Punetavad tomatid, kahanev õhk ja AI, kes ei tea kõike
Natuke Kanada uudiseid ka, nagu ikka
Viimane nädal päris üksi, või õieti koos lemmikutega, kiisu otsib tavapärasest rohkem minu lähedust. Järgmisel nädalal jõuab juba Toomas tagasi. Lapsed alles ülejärgmisel. Kirke võistlused said ka läbi. Medaleid ta ei toonud, kuid jäi ise väga rahule. Ütles, et tal jälle hulk uusi sõpru üle ilma. Sai kokku ka jaapanlannaga, kellega tutvus 12 aastat tagasi ja kes oma isaga meil paar nädalat peatusid. Ta ise on tegelikult mitu aastat juba Austraalias elanud, seal tal poiss-sõber. Esindaski hoopis Austraalia võistkonda. Kurb lugu on selles, et ta isa suri ootamatult. Oli ikka seda Kanada-reisi hea sõnaga meenutanud. Üldse esimene reis väljapoole Jaapanit. Ning mõtles, et tuleks hea meelega uuesti külla. Mul on ka nii väga kahju, et ta oma unistust ei saanud täita. Oli minu põlvkonnast.
Elu on ikka nii ettearvamatu. Ja parem oma unistusi ellu viia, enne kui hilja pole. Ma ei saa ise öelda, et mul oleks palju unistusi, aga Islandi-reis ja jõulud Eestis oli alati mõtetes. Mille ma ka ära tegin, esimese juba kaheksa aastat tagasi ja teise möödunud aastal. Ma ei teagi, kas mõtlen liiga palju elu hapruse ja piiratud aastate peale, kui siin kodus ringi tuhlan ja justkui korda loon. Tahaks nii väga, et minust jääks järgi võimalikult vähe materiaalset vara. Muidugi võib mõelda, et peale mind tulgu või veeuputus, aga samas ei taha lastele liiga palju pahna jätta. Nägime seda just Rootsis lahkunud inimeste korterite kordategemisel aidates. Vahepeal muidugi on saanud oma elu elatud, ja kuigi proovid olla teadlik tarbija, siis ega see alati ei õnnestu.
Aiast olen saanud natuke viinamarju ja ühe punase tomati. Õieti peaks tomateid veel üles siduma. Aga jääb vist Toomase rõõmuks. Tema niikuinii tomatite suur tarbija. Viinamarjadele olen saanud enne pesukaru jaole. Kuigi linde näen ka hulganisti viinamarjadest välja lendamas ja siis lähedal oksa peale istumas, et vaadata, kui kaua ma kavatsen seal tegutseda. Õhk on Torontos ja siin Ontario lõunaosas üsna kehva kvaliteediga (uudiste pealkirjade järgi maailmas kõige hullemas olukorras, mis tundub peaaegu et võimatuna, kui näiteks Hiina või India peale mõtlen). Ikka põlengute pärast põhjas. Raske on väljas viibida. Ja mul on tunne, et see mõjub ka kopsudele, sest olen hakanud äkki rohkem köhima. Justkui ilma põhjuseta. Vahepeal oli väljas isegi natuke jahedam. Öösel kusagil 15-16 ja päeval max 26. Sain paariks päevaks aknad lahti teha, kuni suits linna jõudis. Siis tundsin üsna teravalt vingu lõhna, mis lahtisest aknast sisse tungis. Nii et ei mingit mõnusat aias logelemist.
Kanada uudistest nii palju, et mingid tariifid hakkasid USA poolt kehtima. Kuid kanadalased ise võtavad seda üsna külma kõhuga. Muidugi on muret rohkem, aga nagu uudistest võib lugeda, siis põhimõtteliselt arvatakse, et saame hakkama. Isegi kui kanadalaste hulgas suureneb üha enam lõhe väga rikaste ja väga vaeste vahel. Ei mingit põlvili surumist, et me siis saba sorgus palume osariigi nime kandma hakata.
Ameeriklaste endi suhtumine on kahetine. Ühelt poolt on näiteks piirivalve, kes otsustas äkki sihikule võtta kalamehe, kes aastaid samas kohas kalal käinud. Kirjutasin eelmises postituses sellest. Ja siis on ameeriklased, kes näiteks küsivad, kuidas nad peaks end reisides esitlema. Kas tõesti oleks vaja Kanada lipp kotile kleepida. Nägin seda oma silmaga Islandi reisigrupis. Vastused olid mitmesugused. Aga peamine oli siiski, et kui oled normaalne inimene, kes ei tule laiama ja austab kohalikke kombeid, siis võid vabalt ka ameeriklane olla.
Märkasin ka ühte postitust kahekõnest kandalase ja USA turisti vahel.
“Kust sa pärit oled?”
”Kanadast,” vastasin.
Sellepeale keeras naaber end minu poole, ja tõstis käe murelikult suule, nagu oleksin just öelnud “vähk”.
”Oh, mul on nii väga kahju, ma ei teagi kohe mida öelda!” Ning jätkab: “Viiekümne esimene osariik!? Kuidas küll nõnda võib? See on väga solvav!” Noogutan nõusoleku märgiks.
Ta jätkab kohe: “Kallike, mul on nii lõpmatult kahju!” (Honey, I am just so very sorry!)
Me teame mõlemad, millest jutt käib.
Tänan teda, seletan, et Kanada on pettunud, kuidas kõik lahti rullunud on. “Jah, täielik jama! Lihtsalt täielik jama!” (mess).
Ta tänab, et ma ei väljenda mingit viha tema kui ameeriklase vastu. Ja jätkab: “South Parki Ameerika-Kanada sõda oli naljakas. See, mis praegu käimas on, on kaugel sellest. Meil on nii kahju, Kanada!”
Ja ilmselt ongi nii, et paljud ameeriklased tunnevad end olukorras, mida võiks võrrelda teismeliste kokkutulekuga, kus sõbra isa saabub pahasena peoruumi, ning nõuab, et kõik peavad kohe lahkuma, kuigi kell pole veel üheksagi saanud. Sa ei süüdista oma sõpra, vaid saad aru, et isa on peast natuke sassi läinud.
Sama teema jätkuks nägin üht Colbert Show intervjuud Kamala Harrisega, milles nimetas: “Jah, ma ennustasin paljusid asju ette, mis toimuma hakkab. Aga ühte asja ei osanud ma ette näha - kapitulatsiooni. Nende poolt, kes peavad end meie süsteemi ja demokraatia kaitsjateks.” Colberti saatesarjale aga on näidatud punast tuld. Ilmselgelt astub ta liiga palju inimeste kannale, kes tahavad rahulikult kõiki neid vilju lõigata, mis Trumpi muudatused neile toonud on.
Harrisega seoses olen varemgi nimetanud, kui potensiaalse presidendikandidaadina Hilary Clinton pildile tõusis, et ameeriklased valivad kasvõi mustanahalise, aga peaasi, et naine pole. Hiljuti sattusin Anu Saagimi Hommikusöök staariga intervjuu otsa, kus pikalt Kalifornias elanud abielupaar õieti sama nimetas. Vähemalt on keegi teine, kes samamoodi mõtleb, ja mul pole mingid luulud käimas.
Ameerika on Kanadat rünnanud kolmel korral ja iga kord on nad lüüa saanud. Eriti naljakas juhtum oli peale 1812.aasta sõda, kui lõunanaabrid otsustasid NY osariigis Lake Champlain äärde hakata ehitama kindlustust, kui äkki kanadalased (või õieti tol ajal britid) plaaniks USAle kallale tulla. Juhtus aga väike segadus, ning ehitis kerkis hoopis Kanada pinnale. Kui 1819. aastal asi välja tuli, siis esiteks hüljati koht, ning järgmisena istuti maha ja kinnitati korralikult piirid, mis kinnitati 1842. Ei mingit “suvalist joone tõmbamist”, nagu lõunanaabrite kõrvitsaürdine türann proovib väita. Kindlus, mille seinad ulatusid pea 10 meetrini ja kus oli 125 suurtükki, sai endale uue nime: Fort Blunder ehk siis Prohmaka kindlus või midagi sarnast.
Mul on viimasel ajal mitu AI-teemalist postitust või reklaami üles hüpanud. Näiteks soovitus üle neljakümnestele kiirelt õppida peale ChatGPT ka muid võimalusi kasutama. Üks tuntud astrofüüsik püstitas samas huvitava mõtte: peame olema AIst kogu aeg samm ees. Sest tema “tegutseb” selle põhjal, mis me siiani teinud oleme ja millel juurdepääs. Aga kuidas näiteks lahendaks ta küsimuse, kui anname korralduse joonistada pilt kellegi poolt, kes pole veel sündinud. Peame olema üks samm ees temast. Muuhulgas nimetab ta ka seda, et tööde osas võtame kasvõi sajanditaguse New Yorgi tänavapildi, kus näed peamiselt hobukaarikuid ja üksikuid autosid. Inimeste elukutsed ja meie lugu on pidevas muutumises. Kui keegi plaanib Kanadasse kolida, siis hoolimata AI võidukäigust, siis on hetkel kõige rohkem vaja inimesi kontorisse appi (administrative assistant), müügiesindajaid ja müüjaid, elektrikuid ning lõpuks andmesisestajaid.
Töötamise osas on aga huvitav näha, kuidas üsna mitmed töökohad proovivad inimesi tagasi kontorisse tuua (just hiljuti andis sellest teada meie suur meediakorporatsioon Rogers - meie internet on nende kaudu näiteks). Mitte nii palju sellepärast, et nad tööd tegemata jätavad. Ilmselt teevad isegi paremini kodust, aga nad tahavad näha rohkem “ühise koostöövaimu” tekkimist. Mu esimene reaktsioon on sellele vastu vaielda, aga siis jäin iseenda peale mõtlema. Kes ma kolmkümmend üks aastat kontoris käisin (kuigi viimased aastad kodutööga segamini, ja jah, ka pandeemia ajal olin kontoris teatud päevad). Nüüd, mil kogu aeg pangale kaastööd teen, ja seda sajaprotsendiliselt kodust, siis on kadumas või pole tekkinudki lähemad sõbralikud suhted uute töötajatega. Jah, ma tean, kes nad on, jah, ma suhtlen osadega arvuti läbi ja oleme väga kenad üksteisega, kuid mingi eriline “midagi” on kadunud. Liiga palju on plaanitud “kohtumisi”, puuduvad toredad spontaansed jutustamised ja puudub ka inimese tegelik silmast-silma nägemine, mis reedab ehk rohkem, kes nad tegelikult on, ja mida tunnevad.
Läksin nüüd väga filosoofiliseks kätte. Natuke kergematest uudistest vallutas lehti üldsegi mitte Coldplay kontserdil abielurikkumisega vahelejäämine (väga inimlik reaktsioon mehe ja naise poolt, kuigi õigem oleks olnud lihtsalt rõõmsalt samasse asendisse jääda nagu nii mõnigi teine soovitas. Lihtne on kõrvaltvaatajal tagantjärgi tark olla). Hoopistükkis nähti meie endist hurmurist peaministrit Justine Trudeaud Katy Perry seltsis. Muidugi oli vaja asi suurema kella külge panna, sest põnev ju. Tegelikkuses võivad nad lihtsalt head sõbrad olla. Ning kõik LGBTQ+ kogukonda kuuluvad, tulge ja külastage Kanadat, sest Malta, Islandi ja Hollandi kõrval on nad neljandana üks turvalisemaid paiku reisija jaoks.
