Reaal või humanitaar
Hakkasin seda pealkirja kirjutama ja siis mõtlesin otsida, kas samal teemal on midagi kirjutatud. Ning leidsin ühe rohkem kui kümme aastat vana Kroonika artikli, mis küsib, kas me peame ennast nõnda lahterdama. Kuigi samas tunnistab, et mõnedel läheb matemaatikaülesannet lahendamine ülikergelt ja teised on hädas keeleküsimustega. Ise olen alati mõelnud, et olen vist mingi kiiksuga, sest päriselt meeldivad mulle mõlemad suunad. Isegi matemaatika olümpiaadile jõudsin kunagi kooli ajal. Samas kui olen koolituse saanud filoloogina. Tööd jällegi pangandusalal numbrite maailmas teinud. Kuigi isegi seal on mul õnnestunud oma teisi oskusi käiku panna.
Neid ridu kirja pannes tekkis aga kuri kahtlus, kas ma mitte ei läinud lihtsama vastupanu teed, valides keeleteaduse, sest matemaatika või füüsikaga oleks ilmselgelt pidanud natuke rohkem vaeva nägema :D Samas ei läinud aga ülikooli sissesaamine lepase reega, sest ma tulin ju tavakoolist, kus olin toiduvalmistamise tehnoloogiale rohkem aega kulutanud kui inglise keele oskuste süvendamisele (õieti oli tol ajal veel süvendatud eesti keel ja ajakirjandus pakkumisel). Äkki poleks kunagi proovimagi hakanud, kui oleks teadnud, milline kadalipp ees ootab. Või õieti oleks teadnud, kui tugevatena võõrkeele kallakuga koolidest noored välja tulevad. Igal juhul ma jonni ei jätnud, ja kaks aastat hiljem olin ikkagi ülikooli uste vahelt sees.
Aga tagasi selle klassifikatsiooni juurde. Sattusin kuulama ühte taskuhäälingut, milles teemat natuke lahati. Vestlesid kaks nutikat matemaatikut. Üks (kelle podcast see on) rääkis, kuidas tal juba kooli ajal ülesannete lahendused super kergelt tulid. Teine, kes igapäevast leiba teenib matemaatika järelaitamistundidega ja vabal ajal rokkbändis mängib, jutustas jällegi, milline piin tema jaoks matemaatika kunagi oli. Tema ütlebki, et inimesi ei peaks üldsegi kuhugi lahterdama. Et see on lihtne viis mitte liiga sügavuti teemasse sisse minna.
Ta puudutab ka õpetamise metoodikat. Mis enamasti sunnib lapsi lihtsalt midagi pähe õppima ja selle alusel siis oodatakse neilt õige lahenduseni jõudmist. Tema meelest peaks hoopis rohkem tähelepanu pöörama sellele, kuidas toimub kogu protsess. Õige vastus pole peamine. Mispeale esimene meenutab, kuidas ta koolis matemaatikas pidevalt maksimum hindeid sai, mis aga hilisemate ülikoolis saadud madalamate hinnete taustal tuhmuvad. Sest edasi õppima minnes ootasid teda ülesanded, mille kallal isegi vabal ajal juurdelmist ei jätnud. Nii et lõpuks professori pandud 80% oli suurema väärtusega, kui koolis kergelt saadud Ad.
Mis toob mind üldse õpetamise juurde. Ma ei julge öelda, et ma oleks olnud matemaatikas või füüsikas nõnda tugev, kui mul poleks olnud nii häid õpetajaid. Õnneks saime juba neljandas klassis klassijuhatajaks suurepärase matemaatikaõpetaja (Riita Meigas), kes endiselt Tallinna Ühisgümnaasiumis tunde annab! Ja vabal ajal luuletab - mis ma rääkisin lahterdamisest ;-) Temaga oli matemaatika nii lihtne ja mõnus ja lausa põnev. Kui keskkoolis vahetus ta hulga rangema õpetaja vastu, siis võiks öelda, et lasin natuke liugu vana rasva peal. Õpetajaks sai Helve Rosenberg, kelle poeg Riho on näitleja (üks mu lemmikutest oma häälega, kui kuulan audioraamatuid). Hea, et ta kohe mu õpetaja polnud, sest ma tõmbun nagu tigu oma karpi, kui keegi kõva häält teeb. Ning õpetaja Rosenberg armastas häält tõsta. Vähemalt siis, kui mina koolis käisin. Õnneks mitte minu peale, sest olin tal heas nimekirjas (tema suunaski mind olümpiaadile), aga ikkagi oli halb kuulata. Teiselt oli tal oma hea huumorisoon, kui suutsid näidata, et matemaatika sulle meeldib ;-)
Põhimõtteliselt võiks meil kõigil olla eeldused nii üheks või teiseks. Aga kõik oleneb sinu enda huvidest, inimestest, kes su ümber on, ja tahtmises. Keegi just rääkis, kuidas teda sugugi muusikakooli ei tahetud võtta, ning suure hädaga lõpuks siiski lubati. Lõpetas kooli samas parimana. Liiga lihtne on öelda, et mul lihtsalt puuduvad oskused või ma pole selleks loodud.
Seesama taskuhäälingu külaline jutustab ka, kuidas peale kontserti näiteks mõned on küsinud, mis ametiga ta palka teenib (sest ega siis muusikuna löövad ju vähesed läbi, et sellest ka ära elada), ning kuidas matemaatika nimetamine enamasti inimesed üllatuma paneb, ning imetlusega ütlema: sa oled vist ikka väga tark. Kuna aga ta ise nii paljude moodi matemaatikaga kunagi hädas oli, siis ei kirjuta ta sarnasele väitele sugugi kahe käega alla.
Taskuhäälingut veab Kyne Santos, kelle avastasin kunagi pandeemia alguses TikTokis, kus ta hästi lihtsalt seletab ära matemaatika mõistatusi. Loomulikult jäin teda jälgima. Oh, ja ta on muuseas drag queen. Võitis kunagi siin Kanadas ka mingi sellealast TV-võistluse. Kindlasti midagi, mida esimese hooga kokku ei paneks -matemaatikust drag queen. Võid tema blogi siin lugeda.
Nii et mõttekoht, kas on ikka õige öelda, et oled üks või teine? Või kas oled end ise pidanud üheks või teiseks? Tegelikkuses on sinus ehk hoopis teistmoodi talent peidus.
