Seekordne mõttelõng Lõuna-Aafrikast USA kaudu Eestisse

Lugesin “Minu-Lõuna Aafrika Vabariik” ja sealt jäi silma järgmine vestlus. Autor Gertrud Talvik vastab küsimusele, kust ta pärit on: “Eestist. Sul on kolm võimalust arvata, kus see asub.” - “Eesti asub Soomest lõunas, see on eraldatud Soome lahega ja jagab piiri Venemaa ja Lätiga,” vastab vurinal mustanahaline noormees, ning jätkab: “(olen) Zimbabwest. Sul on kolm võimalust arvata kus see asub.” Ja ma mõtlesin, et appi!!! Kui oskangi enam-vähem paika panna, et mingi riik on Aafrikast, siis nii täpselt ei tea ma enamuse kohta seletust jagada. Tõi mind maa peale, et miks üldse peaksidki teiselt kontinendilt pärit inimesed Euroopa riike õieti tundma. Eriti meie pisikest Eestit. Kuigi mõnikord ootad, et teatud suuremad riigid on siiski selged.

Huvitava faktina oskan nüüd veel välja tuua, et neil on lausa üksteist ametlikku keelt + viipekeel. vaid 10% räägib kodus emakeelena inglise keelt, zulu keelt 23% ja xhosa 16%. Inglise keel on siiski see, mis kõiki ühendab.

Ja veel. Kui raamat ilmus, siis oli seal presidendiks natuke kahetise minevikuga Jacob Zuna. Gertrud kirjutab: Olenemata teda saatvatest vägistamissüüdistustest, korruptsiooniskandaalidest ja lauslollustest (näiteks teatas ta oma rahvale, et HIV-nakkuse vältimiseks tuleb peale vahekorda duši all käia), on ta seni laiemale üldsusele sümpatiseerinud, kuna jagas Nelson Mandelaga kongiruumi ja pakatab karismast. Tema üleüldine lõbus oleks, hõimutantsud, naljasoon ja agulipoisi edulugu suhtestab teda tavainimestega ja on tema populaarsust siiani vedanud.

Kui lugesin seda, siis mõtlesin kohe usakate presidendile, ning meenus ühe kanada ärinaise kirjeldus. Arlene Dickinson (kes pärit muide Lõuna-Aafrikast) kirjutas, kuidas ta oli sattunud kunagi Bill Clintoni ettekannet kuulama. Oli läinud natuke vastumeelselt, sest kõik need jamad ühe neiuga ovaalsaalis (või kusagil seal) olid jätnud halva maigu suhu. Kui ta aga kõnet kuulas, siis oli vaimustunud, milline eriline oskus oli mehel saalis istuva publikuga üheks saada. Oli täis karismat, ning igaüks tunnetas, justkui räägitakse just temaga. Ning sealt arendab Arlene mõttelõnga edasi. On oivaline, kui selline kõneoskus ja rahvale meeldimine olemas, kuid oivaline ainult siis, kui inimene ise on heade kavatsustega. Selle kõrvale võib panna varsti sada aastat tagasi pead tõstnud austria juurtega sakslase, kes täis õelat karismat ehk kõneoskust. Ning ajas veel lähemale minnes muidugi lõunanaabrist hampelman, kes võib suust ajada täielikku lollust ja endale vastu rääkida ja unustada, mis ta minut tagasi ütles, valetada suu sisse, aga ikka leidub suur hulk neid, kes vaimustunult tema “võlu” alla langevad. Olen vist nõuka korra ajal karastunud, sest igasugune imal ja imelik jutt tähendab minu jaoks ohumärke.

Selles osas sügav kummardus USA kuldsetele naishokimängijatele, kellel oli julgust ja eneseväärkust, et keelduda presidendi poolt esitatud kutsest Valgesse Majja minna. Põhjuseks muidugi see, kuidas jobude jobu arvas, et kui esimese koha saanud mehed juba kutsutud, siis vist peab naistele ka kutse saatma. Viis meeshokimängijat keeldusid samuti kutsest, tundub, et nad on saanud kodust kaasa teistmoodi kasvatuse. Selline omamehelik kambajõmmide jutt võib kusagil saunas väga kinniste uste taga käia (mitte, et seegi just kõige parem variant on), kuid olles ühe suure riigi juht, siis küsin, millal see kõrvitslane üks kord käituma õpib!?

Ta pidas ka vahepeal pika kõne, mille esimeses osas kiitles asjadega, mis ainult ta unenägudes toimub (või äkki on temagi kabinetis sama taktika, mis pu puhul, et oma naha päästmiseks ja kurja karjumist vältides, aetakse talle mingit täielikku umbluud tegelikust olukorrast… see ei saa ju ometi tõsi olla, et ta EI NÄE, mis tegelikult käimas on). Üks kanadalane nimetas väga kenasti olümpial hokis teiseks jäämise kohta: Me küll kaotasime. Aga meil on endiselt demokraatia alles.

Ma olin ikka väga naiivne demokraatia osas. Olen siin juba maininud, kuidas uskusin, et usakate riigisüsteem ei luba lauslollustel läbi minna. Aga näed lubas. Ja kui näiteks senat lõpuks siiski teatas, et tollitariifide määramine pole siiski seaduslik, siis andke andeks, te jäite umbes aasta aega hiljaks. Igasugune usaldus ja austus siiani suurima maailmariigi vastu on täiskiirusel kokku kuivamas. Mõnes mõttes ehk oligi viimane aeg silmad avada. Kanadas tehakse juba nalja, et meie peaministrit polegi õieti enam kodus, sest ta rändab muudkui mööda ilma ja sõlmib igat sorti lepinguid erinevate riikidega, kellega suhted alati head on olnud, kuid kellega me pole eriti sügavuti edasi liikunud. Sest palju lihtsam oli USAga ju asju ajada. Kohe siinsamas, enam-vähem ju oleme samasugused (kuigi selles osaski hakkan kahtlema). Eks paljud riigid, kaasa arvatud Eestigi oli tihedalt oma idanaabriga seotud. Aga kui 2014 tuli, siis mäletan küll seda paanikat, et mis nüüd saab, kui selline suur kaubanduspartner kadus. Muidugi on tüütu ja ebameeldiv, aga õnneks leidub ikka neid, kes on valmis uusi radasid avastama. Tunnistan, et ei kuulu kindlasti äriinimeste “klassi”. Puudub see sisemine tung midagi sellesarnast saavutada. Hiljuti näidati Eestis taanlaste sarja mehest, kes arendas välja ja tõi müügile elektrilokirullid. Ja ausalt, ma oleks kohe kogu asja nurka visanud.

Panen siia veel lõigu ühe USAs elava eestlase arvamusest: Ameerika Ühendriikides igav ei hakka. Samal ajal kui maailma kangeimad pistavad Milanos rinda, pistab president Trump rinda iseendaga (230 miljoni dollari suurune nõue). Ta on n-ö ennast kohtusse kaevanud ja peab nüüd läbirääkimisi iseendaga. Kujutage ette olukorda, kus riigijuht on riigi kohtusse kaevanud ja peab riigijuhina otsustama, kas tema enda vastu esitatud nõudmistel on jumet. See on absurditeatri klassika, mille peale poleks ilmselt isegi Kafka osanud tulla. Selles loos on midagi väga 21. sajandi ameerikalikku. President pole riigiorgan, vaid kaubamärk. Riik on vaenlane. Kohtust on saanud võitlusareen. Kui varem oli rahvas Taavet ja riik Koljat, siis nüüd on riik nii Koljat kui Taavet! Rahvast on saanud pelgalt publik. Ja ehkki võib tunduda, et rahval veab, ei pea võitlema, siis tegelikkuses on rahvas oma võimu seeläbi kaotamas. Aga selles loos on ka midagi sügavalt inimlikku. Solvumine, kättemaks, au taastamine. Ja sellega oskab tavainimene samastuda. Sellest unistavad paljud, ent neil pole juurdepääsu maksumaksja rahale. —- Mis ma oskan öelda, “rahvamees” ja “kõigi poolt armastatud” president tahab riigirahast midagi endale mustadeks päevadeks (eestlaslik lähenemine, eks) kõrvale panna. Ja ma ei usu mingit juttu, et raha läheks heategevuseks. Ning rahvas neelab kõik selle vaikselt alla.

Sellised mõtted, siis sel nädalal. Ei hakka Iraani küsimust lahkama. Lihtsalt kardan, et juhtub sama, mis Venezuelas, kus rahvas on mingi kõrvaline osa, kellega tegelema ei pea. Kui saame uute juhtidega sõpradeks, siis tehke seal oma riigis asju edasi nagu varemgi. Võiksin paralleeli tuua nõuka ajaga. Näiteks, kui USA (või liitlased) olekski mõne sealse juhi maha võtnud, ja uus oleks tulnud asemele jutuga, et lõpetame külma sõja oleme läänega best friends forever (igavesest ajast igavesti parimad sõbrad), ja meie, kes me oleme kõige väiksemad nupukesed seal riigis, võime aga rahumeeli samamoodi edasi eksisteerida. Oleks ikka päris raske löök olnud meie jaoks küll. Minu isa ootas ikka, et britid tulevad ja päästavad Eesti ära, aga… äkki oleksidki tulnud, aga samamoodi… Mis sest kasu siis on.

Vahele mõned fotod Toronto metroost, ja tänavatelt. Meil jõudis vahepeal natuke lund sulada, aga täna öösel ootame pea -20C jälle (kõvad miinused tekitavad kenad jäälilled meie vannitoa aknale). Küll see kevad siiski kohale jõuab. Minu pisike hoolealune vaatas sel nädalal ebatavaliselt palju multikaid. Aga ta jäi haigeks, mis osutus hoopis keskkõrvapõletikuks. Õnneks sain viimasel päeval tahvli ära panna, ning hakkasime aga jälle usinalt puslesid kokku panema. Torkasin ühe selfie siia fotode vahele. Ma muudkui mängin aga fototöötlusprogrammidega (hihihii, ei olegi kõik AI, hoopis üks aastaid kasutusel olnud programm 😄), nii et vahelduseks lihtsalt foto nii nagu olen (oma loomulikku värvi roosa peaga).

Siia nädalasse jäi ka muidugi Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva pidustused. Vaatasin hiljem saateid üle. Mari küsis, et mida ma seal vaatan. Ütlesin, et “punast vaipa”, ning jäin mõtlema, et õieti ma vaatasin kõige rohkem inimesi ise, nende näoilmeid, paaride omavahelist “tõmmet”, suhtlemist käesurumise juures. Kleidid olid justkui midagi kõrvalist. Kuigi ühe kleidi valisin küll välja, allpool vasakul üleval nurgas sinine kleit. Ma ei tea, miks keegi seda kleiti ei kiitnud. Delfi fotode ja mõnede “enda fotode” (ma pildistasin ekraani) põhjal panin kiiruga kokku need, mis minu jaoks silma jäid (ilmselgelt olen väga igava maitsega). Teine kena oli kõrge tikitud (?) kaelusega roheline kleit. Ja muidugi rahvariided. Pruulid on minu meelest alati rahvariietes. Miks ma mäletan ja tean, sest Maris on juhtumisi mu kursaõde Tartu päevilt. Ning muidugi Tommy Cash… tema on vist ainuke, kes saab nõnda pusas kohale tulla. Õnneks oli talle üks super vägev “võistleja” punases kleidis ja toreda kübaraga (ametilt vist õpetaja). Lihtsalt super.

Proua Karise kleit tundus aga selline, mida ta iga kord kandnud oli. Ma muidugi panin täielikult puusse, sest värv on ikka korralikult varieerunud, kuigi lõige üsna sarnane. Pidin minema ja otsima kõik üles. Ja jagan lahkelt lugejaga, siis ei pea ise vaeva nägema 😄