Ma ikka vahetevahel ütlen, et minu jaoks on talv see kõige-kõigem. Mulle meeldib talve külm ja karge õhk, lumega kaetud maa ja mingi imeline rahu, mis vähemalt seal maad võtab, kus temperatuur aegajalt alla nulli kisub. Sügis on justkui talve eelmäng, kui tunned juba külma hõngu. Kanada plussiks on lisaks imeline värvide mäng.
Istusin siin üle pika aja maha ning lugesin lugemata blogipostitusi. Nii palju huvitavaid mõtteid ja teemaarendusi, millest olen ilma jäänud. Võiksin ju öelda, et mul pole aega lugeda, aga pigem on küsimus selles, kuidas täpselt oma päeva jagan. Ning hetkel olen ikka mingis omas mullis, kus pole suutnud õieti jalgu alla saada. Ainult juuretisega mässamine ja haputaignaga küpsetiste loomine on justkui minu teraapiaks. Siis jagan veel aega (osaajalise) töö ja muude kaela võetud kohtustuste vahel. Nagu kringli küpsetamine ja tõlkimine ja lapsehoid (kõik ju tegelikult hästi toredad tegevused).
Sinna vahele proovin ikka õhtul midagi vaadata ja vabadel hetkedel, kui sõidan kuhugi või jalutan koeraga, kuulan raamatuid. Loen ka, kui öösel üles ärkan 😄 Sest siis tuleb uni kergemini tagasi.
Sügisel muidugi hakkavad pihta igat sorti huvitavad saated ja sarjad. Enamasti proovin eestlaste omadel silma peal hoida, aga siis käib vägikaikavedu, kas minu vpn suudab nendest läbi pureda. Vahel jah ja vahel mitte. Nüüd just sain näosaate esimese osa vaadatud. Ning pean ütlema, et mul on nii hea meel kohtunike hulgas näha inimest, keda peaaegu ei teagi (Eda-Ines Etti võib samas minu pärast igale poole ilmuda). Olen mõelnud, kas tõesti on meil nii vähe neid, kes tahaks teles üles astuda. Või on see pigem mingi omameeste mäng. Millest saan ka aru, sest lihtsam on pöörduda kellegi poole, keda tunned ja kelle puhul tead, et ta peaks selle töö ära tegema küll. Samas oli Mihkel Raua ilmumine võistlejate hulka päris huvitav, kohtumõistjast on saanud kohtualune, nagu ütles Taukar. Kes on minu meelest üks parimaid meelelahutussaadete vedajaid. Tema kõrvale paneks veel Sander Rebase, kes oli näosaate “varsti” variandis, aga kahjuks pole rohkem üles astunud. Kristjan Jõekaldast ma muidugi rääkima ei hakkagi. Millgipärast arvan, et vaevalt on kedagi, kellele ta ei meeldiks.
Veel olen mõelnud, et laulu- või maskisaated on ju teistelgi maadel, kuid millegipärast tahan just eestlaste toodetut vaadata. Sest inimesed on kuidagi nii tuttavlikult omased ja mõnusad. Ilmselgelt näitab see nüüd minu väga Eesti-keskset elu. Mis ilma internetita üldsegi nõnda välja ei näeks. Lisaks pole meil teleteenust, muidu ehk jääks rohkem silma, mis Kanadas juhtub ja toimub, ning kes parasjagu pildil. Ma ei saa öelda, et ma eriti kurdaks. Samas on minu meelest noorem põlvkond kasvamas hoopis teistmoodi üles. Kellele on suunamudijad tähtsad, kellele internetimaailma arvutimängude ässad. Või umbes sedamoodi.
Mul oli veel mingeid väga tarku mõtteid, kui siin huvitavaid arutlusi lugesin. Aga nüüdseks on need läinud oma teed. Ju siis polnud olulised, see tähendab minu mõtted 😉 Kuna Rents kirjutas viimati kuivatist, siis võtan hoopis sel teemal sõna. Et ma olen vist läbi-lõhki eurooplane, kes saab ilma kuivatita hakkama. Ma nägin just hiljuti ühe Prantsusmaale kolinud ameeriklase selgitusi, kuidas kuivatita pesu kuivatada. Et ta võiks ju pesunöörid üles tõmmata, aga eelistab siiski turvaliselt oma kodus trussikuid rippuma panna, isegi oma imepisikeses Pariisi korteris. Sest kes see tahaks neid õues näha. Väga tüüpiline põhja-ameeriklane, sest kui Torontos üllitati mõtet, et energia kokkuhoiu mõttes võiks pesu väljas kuivada, siis oli neid vastaseid, kes umbes sama ütlesid. Kuidas siis torontolastega on, kas nad on tõesti ümber mõelnud? Arvestades sellega, mida ümbruses näinud, siis peale meie on vaid üks naaber, kellel aias pesunöör. Ja ega rohkem eriti pole seda näinudki, kui just maja taga siiski seda ei tehta.
Ma olen palju selliseid imelikke otsuseid teinud mõttega, et hoida planeeti järeltulevatele põlvedele. Aga samas tekib üha rohkem tunne, et milleks. Olen vist juba selle välja siin hõiganud, et kui sügavamalt probleemi sisse minna, siis mis tähtsust sel on, kui inimkond mõni põlvkond varem hukka saab. Sest ühel päeval see ju juhtub. Ja, ei! Palun mulle mitte turja karata, sest ma ikka jätkan prügi sorteerimist ja teiste tagant tulede ära kustutamist ja pesu ülesriputamist ja kindlasti veel hulga asju. Välja arvatud lennukiga Eestisse mitte lendamine. Nii äärmuslikuks ma ka ei lähe. Ja annan aru, et minu väikesed sammud ei kata ligilähedaseltki lendamisega tekitatud kahju.
Toronto on juba välja hõiganud, et juba 164 päeva järjest oleme ületanud eelmiste aastate rekordeid, sooja ilma osas. Mis näitab, et asjad pole mitte kõige roosilisemad. Ja kuigi panime täna lõpuks kütte peale, sest toas oli vaid 18 soojakraadi, siis ilmaennustajad kinnitavad, et ärgu me veel väga külma oodaku.
Ning siinsetest uudistest noppisin veel ühe, milles räägitakse vanemast naisest, kes põeb skorbuuti! Jah, seda haigust, mis tuttav nendele, kes meremeeste lugusid lugenud. Oled küll arenenud riigis, kus kõik olemas, ja näed, mis võib juhtuda! Tema puhul oli vist küsimus selles, et tal oli raskusi liikumisega, ning lähedased ei aidanud eriti. Ta sõi peamiselt konservtoitu, juustu ja saia. Kuigi mõni nimetab, et värskete aed- ja puuviljade hinnad on tõusnud liiga kõrgele. Sama kurtmist loen tegelikult Eestigi kohta. Nii et selles osas on suurepärane, kui eestlased nii varmalt sügisel oma aiasaadusi (ehk õunu) jagavad. Teisalt on kap maailmas siiski turg määravaks. Kui ikka hind liiga kõrge ja keegi ei osta, siis müüja on sunnitud ju selle alla laskma. Mis tähendab, et ostjaid veel jätkub. Peaasi, et nüüd keegi seal skorbuuti ei põe. Kuigi eestlaste puhul ehk vähetõenäoline, sest me armastame ju hapukapsast. Või vähemalt enamus meist.
