St.Lawrence'i jõe ääres

Pühapäevane jalutuskäik pargis

Kolmas päev Montrealis ja olin otsustanud, et võtan rahulikumalt. Lähen seekord linnamajade vahelt loodusesse. Või peaaegu loodusesse. Hotellile ütlesime head aega, ning sõitsime Mari ürituse toimumise paika.

Hüppasime enne veel hotelli lähedal paiknevast Costcost läbi, sest seal pidi Toomase sõnul eriti head õlled olema, pluss soodsamad ka. Juustuvalik ka suurem. Mari võttis cheese curds, mis võiks ehk eesti keeles olla juustutükid. Tõenäoliselt mingi kodujuustu valmistamisel tekkiv produkt, või ma ei teagi kohe. Kui neid niisama süüa, siis “kriuksuvad” hamba all. Vaatasin, et mõned panevad vedelast taignast läbi ja fritüüri (ehk kuuma õli sisse). Mari arvas, et teeme ikka nn. kanadalaste rahvustoitu - poutini.

Parkisime juba esimesest päevast tuttaval parkimisalal, mis kohe jõe-äärse pargi juures. Panin endale Delfi Tasku raamatu kõrva mängima, ja jalutasin vastuvoolu mööda päris kena pargiala. Torontoski on ju järve äärde tehtud teed nii jalakäijatele kui ratturitele. Kuigi minu praeguses kodulinnas on jalakäijate jaoks puidust või ma ei teagi mis materjalist tee. Samas sai ka päris jõe ääres jalutada, kus sissetrambitud rada.

Ma tean, et kui olen rääkinud St.Lawrenci jõest Eestis, siis tihtipeale ollakse üllatunud, et seal seilavad (teatud tüüpi) ookeanilaevad. Nimelt ühendab jõgi Suurjärvistut Atlandi ookeaniga. Meretee on maailma üks pikimaid, mille ääres üle 110 sadama nii USA kui Kanada poolel. Kasutusel on olnud juba üle kahesaja aasta. Ta on kilomeeter kuni viis lai, 60 meetrit kõige sügavamas kohas (Quebeci linna juures). Kõik ei käi muidugi niisama kergelt lepase reega, sest kohati on vaja kasutada kanaleid ja lüüse. Igal aastal liigub sealt läbi kusagil 160 miljonit tonni kaupa.

Mina nägin vaid ühte suurt kaubalaeva mööda minemas, aga ega ma seal ääres ka kogu aeg ei istunud ning jälginud, mis veel peal liikus. Vaatasin kaarti, ning lootsin jõuda väikese kärestikuni, mis jäi umbes tunni aja kaugusele. Seekord tegin aga erilisel teosammul kõndimise. Sest ilm polnud just kõige halvem, lubas mul vahepeal pargipingile istuma või siis hoopis jõe ääres mõne kivi otsa jalgu kõigutama. Seal olid isegi mõned kiiged, mis just minusuguste jaoks mõeldud. Istusin ja hingasin jõeõhku sisse, ise samal ajal raamatut kuulates ning mööduvaid jalutajaid või rattureid jälgides.

Ega sealt polegi palju jutustada. Eriti jäi meelde jõe ääres olev kõrkjasalu, mille vahele oli tekitatud kitsas teerada. Kõrkjad ulatusid ikka kõvasti üle minu pea. Jätsin nad kõik rahule, kuigi näpud sügelesid, et just parasjagu jõulukrooni jagu neid kaasa haarata.

Kui lõpuks kärestiku juurde sain, siis esialgu arvasin, et mu silmad petavad. Sest nägin kauguses sipelgasuurust inimest! Kes üsna kohe kuhugi kadus. Juba jõudsin mõelda, kas keegi on hätta sattunud. Aga kui ta järgmisel hetkel jälle silmapiirile kerkis, siis tundus, et ta teadis mis tegi. Hiljem sain teada, et seal käivad surfarid harjutamas. Nad lähevad sinna, kus pidev ühtlane laine, laual kõhuli lamades ja kätega hoogu andes. Tasuta hea harjutamise koht. Järgmises videos üks pildike inimesest lainelauaga vilksab korraks ette (kvaliteet on nii ja naa). Ülemisel pildil seisab ta täpselt keskel.

Verduni areeni juurde jõudsin parasjagu, kui Mari arvas, et võime ehk auto nina Toronto poole suunata. Astusin siiski korraks sisse, ning ühe laua juures tervitas mind noor naine, kes küsis, kas olen Mari ema. Temaga ma siis natuke seal Montreali kohta jutustasin. Rääkisime Ukrainast, sest ema on tal ukrainlane, ise on ta sündinud ja elanud Montrealis. Jutt läks ka bagelite ja haputaigna peale. Enne lahkumist ütlesin, et tulgu öelgu meile tere, kui Torontosse satub. Ning parandasin end kohe: Tule ütle MULLE tere!

Tagasisõit jäi muidugi pimeda peale, sest viie ajal on üsna hämar. Mari sõitis, ning kui vahepeal spidomeetrit piilusin, siis nimetasin, et olin ennist näinud silti, mis hoiatas 10 tuhandelise trahviga (pluss punktide kaotamist), kui kiirust 150km/h. Et tüdruku autokindlustusele ei mõjuks see liiga hästi. Ta siis tõmbas natuke tagasi. Piirikiiruseks on meil enamasti maanteedel 100, mõnes lõigus 110km/h. Ühe kiire peatuse tegime, kui bensiini veerand paagi jagu järgi. Mari ei tõusnud isegi rooli tagant üles, tahtis kohe edasi kiirustada. Nii me siis juba 10 ajal õhtul kodus olimegi. Vähemalt pool tundi kiiremini, kui mis tavaline.

Selle viimase pildiga jätangi Montrealiga hüvasti. Loodan, et teil oli minuga tore koos selles Kanada suuruselt teises linnas ringi kolada. Ja kuigi linn on suur, oma umbes 4.4 miljoni elanikuga, siis ta ei jätnud millegipärast sellist muljet. Välja arvatud muidugi maanteed, mis läbi linna lähevad. Ja ega me ju äärelinnadesse ei jõudnudki.