SOME
ehk sotsiaalmeedias kirjutamisest ja lugemisest
Olen viimasel ajal päris palju vaadanud soomlaste saateid. Maril on üks (arvutimängu)sõber Soomes ja ta on vahelduva eduga proovinud soome keele õppimisega tegelda. Tundub ju lihtne, sest keeled nii sarnased. Aga ta tunnistab ise, et asi on palju keerulisem, kui oskas arvata.
Igal juhul on mulle jäänud silma soomlaste sõnakasutus sotsiaalmeedia kohta - “some”, mis minu meelest päris nutikas lühend. Ja-jah, ma just uurisin, et Eestiski on seda vist proovitud sisse tuua, aga tundub mitte sama edukalt kui põhjanaabritel. Neil on ka mingid saated, milles suunamudijad peategelasteks. Vaatasin pisut ühte, ning pidin tõdema, et võta üks ja viska teist, pole tähtsust, mis riigis elad. See tähendab muidugi, et on nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid suunda mudivaid tegelasi. Või äkki on asi pigem selles, kuidas ajakirjandus või muu meedia neid meile esitab. Mida rohkem draamat, seda enam huvi.
Mõni antropoloog ehk oskab paremini seletada, miks me inimestena tahame infot teiste kohta. Kas see võiks olla osa meie ellujäämisest, sest info vahetamine on tähtis.
Kunagi võidi näiteks nõndamoodi omavahel jutustada: “Parem ära selle kaljunuki otsa roni, sest seal elab üks mägilõvi, kes on juba minu sõbranna mehe koos kahe kaaslasega nahka pannud! Lisaks oli veel üks hulljulge, kes lubas kiskjale otsa peale teha, aga ta lähenes kaljunukile teiselt poolt, kus on üks väga ohtlik koht. Seal ta komistas ja oma kaela murdis.”
Loomulikult olen Eesti some maailmaga mingil määral kursis. Ning tean “tähtsamad” kodukootud nimed ära. Raske on neid ignoreerida. Iseküsimus on, kas neid ka päriselt jälgin, ning ennast suunata lasen. Ma olen juba väikesest peale üsna isepäine olend. Võiksin vabalt olla see hulljulge, kes ei kuula nõuannet ja läheb vibu käes mägilõvi jahtima (ma millegipärast kujutan end vibuga ette).
Vastuvoolu käimise osas veel üks näide, mis meelde tuli. Kunagi kooliajal käisid ringi vihikud, milles pikk küsimuste rida sinu meeldimiste ja mittemeeldimiste kohta. Nagu näiteks, mis su lemmiksöök on, lemmiknäitleja, mida kõige vähem ilmas teha tahad, jne. Midagi, mida võib tänapäeva maailmaski leida, kuigi nüüd pigem sotsiaaluuringute või müügiga seotult. Me ei näe, mida teised vastavad, aga vihikute puhul oli pilt väga selge, kes ja mis. Ning ei tasu lootagi, et kirjutasin, kuidas mulle meeldib Rock Hotel või Jaak Joala, nagu kõik minu ees hoolikalt üles märkinud. Kirjutasin näiteks, kuidas Artur Rinne lemmikuks. Võiksin vabalt täpselt sama tänagi väita, sest ma pole üldsegi seda tüüpi, kes mõnda inimest kangesti fännama hakkab ja toad tema plakateid täis kleebiks. Samas võin ma hoopis mõnest kirjanikust sisse võetud olla, ning siis järjest tema raamatuid lugeda. Aga lugemisega ka kõik piirdubki. Tekstilõikusid ma seinale ei pane, veel vähem autori fotosid.
Jäin mõtlema, et millisesse sihtgruppi võiksin kuuluda. Olen liiga praktiline, liiga uuriv-puuriv, et mind kergelt õnge tõmmata. Kuigi ega ma sellestki patust päris puhas pole. Pärast olen küll enda peale pahane, ning järgmine kord hulga targem. Nii et kõik need suunamudijate soovitused ja promomised jooksevad enamasti üsna tulutult mul külgi mööda alla. Kõige paremaks pean ikka enda vastust ühele müügimehele, kes ootas, et ma oma unistuste reisisihina Kariibimere mõne saare nimetan, aga tema suureks pettumuseks hoopis Island välja hõikasin. Vähemalt oli ta järgmised viis minutit vait, sest ei osanud selle peale midagi kosta.
Samas on aga minu jaoks mõnikord huvitav jälgida neid miskit pidi esile tõusnud või tõstetud inimesi inimestena. Ja otsida mingeid ühiseid puutepunkte. Kui neid kuidagi üles ei leia, siis ongi kõik, minupärast võivad nad muudkui edasi tegutseda, mul pole neist sooja ega külma. Kui blogimaailm alles lapsekingades, siis sai ju üsna kiiresti leitud need, kelle postitusi soovisid lugeda ja kelle omi mitte. Neil, kellega rohkem ühist kandepinda, on siiani jäänud lugemisnimekirja. Kui nad muidugi veel kirjutavad. Õnneks pole ükski neist oma kirjutisi maksumüüri taha pannud, kuigi mõne puhul isegi käiks natuke raha välja. Üks, keda jälgin FB/Instas, küsib oma kirjutiste eest ka raha, aga ma ei saanud sellest tükk aega aru. Arvasin, et ta ongi minipostituste peale üle läinud. Olen saanud hiljem lugeda ka pikemalt mõnda üksikut üllitist, aga hoian endiselt kiivalt rahakotirauad kinni.
Hetkel toetan igakuiselt “Kyiv Independent” ja Global Estonian netiväljaandeid. Blogijatest andsin kunagi iga kuu ühe dollari rootslanna Jonna Jintonile. Tal on ka oma Youtube kanal. Praegusel ajal “Pere ja Kodule” töötava blogija puhul oli natuke kahju, kui ta oma avaliku blogiga ära kadus, kuid mul ei jätkunud ilmselgelt nii palju uudishimu, et miks täpselt üks pere lahku läheb ja nõnda see jäigi. Sest ühel hetkel mõtlesin, kui suur osa sissetulekust mul lõpuks kaduma läheks, kui igale maksma hakkan (eriti, kui nõutavad summad ikka üsna korralikud, pole veel ühtegi teist näinud, kes dollariga/euroga rahul oleks, samas õppisin ise, et näiteks siin platvormil on miinimumid, mida muuta ei saa). Lisaks puudub garantii, et neid postitusi ka regulaarselt ilmuks. Parem juba ostan ühe hästi paksu juturaamatu, mis üsna sarnast draamat täis, ja istun sellega mõnusalt tugitoolis.
Nii mõnegi endise kirjutaja puhul on lõpmatult kahju, kui nad täielikult “ära kadunud”, isegi blogiaadress pole enam olemas, ja ma aeg-ajalt mõtlen, mis neist saanud on. Kõige imelikum, et ma pole ju enamust neist oma ihusilmaga näinudki, aga millegipärast tunduvad nad nii lähedased. Sellepärast on hea, kui vähemalt mingi kontakt muul some platvormil säilinud.
Mulle meeldib mõnikord kooliajaga paralleele tõmmata. Kui nüüd mõelda oma koolis grupi peale, kes igal pool välja paistis, siis ilmselt ongi nad see praegune some “koorekiht”. Mõni natuke karusem naljavend poiste seast ka sinna hulka, kes mõnusalt kõrgema klassi ja madalam rahva vahel laveeris. Teise grupina ehk sellised tarkpead, kes oma rada kõnnivad ja proovivad kõiki ümberringi harida, ning aegajalt ka meelega midagi intrigeerivat välja visata (natuke nagu minu kaasa või see hiljutine friikartulite ja viinerite lugu). Ning siis need, kes enda ümber toimuvat väga sügavalt läbi elavad, ning tahavad kõiki nende muredes mõista ja nende vastu kenad olla. Sellised natuke omaette hoidvad tegeleased. Ilmselgelt samastun pigem teise ja kolmanda grupi some-inimestega, ning pole kunagi “koorekihi” fenomenist aru saanud. Või olen nagu “kass, kes kõnnib omapäi” nagu üks ammune tuttav mulle hiljuti ütles. Olin nii üllatunud sellest, sest tema meelest olen ma justkui leidnud oma koha siinses kogukonnas ja ei lase ennast palju teistest häirida, ega püüa väga ka oma nina igale poole toppida või ei aja “kuulsust” taga.
Oleks huvitav teada, kas on teisigi samamoodi mõtteid mõlgutanud. Mina nüüd natuke rohkem, kui kõik need suured draamad meie “esiblogijatega” päris paljudeni jõuavad.
Muide, kassitassist maitseb kohv isegi kohvi mittejoojale väga hea! Eriti kui seda looduses nautida. Minu väike katsetus suunamudija olla 😉 Tegelikult tahtsin ainult ühe pildi siia juurde lisada.
