Pisut hingede aja pühadest ja kuidas käib lahkunu ärasaatmine
Halloweeni nädal otsa saanud ja nüüd võib vabalt jõule ootama hakata. Olen avastanud end heldinult vaatamas pilte, mis meenutavad, et talv tulemas. Seekord millegipärast märkan seda eriti. Muidugi on veel mardipäev ja kadripäev ees, mis siin mingit tähendust ei oma, kuid vähemalt ise võin nendele mõelda ja meenutada, kuidas me lastena käisime jooksmas. Eks Eestis ole palju juttu, kas Halloween on ikka õige asi eestlaste kultuuris ja ikkagi mardid-kadrid palju olulisemad. Samas pean ütlema, et meie „külas“ ehk siis Tallinna pisilinnaosas, mis vana Lutheri vabriku taga peidus, olime küll ainukesed, kes üldse vaevusid seda traditsiooni elus hoidma. Suuresti tänu emale, kes meile jutustas, ning pani mind ja paari sõpra kohe tegutsema. Ühtegi teist santi näiteks meie ukse taga ei käinud, ning enamus olid üsna üllatunud, kui uksele koputasime. Eks siis otsiti kommivarusid, kuid päris mitmed andsid hoopis raha. Mille eest ostsime... loomulikult kommi :D
Kogu oma kogemuse põhjal nii Eestist kui siit Kanadast ütleksin, et miks mitte Halloween. Kuigi see traditsioon on tegelikult üsna vana ja tuleb Iirimaalt, kust see väljarändajatega Ameerika mandrile jõudis, siis mingi sarnasus tal ju on meie martide ja kadridega. Halloween on lihtsalt teadlikult kujundatud just selliseks nagu ta praegusel hetkel on. Lugesin kunagi raamatut, kus kõik puust ja punaseks tehti. Kui me ikka samamoodi käituks nagu ühel hetkel 19.sajandi Ameerikas, siis see trikitamine oleks ikka päris hull olnud. Munadega täis pillutud majad oli tühiasi selle kõrval, et mõnikord tõsteti näiteks vanker katusele, kui jooksjatele ust ei avatud. Mis tähendas, et peamisteks tegutsejateks olid ikkagi lapseeast väljas tegelased. Sellepärast proovitigi asja natuke pidurdada, ning eelmise sajandi keskpaigaks oli kogu traditsioon saanud uue hõngu, kus tänavatele ilmusid kostüümides lapsed. Tänapäeval näed ka täiskasvanuid, kes isegi tööle nõnda kohale tulevad. Kõik on selline pehme ja armas ja rõõmus ja lapsemeelne, kuigi selga pandud riietus võib hoopis vastupidist arvama panna.
Nii et ei pea alati kõigest vanast kramplikult kinni hoidma. Meie ise oleme lõpuks need, kes kujundavad traditsioone ja kombeid. Peaasi muidugi, et inimesed sellega kaasa tulevad ja kõigest rõõmu tunnevad. Ükskõik kui vanad nad ka ei oleks. Nii nagu minu tütred ja nende sõbrad 😉 Allpool ongi fotod Mari tehtud kostüümist. Kirkel oli mingi seenekostüüm. Võib tema Instagrami vaadata.
Nädalavahetus oli mul ühelt poolt kiire teisalt jälle üsna lebo. Kuidagi magasin maha, et Kirkel olid võistlused, kus ta sai esimese koha vabavõitluses. Väga võimalik, et oleks ikka kohale läinud. Oli saanud ka väikese mälestustahvli kui silmapaistev naisvõistleja. Ta on tõesti väga hingega karated võtmas. Pühapäeval aga sõitsime Toomasega Hamiltoni MacMaster Ülikooli, kus oli tema sugulase mälestuskogunemine – celebration of life.
Thomas Timusk oli väga tunnustatud füüsik teadusmaailmas. Tal on hulk teadustöid, millele on vihjatud üle kolmetuhande korra. Tundub selline imelik number, aga kui arvestada, et viimase neljasaja aasta jooksul on teadusest kirjutatud miljoneid kokkuvõtteid ja artikleid, millest ainult tuhande kandis on sellised, mida on üle kolmetuhande korra välja toodud, siis on see päris suur saavutus. Ta on ka üks kahest eestlasest, kes on saanud Royal Canadian Society liikmeks, üks oli Jaan Terasmäe (kelle naine on juhtumisi Toomase sugulane) ja teine ongi Thomas Timusk. Mees ise pole kunagi kõigest sellest särast end segada lasknud, sest tema jaoks on teadustöö tema elu. Sellesama ühingu liikmeks saades nimetas poolnaljaga, et on olemas Royal Canadian Society ja Royal London Society ja Royal Moose Society, ning sinna viimasesse on kõige raskem pääseda 😄
Sellistel mälestuskogunemistel on inimene juba mõnda aega tagasi tuhastatud, mis tähendab, et kõik kõige suuremad lähedaste emotsioonid on läbi elatud, ning võib natuke rahulikuma pilguga vaadata tagasi olnule. Nüüd oli kohal mitu teadlast, kes meenutasid koostööd ning rääkisid naljakatest juhtumistest. Näiteks üks, kelle esimene keel pole inglise keel, meenutas, kuidas Thomas pidevalt pidi teda korrale kutsuma, sest ta kippus a ja the kasutamise unustama. Thomas oli siis öelnud, et mingu raamatukokku, otsigu üles üks teadusalane kirjutis ja lugegu kokku mitu artiklit ühe lehekülje kohta tuleb. Et siis meeles pidada sama palju artikleid oma kokkuvõttes kasutada. Päris nutikas lähenemine, arvestades, et minugi jaoks tekib vahel täielik blokk, millal ja kuidas neid täpselt lausesse panna 🙂
Sõna võtsid veel lapsed, lapselapsed, paar kõnelejat, kes kohapeal avaldasid soovi midagi rääkida. Üks oli eriti südamlik, sest kõneles tudeng, kes meenutas, kuidas ta peale Afganistanist elusana kojujõudmist mõtles, mis edasi. Käis mitme professoriga rääkimas, kes kõik uurisid, mis teemal noormees ka soovib oma uurimist teha ja nõnda edasi. Kui siis Thomase juurde sattus, siis istusid nad maha ja jutustasid hoopis maast ja ilmast. Mille lõpus teatas professor, et ta võib juhendajaks hakata küll. Mees oli päris üllatunud, sest mitte sõnagi polnud vahetatud konkreetsest asjast.
Kogunemisel olime rinnale pannud ka nimesildid ning kuidas oleme lahkunuga seotud. Tema briti juurtega pojanaine juhendas meid, et nõbu – cousin – on hea küll. Sest miskitpidi ongi minu kaasa neile nõbu. Suur oli aga mu üllatus, kui koduteel hakkasin siis seda Toomase suhet uurima, ning ette lõi minu enda otseliin Thomase isani (otsisin Evald Timusk nime, oli siin meie kogukonnas tuntud kunstnik). Oleme Thomase ja ta vennaga seitsmenda põlve nõbud. Ma olen nii harjunud, et mul Hiiumaal ja sealt pärit inimesi, kellega mingi side, aga kuidagi unustan ära, et mu isa ka olemas on. Ning et tema suguvõsa õieti Põltsamaa kandist Valgamaale jõudnud. Timuskid aga tulevad samamoodi Põltsamaalt. Mis sest et meil kolmsada aastat möödas, kui meie esiema ja esiisa kantseldasid lapsi, kelle järglased oleme, siis ikkagi mingi eriline tunne ette kujutada möödunud aegu ja kuidas elu meie lapse(lapse…)lapsi ilma peal laiali pillutab (ja ei pilluta, kui eestlased väga oma koha pealt minema ei saanud).
Kirjutasin avastusest Thomase pojanaisele, kes ütles, et tal tõeliselt hea meel minu suguluse üle. Nad olid autos arutanud, kui palju ma neid aidanud olen (tegelikult enda meelest üldsegi mitte, natuke eesti keelega ja Eestiga seoses ja paar aastat tagasi andsin neile verepulbrit verivorstide tegemise jaoks, tema pigem mind rohkem, sest just tänu temale sain kõige esimese töö siin, küll ajutise, aga ikkagi). Olid rääkinud veel minu pakkumisest ta tütrele (on sama vana kui minu tüdrukud), et olen nõus abistama eestipäraste roogade kokkamisel ja küpsetamisel, ja ema oli naernud, et teeb minust oma tütrele eestlasest ristiema 😄 Mille peale tütar oli silmagi pilgutamata öelnud, et talle meeldib see mõte. Kui ma lugesin neid ridu, siis tulid mul lausa pisarad silma. Nii lõpmatult armas. Ja ka väga ootamatu.
Aga lähme nüüd sealt Hamiltonist ära. Sõitsime koju väikese ringiga ja astusime läbi hiljuti meist lääne pool avatud Costco Business Centerist – mis pigem nagu hulgiladu, kuhu iga Costco liige sisse pääseb. Seal olid ikka kõik müüdavad asjad hoopis teises mõõdus. Õli võis näiteks tünniga osta, juustukerad olid hiiglaslikud (ainult tuhat dollarit maksid need pildil olevad kerad), ja nõnda edasi. Juustu- ja jahude valik ajas silmad kirjuks. Ainult kõike tuli ikka mitme kilo kaupa osta. Jahu puhul ei tee ma teist nägugi, sest niikuinii ostan 20kg korraga, siis ikka peab natuke aega vastu 😉 Ostsime sealt mõne juustu, suitsuliha ja õunu, ning oma imestuseks maksime vaid pisut üle saja dollari. Enamasti algavad meil Costco arved kusagil 200ga 😊 Nii et päris hea käimine.
Siia lõppu veel natuke Kanada uudiseid. Ma ei tea, kui palju maailmas on laineid löönud, et Katy Perry ning meie endine nägus peaminister Pierre Trudeau - see tähendab, et ikka Justin Trudeau ja mitte ta isa -semmima hakanud. Õieti oli sellest juttu juba mõnda aega tagasi, ning uduselt mäletan mingit lugu, kuidas lauljanna külastus pani peaministri punastama. Ei olnud täpselt nii, aga midagi olevat juba ammu nende vahel nagu sisisenud.
Praegune peaminister aga oli vabandanud lõunanaabritele Ontario juhi eest, et see oli seda hirmsat reklaami lasknud, kus vabariiklasest Reagan tegi tollitariife maha. Võiks arvata, et ta on alla andmas, kuid mul on tunne, et mees on hulga kavalam kui ükskõik kui kaval rebane. Lisaks veel väga tark ka. Aga eks me näe, mis saab, kui ta tuleb homme välja uue eelarvega Kanada jaoks. Võib juhtuda, et ees ootavad uued valimised, kui see läbi ei lähe.
Ja lõpuks ei saa sellest trumptshikust üle ega ümber, sest nüüd tundub, et igaüks, kes julgeb midagi tema kohta halvasti öelda, on riigireetur, või peaaegu et midagi sellist. Mul on lihtsalt hea meel, et ma USAs ei ela, ega sealne ajakirjanik pole 😉
Katy Perry sebib vist ikka Justin Trudeauga. Pierre ju ammu teispool vikerkaart :))))