Sa võiksid olla psühholoog
Sa oled lapsepõlvest veel ühe asja kaasa saanud. Empaatia, aktiivse kuulamise võime ja oskuse panna inimesed end hästi tundma. Näen seda siinsetest kommentaaridest. Lihtsalt suurepärane, nagu õppinud psühholoog 🙂 Ma muidugi ei tea ega tunne Sind, vb oledki õppinud psühholoog.
Ma esitasin mõnda aega tagasi küsimuse selle kohta, mida inimesed endaga lapsepõlvest kaasa on võtnud, kuidas lapsepõlv on edaspidist elu mõjutanud. Tõesti huvitav, kuidas mõne jaoks on edasi kantud midagi positiivset, aga mõne jaoks sugugi mitte nii head, või õieti on mõni karm kogemus neid omamoodi teistsuguseks kujundanud, kui nad oleks ehk oodanud või lootnud. Kõigi nende vastuste seas oli hoopiski see ülaltoodud algustekst ühelt tuntud naispoliitikult. Tavaliselt, kui ma midagi küsin, proovin igale vastajale ka midagi kirjutada, sest tundub kuidagi ebaviisakas ainult teiste kogemusi koguda ja lugeda, ning nõnda kõik jättagi. Õnneks saab küll vahel ka Like vajutada, kui mitte migagi tarka pähe ei tule, või kardan, et võin rohkem haiget teha.
Vesteldes oma ukrainlannast keelesõbraga, on ta mulle mõned korrad umbes midagi sellist öelnud: Iga kord, kui me räägime, siis avaldan ma midagi oma minevikust või elust ja sa oled nagu terapeut, kes mind ära kuulab ja oskab mulle midagi head öelda.
Mida ma pean nüüd mõtlema? Et olen oma elukutsevalikuga üsna mööda pannud, ning oleksin pidanud keeleteaduse asemel hoopis psühholoogia valima 😄 Täna rääkisin aga oma venelannast keelesõbraga igipõlisest õppest. Või õieti, et kunagi pole liiga hilja midagi uut õppida, nagu uusi keeli. Tema peab võib-olla vanaemana minema oma pojale appi kooli minevat pojapoega hoidma, ning soome keele oskus kuluks ära. Ja mina olen lõpuks ju hispaania keele ette võtnud. Aga võib olla peaksin hoopis psühholoogia tudeerimisele aega kulutama
