Pensionäri mõtteid

Ehk kuidas ma jälle pensionile jäin, ja muidugi muud juttu ka

Paluks nüüd fanfaarid ja trummid välja võtta, sest olen nüüd igasugustest ametlikest töösidemetest vaba. Käisin reedel Läti keskuses ja viisin panka ära oma läpaka. Tegin seal kaks tundi veel tööd, õieti jutustasime tööülesannete teemal koos lätlasest kolleegiga. Ma küll lubasin, et kui küsimusi tekib ja ma oskan aidata, siis võib ikka minu poole pöörduda. Kuigi ma kahtlen, et seda eriti palju juhtuma hakkab. Olen seda näinud nende pealt, kes varem lahkunud (ja kes natuke “teadjamad” olid). Esimesel aastal ehk juhtus, et pöördusid nende poole, aga siis läheb elu (st tööelu) edasi, ning need kes läinud, ei tarvitse enam täpselt tabada, mis tähtis ja mis mitte. Tunnen juba nüüd, et olen ajast natuke maha jäänud. Või pigem, ma ei taha oma teadmisi enam esitada kui fakte. Ning soovitan alati võimalusel üle kontrollida. Viimased kolm ja natuke aastat olengi olnud ju neile just selline “üleküsimise” kontakt. Sest 2022 suvel jäin pensionile (kuigi mul hetkel veel pisut üle kahe aasta minna, enne kui võin siin Kanadas pensionäridele mõeldud soodustusi kasutama hakata). Samas on see olnud justkui “pehme” maandumine, kus tööelule kohe lõppu ei tee.

Tegelikkuses muidugi pole ma sugugi käed rüpes istunud, vaid veedan nüüd kevadest alates terve päeva pisikesel kahepoolesel silma peal hoides, ning koos käime tema vanemat õde koolist ära toomas. Tundsin, et kuigi sain kasutada lapse tudiaega pangatöö jaoks, siis ühel hetkel tekkis hirm, et tõmban ennast lõhki. Nii jätsin ära oma küpsetamised ja igat sorti muud kohustused. Ning nüüd lõpuks siis ka pangatöö. Kuigi lubasin tõlgetega edaspidi aidata, kui neil seda vaja. Takkajärgi mõeldes langesin ilmselgelt “pensionäri lõksu”, kus arvad, et nüüd on ju aega maa ja ilm, loomulikult võiks ühte teist ning isegi kolmandat teha. Kuni saad ühel päeval aru, et nõnda ikka ei jaksa väga pikalt toimetada. Raske oli ka maha raputada soovi kena olla ja pigem ikka nõustuda, kui “ei” öelda. Mari oli mul kõrval kõige parem tugi, kes sundis mind vahel ümber mõtlema, enne kui tormasin kohe “jah” kuulutama. Võib ka olla, et lõpuks ometi kasvasin üles, kuigi mõned teevad seda juba varasemas eas. Sattusin lugema artiklit sellest, kuidas inimese aju hakkab ajaga näitama keskmist sõrme teistele meele järele olemisele ehk miks me äkki ei taha enam teiste soove ja nõudmisi enda omadest kõrgemale tõsta ja kogu aeg “hea” olla. Väga tüüpiline eriti naise rollis, ja siis ühel hetkel imestab mees, et mis sul juhtunud on, et enam ei tahagi talle õlut ja susse kätte tuua (ma pole seda kunagi teinud, kui keegi nüüd pead kratsima hakkab 😂, aga kindlasti on asju, mille puhul enam ei viitsi “mängida” arusaajat ja “head” naist). Hästi huvitav artikkel, mida siin hetkel lahkama ei hakka, aga võiks küll ühel hetkel ette võtta.

Töö juures oldi väga kenad. Nad isegi tegid uue pensionile saatmise kaardi, kuhu häid soove kirjutati. Muidugi pidi üks mu kauaaegne väga hea kolleeg nalja viskama, et eks me vaata, kuidas mu lahkumine seekord õnnestub. Aga ma arvan, et õnnestub paremini. Ja kuigi see tähendab sissetuleku vähenemist, siis peaksime ikka hakkama saama. Ma olen väga vähenõudlik 😉 Mari ju isegi ütles mulle kord, et hakkab mulle majapidamise eest palka maksma, kui väga vaja 😄 Ja Kirke on juba ammu peale käinud, et ma tuleks ära (tema rõõmustas eriliselt, kui ütlesin, et viisin läpaka ära). Muidugi on selle juures mu teine pool, mis pigem muretseb, kuidas lastel läheb ja kuidas hoopis mina saaks neid vajadusel toetada… Siis proovin end pisut raputada ja mõelda, et ega me kolmekümneselt ei oodanud, et ema-isa enam meie heaks midagi teeks. Ikka püüdsime ise hakkama saada.

Pensionile mineku puhul, aga võiks ka öelda, et jõulude saabumist oodates, värvisin enda juuksed ära. Tavaliselt teen aegajalt endale ühe värvilise tuka, aga seekord tekkis ketserlik mõte, et panen kinnastatud peopesale rohkem ning siis “kohendasin” natuke juukseid. Tegin ka ühe kiire foto enne panka sõitmist, et jääks sellest päevast mälestus (vaata allpool). Mingeid filtreid ma ei kasutanud, küll aga on foto sobivalt väike, valgustus kuidagi hästi õnnestunud, ja sall strateegiliselt õiges kohas, et kortsud ei paistagi just väga silma 😄 Selline siis on tänapäeva “noor” pensionär. Ei taha väga tulevikule mõelda, kuid selle asemel on seaduste tegijad jõudnud otsusele, et kui üksi jäänud pensionärid vajavad pikaajalist hooldust näiteks vanadekodudes, siis peaks arvestama ka nende kultuurilise taustaga. Nii et kui ma enne teises ilmas pilve peal jalga ei kõlguta, siis äkki saan ikka teiste eestlaste või selle kandi rahvaga koos kepi najal tudisedes ringi liikuda 😏

Nüüd olen pikalt endast jutustanud. Parem kirjutame pisut kohalikest uudistest. Millest esimesel kohal muidugi USA poolt ette pandud uued nõuded piiri ületuseks. Kui nad arvavad, et sots meedia, emailide ja telefoninumbrite ning DNA neile andmine toob rohkem turiste, siis ma ei tea täpselt, kes seal neile nõuga abiks on. Kindlasti mitte need, kes turismiga tegelevad. Just avaldati statistikat kanadalaste krediitkaardi kasutamise kohta piiriäärsetes osariikides. See on vähenenud olenevalt kohast keskmiselt 20-56%!!! Ilmselgelt ei kavatse ma lähemas tulevikus lõuna poole sõita. Õieti on viimasest korrast vist juba oma kakskümmend aastat kui mitte rohkemgi. Üldse ei tõmba sinnapoole. Ja kui keegi on mõelnud Euroopast üle ookeani reisida, siis soovitan soojalt Kanadat. Pigem mitte suvel, aga kevad ja eriti sügis on kenad! Ning palun ärge laske end hirmutada suurest külmast, millest hiljutises taskuhäälingus üks siin (rohkem lääne pool) elanud eestlanna rääkis. Eks ikka olene, kuhu täpselt ja millal maanduda. Me siin Torontos oleme suvel ikka päris hädas liigse soojusega 😉

USAga seoses veel ettepanek, et Ontarios lettidelt ära korjatud USAs toodetud kangem kraam võiks müüki lasta ning kogu tulu anda heategevuseks ära. Ma tegelikult toetaks seda küll, sest muidu jääbki kõik vähemalt veel kolmeks aastaks istuma, ehk siis nii kaua kui lõunanaabrid oma vaenuliku suhtumise oma siiani sõbraliku põhjapoolse naabri vastu lõpetavad.

Ning jätkates natuke samadel radadel, siis taas kord on Wayne Gretzky hammaste vahele sattunud. Tema skulptuur kodulinnas Brantfordis on saanud “täiendust” MAGA mütsi näol koos juurdelisatud kirjaga, et kas me võiks tema ülistamise lõpetada. Nii kergelt võid sa oma “kangelase” staatuse kaotada, kui oma väljaütlemistega ja oranzhi kõrvitsa toetamisega põhimõtteliselt Kanada jalge alla tallad. Võid küll öelda, et “ma ei taha poliitikasse end segada”, aga siis soovitan eemale hoida sellest ennast täis peast sassis tegelasest, ja oma suu kinni hoida. Kui nõnda edasi, siis on igal kanadalasel pigem piinlik tema peale mõelda (seda nüüd siis tema hiljutise esinemise taustal, kus ta ei suutnud riikide inglisekeelseid nimesid ette lugeda, kuigi olevat lausa enne harjutanud, aga võib olla ei tohiks nii karm olla, sest kes teab mitu peapõrutust tal hokikarjääri ajal olnud on).

“Rõõmsamatest” uudistest kuulutati Toronto Kanada kõige rotirohkemaks linnaks. Ja seda juba neljandat aastat järjest! Mõelda, kui kenad me oleme, jagame aga linnaelu koos väikeste neljajalgsetega. Ise olen vaid ühe korra näinud rotti keset päeva kusagile majade vahele põgenemas. Ja nii palju kui olen proovinud, siis metroopeatustes liiprite vahel pole veel ükski silma jäänud. Kuigi see pidi olema ka nende lemmikpaik. Selline au on teinud linnaisandad pisut murelikuks ning nüüd on pandud paika mingi suur plaan, kuidas nende arvu vähendada. Mul on tunne, et koiotid neid väga ei söö, sest pesukarusid on küll vähemaks jäänud ja suured hundilaadsed elukad aina priskemaks läinud, aga rotid elavad muudkui rõõmsalt meie seas edasi. Ühte sellist rammusat koiotti nägime hiljuti otse meie ees üle suure tee jooksmas. Ega me ei imesta, sest kõrval on kohe suur park, kus nad elavad.

Toronto ei jõudnud ainult oma rottide poolest uudiste esilehele. Soomlased ja eestlased esmajärjekorras võivad rõõmustada, sest siin avati Ontraio järve ääres kesklinnas esimene parvel asuv saun - Löyly Floating Sauna, millelt mugav kohe vette hüpata. Arvestades, et Ontario järv on alati külm, siis on mõnus jahe suplus igal ajal tagatud. Paistab, et järjekord saunaskäiguks on juba üsna pikaks veninud. Nii et me vist ikka peame endale tagaaeda ühe püsti panema. Nüüd ma olen pensionär, saan hakata oma kaasat rohkem torkima 😄

Toomas on mul juhtumisi täna sel hooajal koos Mariga suusatamas. Ontario suurim suusamägi - Blue Mountain - avati sel hooajal neljapäeval. Muidugi läksid nad autoga, kuigi nüüd on meil isegi võimalus Uber tellida ja sellega suusatama sõita (kuigi hinnad on üsna krõbedad, sinnasamasse mäele kusagil 300 dollarit, mille muidugi saab mitme peale ära jagada). Täna on väga ilus päikseline, kuigi ikka krõbedalt külm. Lumi meil maas ja ega väga pikalt ei kipu praegu õues olema. Hakka või uskuma neid lugusid jubedalt külmast Kanadast 😂 Hetkel on isegi lootust, et meil on valged jõulud, kuigi ennustuses neljapäevaks vihm ja soe. Eks me vaata.

Allpool hulk fotosid jõulude teemal. Olen teinud paberist jõulutähti. Nii tore ja rahustav tegevus. Toomas vaatab ja läheb ainuüksi laua taga istumise mõttest üleni higiseks, sest ei suuda ju pudeliski paigas püsida. Mulle jällegi meeldib. Sest tulemus on alati nii kena. Hoopis teistmoodi, kui näiteks mõne küpsetise või tordiga jännates, kui ei tea enamasti, kuidas välja tuleb. Küpsetiste osas proovisin ühte huvitavat leiba, milles pole suhkrut, ainult rukkijahu (hästi natuke nisujahu) ja palju pähkleid-seemneid, pluss kuivatatud puuvilja. Väga hea kiire näks. Jõulune kaunistus laes on Läti keskusest ja selle kõrval läti rahvarõivaste vööd kõik reas seinal. Tahaks väga, et meie uues keskuses oleks rohkem selliseid rahvalikke kaunistusi. Eesti Majas ju õieti neid polnudki. Üks pilt uuskasutuskeskusest, sest nüüd ma olen pensionär ja pole raha vaja niisama kulutada 😉 Ja üks foto telepildist, kus kuulan Silvia Soidega intervjuud Anu hommikusaates. Ta tuli ju Vancouverist Tartusse ja on olnud Kihnus pikalt. Ning kõige lõpuks mõned fofod kodust. Kus mul on jälle ainult mõned väikesed kuuseoksad jõulutunnet loomas. Kõige vähem, mis mul kunagi olnud. Peaaegu mõtlesin, et ei panegi neid, sest olin lihtsalt mõned punased jõuluehted kandikule pannud ja teleka ette tuled ja inglikesed. Aga ikkagi kena vahelduseks rohelist tuppa saada.