kas ainult k-pop või siis midagi korea mütoloogiaga seotut. Abikaasa soovitas kaks teemat ühendada. Ja nüüd siis laulavad isegi väikesed tegelased koolis tema filmist tuttavaks saanud lugusid. Kanadasse tuli veel üks Oskar - animeeritud lühifilmi eest - Tüdruk, kes nuttis pärleid.
Nii palju siis kultuuriuudistest 😊 Õieti torkan siia vahele ühe teistmoodi soovituse. Eunhee Park on Põhja-Koreast pärit naine, kes oli 21, kui põgenes Lõuna-Koreasse. Avaldas hiljuti mälestused lapsepõlvest: The Courage to Die. Sattusin ta peale ühe taskuhäälingu kaudu, mida veab ema-isaga lapsena Venemaalt Kanadasse tulnud Marina: Dating Beyond Borders. Ma kõiki vestlusi ei kuula, kuigi tal on tegelikult hästi huvitavad külalised. Tavaliselt erinevatest rahvustest, ning siis arutatakse näiteks, miks üks või teine inimene teatud olukorras just nii käitub nagu ta käitub. Pealkirja põhjal teemaks enamasti eri rahvusest paaride suhteid, aga ka kogemused elamisest teistes riikides. Korealanna Eunhee Park lugu on siin. Võid ka kuulata, kuidas ta loeb ette esimese peatüki raamatust.
Iga kord, kui ma satun kokku selliste kohutavate kogemustega diktatuuririigis, siis paratamatult võrdlen kõike oma eluga nõuka ajast. Pean ütlema, et meil polnud asjad nii hullusti kui praeguses Põhja-Koreas. Samas tekib hoopis teine mõte, et väga vabalt oleks võinud olla, või, kui asjad veelgi hullemaks oleks läinud, ja diktaatorid oma võimust kangesti kinni oleks tahtnud hoida, siis elaksin ehk hoopis teises maailmas (kui just teises ilmas juba ei oleks). Toon näitena olukorra, kus Eunhee juba Lõuna-Koreas oli ja haigestus tuberkuloosi. Oli leplik, et ega midagi pole parata, ellu ta tõenäoliselt ei jää. Mispeale arst ei saanud aru, millest neiu räägib. Pole ju muret, meil on ravimid, mis aitavad. Muidugi oli ta rõõmus, kuid samas kurb, sest nii paljud kaotasid ja kaotavad elu ainult sellepärast, et rohtu ei saa. Nagu kusagil mujal lugesin, siis igasugused abipakid tema kodumaale (milles ka ravimeid) pannakse ladudesse, kus ligipääs ainult valitud ladvikul. Lääne jaoks käivad sellised asjad paljude jaoks täiesti üle pea, ning ei suudeta uskuda. Ja sellepärast ongi vaja neid lugusid jutustada.
Selle kõrval tekkis meil Toomasega arutlus, miks küll üldse diktaatorid tekivad (kui nad just ei võta oma isa käest valitsuskeppi üle). Ma ei arva, et kunagised revolutsionäärid oskasid ette kujutada, et tsaaririigi asemele tuleb hullem kord. Ja mingid jutud vabadusest ning “paradiisist” maa peal olid lihtsalt teostamatud unistused. Sest niipea kui saad võimu juurde, siis käib mõnes väike klõps, ja nad pole üldsegi nõus oma soojast kohast loobuma. Neil on hea, aga mis rahvas teeb ja kuidas neil läheb, pole üldsegi oluline. Jäin mõtlema, et mingis osas saan neist aru, ja tõmbasin paralleeli endaga (mitte, et minust diktaator oleks saanud, loodetavasti 😄).
Olin üle 30 aasta pangas tööl, jõudsin punktini, kus oli peaaegu et tunne, et mina olengi pank, mu elu oli nii palju sellega seotud, ning sisemuses võis ehk midagi sellist podiseda: Mina tean, kuidas asjad käivad, kuidas kõige parem on, kus mis on. Ma ei saa ju lahkuda, sest siis läheb kõik viltu. Ma pidin peaaegu et jõuga endaga vestlused maha pidama, et ei, mul on siiski teine elu ka. Ja kui ma lahkun, siis lähevad asjad ikka omasoodu edasi. Kas alati just nii nagu minu meelest kõige parem, aga ma ei tohi lasta sel minu üle võimust võtta. Ei aidanud kaasa, kui sul olid tiimis need, kes kiitsid takka, kuidas ilma minuta olukord hulga halvem, ja need, kellega ühine arusaam, kuidas oleme oma teadmiste ja oskustega justkui “teistest üle”. Tajun, kui kergesti tegelikult võidki sinna riigijuhi rolli kinni jääda (ja diktaatoriks muutuda). Ümberringi on inimesed, kelle soojad kohad olenevad minu olemasolust, ja nõnda siis minnakse muudkui minu otsustega kaasa, mis sest et need ühel hetkel täiesti absurdseteks võivad muutuda. Ilmselt olen väga lihtsustatul kujul ühe variandi ära seletanud, sest kindlasti on inimesi, kellel hoopis näiteks nartsistlikud iseloomujooned. Kes tõesti ei hooligi. Minu puhul muidugi mängis ka rolli, et olin end täiesti lõhki töötanud. Muidu oleks ehk lasknudki mõjutada edasi jääma. Muide, siinsetes suurtes pankades on tihtipeale nõnda, et sind ei lasta jääda samasse kontorisse igavesest ajast igavesti. Aeg-ajalt viiakse mujale üle. Ja ma saan täiesti aru, miks 😏
Samas võin ehk end lohutada, et minus on liiga palju hoolimist ja muret isegi võõraste saatuse pärast, mis ei lubaks teistele kunagi haiget teha. Selles suhtes on lausa arusaamatu, kuidas leidub inimesi, kes arvavad, et nemad kuidagi “paremad”. Ja seda ainult oma välimuse ja ei teagi mille alusel veel. Olen siin jälginud ühte kanadalasest reporterit, kel südameasjaks kohalike neonatside paljastamine. Jah, Kanadas leidub neidki. Ning lausa kohalike eestlaste hulgas. Hetkel käib kohtuistung Kristoffer Nippaku üle, kes kuulub/kuulus neonatsi gruppi. Grupiliikmed on käinud ka Euroopas, Skandinaavias oma juuri ajamas, värbamas ja õppimas/õpetamas. KN on Marist ainult kaks aastat vanem, mis tähendab, et nad olid samal ajal eestlaste lasteaias laupäeviti koos. Tean nii ta ema kui isa, vanaema oli Eesti koolis õpetaja, vanaisa väga lugupeetud kogukonna liige. Ilmselt käis suvelaagrites ja skautides. Siin veel üks vanem artikkel: A young Canadian named Kristoffer Nippak is a key player in the growing neo-Nazi network of “Active Clubs”. Mulle ei mahu kuidagi pähe, kuidas sellised asjad üldse sündida võivad. Kui meenutan, kui palju aega ja energiat me siin oleme pannud oma kogukonna noorte kasvatamisele ja “normaalseks” kujundamisele. Ning siis juhtuvad sellised asjad… Kus ei saa alati põhjendada, et halvad sõbrad. Midagi peab ikka sügavamal südames olema, või õieti süda on ehk täitsa tühi.
📸 Nädalafotod. Vihma ja lund ja udu ja tuult ja lilli. Kõike mahub kevadesse. Mahtus ka emakeelepäev. Siin foto raamatust, mille järgi oleme usinalt tähti õppinud. Mina ise sain ka just tänu sellele raamatule lugemise selgeks. Mäletan, kuidas istusin tundide kaupa selle taga. Ema seletas ära, mis täht on mis ja peale seda juba uurisin ja puurisin ise, ning olin vaimustuses, kuidas tähtedest sõnad saavad. Nii hästi üles ehitatud, et täiesti võimalik väga lihtsalt lugema õppida. Lõpus on mitu lugu, mis mul peaaegu pähe juba kulusid. Vahepeal lõpetasin ka teemantpildi ära, mis sai päris kena. Rohkem ei kavatse sellist ette võtta. Tean, et on entusiaste, kel neid mitu tüki seinal, aga ma vist pigem tikiks, kui teeks seda. Mulle tikkimine ei meeldi😄 Tegelikult on hea meel, et ära proovisin, sest oli iseenesest ju tore. — Ühel aknapildil paistavad vaesed varblased rõdul reas, sest lund hakkas sadama. Ning siis on veel üks foto Toomase Eestist toodud kaerahelbeküpsisepakist. Päris head olid. — Eastern Lake Spirits: If you want to go hunting for spirits, you need to wake up early in the morning, when the surface of the lake is still and reflective like a mirror. Get into your canoe, and float out into the stillness, makind sure not to make ripples with your paddle. Since you are hunting, you will need to shoot. Not with a gun but with your camera. What you are looking for is a good reflection of the land. A wide shot from afar, or a detail close to the shoreline. Trust your instinct and shoot away! To find the spirits, just rotate your photo 90 degree, so that the horizontal is now vertical. Zoom in if need be. Look for the spirits. Ther are there to be found. Interested? Get in touch… Lubodesign
