Sõprusest ja mõni sõna eesti laulust

Inglismaalt pärit noor naine, kes on hea mitu aastat Soomes elanud, jagas toredat postitust, kuidas soomlastel pole mitte Valentini päev vaid hoopis sõbrapäev. Eestlased on ka pigem sõpruse hindajad. Ja olen siin-seal näinud väidet, et ainult need kaks riiki tähistavadki sõprust. Samas tekkis huvi, kas on ikka tõsi.

Tuleb välja, et otseselt “sõbrapäev” on tõesti nii meil kui põhjanaabritel. Küll aga tähistavad mitmed Ladina Ameerika riigid - Mehhiko, Peruu, Kolumbia, Guatemala - “armastuse ja sõpruse päeva” (dia del amor y la amistad). Mingil määral läheb sinna alla ka USA ning Kanada komme koolides ja lasteaedades kõigile oma klassikaaslastele jagada maiustusi või kaardikesi. Aga seda pigem ikkagi põhjusel, et keegi ei tunneks end väljajäetuna. Enamasti ostetakse juba valmis kaardikesi ja selleks ajaks välja antud maiustusi. Mina muidugi tegin koos lastega kunagi hulga kingitusi igal aastal (nii Mari kui Kirke klassi jaoks, ning siis veel karates ka). Mõnikord läks pisut üle pea, kui liiga kiire oli. Nüüd aga aitasin oma pisikesel üheksasel teha origami südamekesi, mille sisse oli peidetud kassike. Taha kleepisime KitKat šokolaadi. Käisime Dollaramas ehk dollaripoes kahepoolset teipi ostmas. Ja seal oli hästi armas moment, kui üks vibalik pikkade juustega teismeline noormees meiega koos valentinipäeva väljapaneku ees seisis ja mõtlikult kõike vaatas. Ilmselgelt noor armastus 😀 Hiljem lubas ta mind kahe lapsega kassas kenasti ette. No oli ikka väga viisakas noormees. Arvan, et kingituse saanud neiu peaks küll suure õnnega koos olema.

Aga sõpruse osas arutasime hiljuti tüdrukutega, kuidas noorest peast leitud sõbrad pole sugugi eluks ajaks kindlustatud. Kirke nimetas, et gümnaasiumiaegne sõbranna on kuidagi “imelikuks” muutunud. Ei ole enam tore temaga koos olla, on läinud pisut isekaks ja nõudlikuks ja mõnes mõttes “armukadedaks”. Neid on olnud neli tüdrukut, kes väga kokku hoidsid, peaaegu nagu Sex ja linn sarjas neli naist. Ilmselgelt on toimunud muutumine, või hoopis “üles kasvamine”. Hakkad märkama ehk asju, mis varem liiga palju ei häirinud. Tütar ütles, et ilmselt lihtsalt piirab tulevikus, kui palju suhtleb. Selle peale lõi mul netis nagu tellitult ette artikli, kuidas tasub pigem oma endisele sõbrannale öelda, mis vaevab. Ja kui ühist pinda ei leia, siis öeldagi head aega. Niisama “kõrvale heitmine” (ehk inglise keeles ghosting) pole üldsegi kena. Jäin mõtlema, et olen seda isegi kogenud. Mis on ühelt poolt omamoodi kurb, aga teisalt ega ma liiga palju pisaraid ka ei valanud. Niikuinii mingit “südamesõbra” olemasolu vajadust pole kunagi tundnud. Nagu filmidest võib vahel näha. Ma ei tea, miks ma ei vaja suurt südamepuistamist või koosveedetud hetki. Vist sellepärast, et ma siin käin kirjutamas ja pigem poen raamatuga kusagile omaette nurka 😄 Tegelikult on mu elu vist nii igav, et polegi justkui millestki rääkida. Kuigi, kui isegi on, siis Toomas on kindlasti keegi, kellega saan peaaegu kõike arutada. Isegi tütardest on saanud omamoodi “sõbrad”. Aga ütleme, et sugulased on omaette grupp, kus mõnega võid väga hästi läbi saada, ja mõnest ehk pigem eemale hoiad.

Ma tean, et Toomas hindab väga oma lapsepõlvesõpru, kellega alati Eestis olles kokku saab. Tegelikult on mul enamusega neist ka päris tore olla, üks abielupaar, kes aastaid Soomes elanud, on väga meie moodi ja nii hea ning rahulik on maha istuda. Keskkooli ajast mul ei jäänud kedagi, kellega tahtsin edasi suhelda. Hiljem olen kahega siiski kokku saanud. Mõni aasta tagasi tekkis vana klassivennaga kontakt läbi näoraamatu. Omamoodi vahva näha, kuhu kunagised klassikaaslased jõudnud on. Ülikooli ajast jäi mul kaks väga head sõpra, kellest ühega alati Eestis kohtun. Nii hea kerge on temaga jutustada. Nagu oleks kogu aeg kusagil lähedal olnud. Teine kadus kahjuks “oma maailma”, tundsin, et olin alati see, kes otsis kontakti. Ja ilmselt väsisin. Nüüd olen pigem ta pojaga aegajalt suhelnud 😄 Toetasin Hooandjas nooremehe reisi USAsse, kui läks crossfit võistlustele. Õieti oli üks kursusekaaslane mingi aeg 90ndate alguses ka Torontos ja siis saime päris tihedalt läbi. Ning teisega saime Eestis kokku, kui ta mehel tekkis peaaegu võimalus siia tööle tulla. Kahjuks läks töökoht kellelegi teisele. Millegipärast mõtlen, et hoopis mu soomlannast töökaaslase abikaasale, kes samas firmas töötab. Torontos on õieti meil ju ka hulga sõpru ja veel rohkem sõber-tuttavaid (absoluutne enamus kohalikust eestlaste kogukonnast). Ei oskagi neid kuidagi täpselt kutsuda. Aga need on sellised niisama koos käimise ja aja veetmise sõbrad. Üks minust pisut vanem naine on ehk kõige lähemal, temaga oleme küll mitu puuda soola ära söönud, sest töötasime Mari sünnist koos pangas.

Sõprusest ja sõpruse kadumisest on kirjutatud Anne ja Stiilis (kui oled Delfi lugeja). Lühike kokkuvõte allpool:

Sõprus ei ole automaatselt igavene: Meile õpetatakse, et sõbrad on “pere, mille me ise valime”. See loob ootuse, et sõprus peaks kestma igavesti. Aga tegelikult on sõprus vabatahtlik suhe, mis muutub koos inimestega. Ja see on normaalne.
Sõprussuhted võivad olla sama keerulised kui paarisuhted: Aga erinevalt paarisuhetest pole sõprussuhetes selgeid piire.M e anname rohkem andeks, venime rohkem, loodame rohkem. Just see muudabki sõpruse lõppemise vahel valusamaks kui lahkumine partnerist.
Kõige sagedasem põhjus pole reetmine, vaid lahku kasvamine: Terapeudid ütlevad, et: inimesed muutuvad, huvid muutuvad, elutempo muutub, panustamine muutub ebavõrdseks. Ja kui üks inimene panustab rohkem kui teine, tekib tasakaalutus, mis lõpuks väsitab.
Emotsionaalne vägivald sõpruses on päriselt olemas: Nagu näiteks pidev kritiseerimine, passiiv-agressiivsus, manipuleerimine, pilkav naer või silmade pööritamine. Paljud ei nimeta seda vägivallaks, sest “sõber ju ei tee halba”.
Aga teeb küll — vahel isegi rohkem kui võõras.
Miks me jääme halbadesse sõprussuhetesse? Peamine põhjus: hirm üksinduse ees.
Madal enesehinnang. Mõte: “Kui ma ütlen ausalt, siis ta lahkub.” Aga ausus on ainus viis, kuidas suhe saab paraneda. Ja kui ei parane, siis vähemalt tead, et proovisid.
Mõni sõprus lihtsalt hääbub — ja see on täiesti okei. See ei tähenda, et keegi oleks halb. See tähendab, et elu viis teid eri suundadesse. Ainult virtuaalne kontakt võib luua illusiooni lähedusest, mis päriselus enam ei toimi. Ja see ei ole kellegi süü — see on elu.
Sõpruse lõpetamine ei pea olema dramaatiline. Mõnikord räägid ausalt või paned piirid maha, või lihtsalt lased suhtel vaikselt hajuda. Kõige hullem ehk, kui olukorraga lepid. Tutvus võib jääda alles, isegi kui sõprus muutub millekski muuks.

Sellised mõtted, siis sõbrapäevast järgmisel päeval. Sõbrapäeval aga istusime koos Mari ja Kirkega, ning ma “sundisin” neid Eesti laulu võistlust vaatama 😂 Nad ei ole just väga sedasorti laulude suured fännid, kuulavad pigem laulusõnu, mis peavad midagi ka ütlema. Mitte lihtsalt tilu-lilu armastusest. Mari jagas viimati näiteks sellist laulu. Minule ikkagi meeldib kuulata vaadata seda eestlaste võistlust. Kunagi väga ammu sai ainult Soome TV kaudu osa, aga nüüd oleme ju selle sees. Miks hakata nina kirtsutama ja kritiseerima. Sest nagu öeldakse, tule, tee paremini!

Ma olin vaid ühe korra laule kuulnud, välja arvatud Noep, keda ma somes jälgin. Ühtegi väga meelde kohe ei jäänud. Olliele hoidsin pöialt. Ja poleks Noepi võidu üle kurvastanud. Loodame, et Vanilla Ninjal läheb hästi, mis sest et Eesti võimalus kuhugi kõrgemale jõuda nende võiduga kukkus. Õieti kuulasin pärast mitut juutuuberit, kes laulude kohta varem juba arvamusi avaldasid. Tavaliselt olen nad ikka varem üles otsinud. Aga laupäeva õhtul olin omaette kodus ja “teemantpildi” tegemise kõrval oli hea midagi kuulata. Peaaegu kõik ütlesid, et nii tugev valik, eriti meeldis, kui erinevad laulustiilid, isegi Linna “liftimuusika” sai mitmelt kiitust, kuigi mitte nii palju, et nad selle oma playlisti paneks. Kuna olen varem huvi pärast mõne teise riigi eelvooru vaadanud, siis ausalt, oleme päris tublid. Wiwibloggs, kes alati väga aktiivne on olnud, ütles, et enam ei taha eriti neid eelvoorusid vaadata, aga Eesti oma võtab ikka ette. Mina jällegi ärkasin järgmisel päeval üles, ning Getter Jaani lugu helises endiselt kõrvus. Tundub, et leidsin hoopis uue lemmiku 😉

Üks imelik seik juhtus ülekande ajal, mille kohta pole küll rohkem lugenud, aga spekuleerin nüüd. Vaatasime seda err.ee asemel Youtube kaudu, sest seekord võis ju igalt poolt hääli anda (ma ei andnud). Kui tuli Uliana laul, siis jäi see äkitselt toppama. Arvasime, et meie ühendusega viga, aga kõrval jooksis kommenaaride tekst, kus nägime, et kõigil sama jama. Üks teine kanal, kus samuti võistlust jälgiti, naeris pärast, et just siis tekkis neil äkki meeletult kuulajaid juurde, sest paljud läksid uud kohta otsima. Mitmed jätsid kommentaari, et ilmselgelt verelaste kätetöö. Ma ei tahaks uskuda, aga austal, ma poleks üldse üllatunud. Aegajalt nad teevad asju, mis tunduvad täiesti ajuvabad.

Tahtsin siin veel Kanada ja USA osas natuke kurjalt sõna võtta, kuid proovime rahulikumalt. Sest ikkagi sõbrapäev, kuigi üks neist kahest riigist on ilmselgelt igasuguse sõpruse hoidmisest eemaldunud. Viimati teatas USA (st president oma “tõelise tõe leheküljel”), et Michigani ja Windsori vahele ehitatud uus sild tuleb täielikult USAle üle anda. Sest see pole õiglane, kuidas Kanada terve silla ise oma kulude kirjadega ehitas ja nüüd tahab veel tulu ka saada. Muidugi unustas see peast segane tegelane Washingtonis, et ta ise kiitis kogu asja juba siis heaks, kui varem president oli, ning isegi otsis viise, kuidas kõike kiirendada. Kanada ehitas tõesti silla valmis, kuid vastupidiselt selle tohmani väidetele, ostis osaliselt ka USA toorainet sisse, ning isegi palkas usakaid tööle. Kõige naljakam muidugi selle juures on see, et sild ongi tegelikult poolest saati USA oma, sest Michigani osariigiga on kokkulepe, kui kõik kulud sillatollide eest kaetud, siis jagatakse tulevikus tulu pooleks. Esialgu tundus, et kogu asi on jällegi kõrvitslase mingi sonimine, kuni sai selgeks, et samas kohas asuva teise silla rikkurist omanik käis mingite riigitegelaste juures umbes päev varem jutul, ning ilmselgelt rääkis jälle, kuidas see uus sild ei tohiks kasutusse minna. Ta on aastaid selle vastu võidelnud, sest… äkki ta ei olegi enam nii suur rikkur! Ning kuna tundub, et kõik rahamehed on erilised semud, siis lasi aga Washingtoni tolvan sulel vabalt joosta. Kogu selle asja juures jäi tegelikult mul väga halb maik suhu. Sest mõtlesin äkki sellele, kuidas some ja uudised ja muu võivad lõpuks mõjutada usakate üldist arvamist Kanadast. Teate küll, kuidas vesi tilk-tilga haaval kivi uuristab.

Pildid: Mul mõned teiste käest laenatud. Nagu Kirke Jaapanist tulnud karatekaga CN tornis ja siis karate vööeksamil, kus ta on hindajaks. Ma tean, et lumi ja külm on, aga vist võiks juba jõuluvanad tuppa tagasi minna 😏 Sõbrapäeva pannkoogid ja boba jäätis. Ma ei tea, kui populaarsed need joogid Eestis on (neid kohti seal on), siin igal juhul joovad neid noored pidevalt. Nii et pidime boba jäätise ka ära proovima. Ja pean ütlema, et maitses täitsa hea.