Ma olen siin oma mõtetes proovinud postitusi vähemalt üks nädalas avaldada. Ja juurde panen fotosid, mis iga päev teinud olen. Peamiselt Snapchatis, sest mul on seal kolm noort sõbrannat, kellega oleme igapäevaselt fotosid jaganud. Üks neist minu noorem tütar, aga lisaks veel kaks gümnaasiumiealist noort neidu-sugulast Eestis. Ühele olen vanatädiks, teine on mu täditütre lapselaps. Saan palju paremini aru Rootsi sugulasest, kes sõja jalust kunagi põgenes ja minu ema täditütar, aga kellega just mina kunagi kirjavahetust pidasin. Esimest korda saime siis Rootsis kokku, ning nad viisid mind Toomasega praami peal Helsingborgist Taani poole peale - Helsingöri. Me küll olime mures, sest mingit luba meil selleks polnud, aga nad ütlesid, et näeme nii rootslased välja, et ei pea üldse muretsema.
Aga see noortega kasvõi piltide kaudu suhtlemine on minu meelest nii tore. Liiga palju on lahterdamisi, mida üks või teine põlvkond tohib või ei tohi, peab või ei pea tegema. Palju vahvam, kui need piirid natuke hägusaks muutuvad. Ilmselt oleneb ka paljus inimesest (ehk siis täiskasvanust) endast, kas ta tegelikult sellist asja oma ellu tahab. Aga ma olen juba noorest peast tundnud, et mulle sobib lastega koosolemine palju rohkem. Mitte et ma ise laps oleks, mul ju natuke rohkem tarkust (enamasti, loodetavasti), aga mulle meeldib mitte liiga tõsine olemine nendega. Miks mitte vahel isegi natuke lollusi teha. Võiksin vist olla vanaema-õunapuu-otsas kandidaat küll :-) Kuigi väga äärmusesse ma siiski ei läheks.
Laste teemaga seoses olin eelmisel nädalal kolm päeva üksi pisipreilidega. Sest isa ja ema juhtumisi samal ajal tööga seotult ära. Ema oli eriti rahul, sest reis Bostonisse osutus nii kasulikuks. Teate küll neid seminare ja kohtumisi, mille järel on tunne, et kulutatud ajaga oleks palju rohkem võinud ära teha. Ta ikka natuke kahtles, kas ikka saab nõnda lapsi “omapead” jätta. Aga kõik läks ju hästi. Isegi pisikese 2-aastase õhtune magamaminek läks oodatust palju lihtsamalt, eriti esimesel ööl. Samas mõtlesin, kuidas ikkagi “vanaema” roll on hulga parem võrreldes vanemate omaga, sest mina kõnnin ju lõpuks ikka sealt ära. Isegi kui peaks näiteks nädal aega koos olema. Muidugi on emaks-isaks saamise puhul justkui paratamatus, või õieti saavad lapsed nii sinu elu osaks, et ei mõtlegi selle peale, kuidas võiks ilma nendeta olla. Hoopistükkis võib tekkida olukord, kus mõtled, et ei tahaks neid nagu ära lasta ;-)
Suurem, üheksane neiu oli mulle kõvasti abiks, kuigi suur osa päevast ju koolis. Võrreldes minu kahe tüdrukuga, kel vahet ainult kaks aastat, käis kõik palju lihtsamalt. Vanema puhul pidin vaatama, et ta üles ärkaks, ja riided selga saaks, samal ajal kui väiksema voodist välja sain. Siis kõigile söök ette. Ning lõpuks saatsime suurema lapse väiksemaga koos kooli. Kooliõuele lähenedes küsis vanem kahtlevalt: Tädi Ene, kas sa oled kindel, et me pole hiljaks jäänud?! Kooliõuel oli vaid mõni laps. Järgmisel päeval tuli sama küsimus :-) Samas olime hommikul kõigega üsna kiiresti valmis. Tegin putru, aga seda mikrolaineahjus, oma kogemusele toetudes. Läheb kiiremini, kui et seista pliidi ees. Teisel hommikul praadisin pannkooke. Olin eelmisel õhtul taigna valmis teinud igat sorti asjadest, mis ilmselgelt oleks mõne päeva pärast prügikasti läinud. Lohutasin üheksast, et mul on palju kogemusi hommikul laste valmis panemisega. Eriti veel kui neid kaks korraga oli. Kõige selle kõrval jõudsin haputainast teha ja küpsiseid küpsetada. Tegin ka paneeritud kanareisi, mis lastele eriti meeldisid. Kui ema lõpuks saabus, siis imestas, kui hea! Polnud kunagi varem nõnda valmistanud.
Esimesel õhtul, kui nad mõlemad voodis, ilmus vanem laps ühel hetkel minu juurde suurde tuppa. Kurtis, et uni ei tule. Et natuke imelik tunne, kui ema-isa ei ole. Aga et sellest pole samas ikkagi midagi, sest mina olen ju seal. Ja ta teab mind nii hästi. Kuna olin just blogipostitust kirjutamas, siis rääkisime päevikupidamisest ja blogimisest. Talle tundus nii huvitav, et olen seda varsti juba 20 aastat teinud. Õieti oskas ta pisut paralleele tõmmata, sest talle on kingitud lastele mõeldud päevik, kuhu ette trükitud mõned küsimused ja isegi väike valik, milline ta päev oli (tore, igav, kurb näiteks). Järgmisel öösel tuli ta aga kella ühe ajal keldrikorrusele, kus mina magasin. Ilmselt oli uni ära läinud, ning ei tahtnud kuidagi tagasi tulla. Istusin pisut temaga ja soovitasin lammaste lugemise asemel end klassi ette aeglaselt tähestikku kirjutama. Järgmisel päeval ütles mulle, et ta tegi seda kolm korda läbi. Ilmselgelt kiirustas ;-)
Kui emme lõpuks kolmanda päeva pealelõunal saabus, siis olime peaaegu uksest välja minemas kooli vastu. Ema võttis siis ise lapse kaasa ja üllatas suuremat. Muuseas nimetas, et oli hädas Uberiga. Tellitud auto ei saabunudki, hoopis tühistati sõit. Teine tuli, ja juht oli öelnud, et Uber siin Torontos on täiesti alla käinud. Tahab minna üle Bolti peale (neil küll hoopis nimeks Hopp siin). Muidugi ei saanud mainimata jätta, kust see asi pärit on ;-)
Nädalavahetusel astusime korraks Kirke juurest läbi. Sest olime suures koristamishoos enne Mari Kalifornia sõbra saabumist. Polnud mahti õieti süüa teha, ning siis ostsime hoopis sushit kaasa meie lemmik jaapanirestoranist. Kirke kass Mango on ikka paras koljat! Esialgu jooksis igaks juhuks akna peale peitu, aga pärast ootas muudkui pai. Kirke aknast avanev vaade muutub varsti. CN torn jääb ikka paistma, kuigi osaliselt kaob kesklinna vaade uue kõrghoone taha. Õieti ma ei teagi, kui kõrge sellest tuleb. Esialgsetele plaanidele väga kõrge ehitada pandi veto peale.
Ja nõnda see aeg meil siin kulus. USA uudistega hoian ka end enam-vähem kursis. Eelmine kord jäigi kirjutamata Trump-Musk saagast. Eriti meeldis ühe kommentaar: sellist asja on raske ise välja mõelda. Täielik läbikukkumine oli ka suur militaarparaad. Ma ei saanudki aru, kas soldatid tõesti meelega ei sammunud ühte sammu?! Võrreldes nii paljude teiste riikidega, oli see nagu mingi naljategemine. Eesotsas presidendiga, kes tundus pigem tukkuvad kui kogu asjast uhkust tundmas.
Positiivsema poole pealt aga hoopis ühe ameeriklanna vaimustus Torontost, mis hoolimata oma suurlinna staatusest kuidagi väga turvaline ja mõnus tema jaoks tundus. Ma pean nõustuma (ja-jah, muidugi juhtub siin ka asju, aga üleüldine vibe on siiski hea). Eriti aga meeldis talle meie Bulk Barn pood, kus müüakse kuivaineid ja maiustusi ja snäkke nõnda, et kõike võtad ise just nii palju kui soovid, ning kassas siis kaalutakse ja makstakse. Nimetas, et nüüdsest saab just Bulk Barn tema Toronto reiside sihiks :D Mulle ka meeldib see pood väga! Eriti tore, et üks avati ju mõned aastad tagasi kohe meie lähedal. Ma panen lõppu ühe väikese video ka.
