Sefiirikorvikesed

ehk kas suhkruhaigena on tark tegu selliseid asju küpsetada

Kunagi väga ammu, kui ülikoolis veel käisin, siis tulin mõnikord Tartust Tallinna koju ja ostsin mõnest vanalinna kondiitriärist kaasa sefiiritordi, ilma mingi põhjuseta. Sest mulle nii väga maitses see. Loomulikult kõige rohkem sefiiri pärast. Eks oleks võinud seda ise teha, sest olime toiduvalmistamise tehnoloogia tundides lausa koolitust saanud. Aga millegipärast maitsevad teiste tehtud asjad hulga paremini! Kas pole nii😋

Kui nüüd järele mõelda, siis ega ma peale seda polegi kunagi enam proovinud sedasorti sefiiri valmistada. Rääkimata sellistest, mida kenasti kommikarpides müüakse. Kuigi mõte on küll neid radasid käinud. Lausa päris mitu korda.

Kuni mõni nädal tagasi otsustasin, et mis seals ikka. Võtame uuesti ette. Põhipõhjuseks see, et olen hakanud usinalt hoopis oma jäätist tegema. Sinna sisse lähevad mul munakollased, ning küsimus on, kas valged lihtsalt ära visata, või hoolsa perenaise kombel pigem ikka ära kasutada. Olen teinud kookos- ja mandliküpsiseid, makroone ja beseed, ning nüüd siis jõudsin sefiiri juurde. Rohkem sellepärast ka, et mul juba pikemat aega sügavkülmas seisnud liivataignast korvikesed (poest valmis ostetud), sidrunikreemi (ise tehtud) ja pohlasid (ei käinud Eestist toomas, siinsest poolakate poest sain). Ega siin pikalt polegi vaja heietada. Korvikesed said väga kenad (vähemalt minu meelest). Ja maitsvad ka. Nii Toomas kui Mari kiitsid heaks.

Kõige suurem küsimus on aga, kas mina ka neid söön? Ja lühike vastus on: ei! Pikem vastus: ei ja jaa. Ma ikkagi maitsesin ühe korvikese ära, ja tunnistan, et omal ajal oleks veel nii mõnigi järgmistel päevadel maitsmise tähe all kõhtu läinud (sest ikka sefiir, mida ma armastan). Aga mitte enam. Sest pean ikkagi veresuhkru peale mõtlema. Mis on parasjagu tüütus.

Kerge on lahterdada toitusid selle järgi, et ühed on magusad ja teised soolased, ning nõnda valikuid teha. Aga kui lisaks vaja veel mõelda, kui palju see “soolane” toit ka süsivesikuid sisaldab, siis läheb asi vahel lappama. Ning mõtlen kurvalt, kuidas kapsas kõige kindlam valik. Mul ei ole õnneks enam selliseid diabeedile omaseid ühest äärmusest teise kalduvaid isusid, kui ma kord ainult soolast ja teine kord ainult magusat tahtsin. Nüüd on lihtsalt tühja kõhu tunne, ning kui vanasti oleksin kiirustades haaranud kiire võileiva või kasvõi midagi magusat, siis nüüd pean natuke mõtlema, enne kui midagi suhu torkan.

Mõni on küsinud, kuidas on võimalik, et ma kõiki neid asju küpsetades ja nüüd ka jäätist rohkem tehes, ise kõike ära ei söö. Saladus vist seisnebki selles “ise tegemises”. Nagu kirjutasin, teiste asjad maitsevad millegipärast rohkem. Mulle meeldib kogu protsess, aga kui söömiseks läheb, siis pigem ainult proovin ja elan oma elu edasi. Päris mitmeid asju teengi pigem sellepärast, et keegi peres kangesti tahab, kui mind need üsna külmaks jätavad. Hiljuti jõudis minuni arusaam, miks ma pole kunagi enda küpsetatud kringlitega rahul, kui samal ajal nii paljud tulevad ja kiidavad neid. Sest mulle lihtsalt ei maitse magus sai. Isegi kui proovin natuke ja tundub hea, siis midagi erilist ma neis ei leia. See teadmine rahustas mind pisut maha, nii et võin tulevikuski küpsetada, kui keegi palub. Kui ei palu, siis võtan asja ka rahulikult.

Samas on kindlasti raskem, kui näiteks tulevikus veelgi sefiirikorvikesi teen või sidrunikreemiga midagi. Koorekommid on ka mu nõrkus. Aga ma mõtlen vahel end kusagile sinna 100 aastat ja rohkemgi edasi, kui teadlased võivad õudusega peast kinni hoida ning imestada, mida me arvasime õige olevat süüa ja mitte süüa, ning olen endaga mõnes mõttes rahu teinud. Kindlasti ei põe seda, kui vahel midagi magusat suhu pistan. Isegi arst mul ütles, et äärmised piirangud võivad pigem sinu vastu töötada. Peaasi on kõiges mõõdukust pidada. Kas see ka alati super kerge on. Kindlasti mitte. Aga vähemalt ma püüan.