Sugupuu saladused ja kus ikkagi on hea elada

Ma siin hiljuti kirjutasin, kuidas tänu Geni platvormile avastasin, et isegi mina olen Timuskitega veresugulane, meie ühised esivanemad jäävad küll 16.sajandisse. Selline ajas tagasivaatamine on ju põnev, eriti kui vanemaks saad, aga samas ega ta palju infot anna. Näed nimesid ja kui nad just miskitpidi kuulsad ja tuntud pole, siis lihtsalt nimedeks need jäävadki. Lugesin kunagi, et inimeste jaoks on pigem hulga põnevam, kui suguvõsas mõni kurjategija. Paneb fantaasia hoopis teistmoodi tööle. Samas mõtlen, et parem jäägu see kauge sugulane kuhugi vähemalt saja aasta taha, või ajas isegi kaugemale. Vaevalt, et keegi just tahab mõne hiljutise diktaatori või sõjakurjategijaga end ühendada.

Jõudsin nende imelike mõteteni, sest USA uudistes käis hiljuti läbi Ryan Wedding nimi. Mees on Kanadas sündinud, Thunder Bays, Ontarios (jääb Torontost põhja poole, kus päris palju soomlasi oma kodu leidnud). Isa oli insener ja võistles mäesuusatamises. Mingil hetkel koliti Vancouverisse, kus kaheteistkümnene poeg võttis lumelaual sõitmise ette. Jõudis lausa Kanada meeskonda ja võistles 2002.aasta olümpial Sault Lake Citys meeste paralleelsuurslaalomis (jäid 24.kohale). Ei teagi, kas nii vilets koht või midagi muud, kuid Ryan loobus spordist. Käis paar aastat ülikoolis, ning hakkas siis hoopis kinnisvaraga hangeldama. Raha selleks olevat saanud kanepi kasvatamisest. Siis kui selle omamine veel illegaalne oli. Sealt liikus ta muude meelemürkide juurde ja hakkas iraanlaste ja venelastega koostööd tegema. Mingil hetkel sattus kinni, kui proovis kokaiini müüa USA valitsuse agendile, selle eest määrati talle neli aastat vanglatoitu. Varsti peale vabanemist seadis ta end hoopis Mehhikos sisse. Teda kahtlustatakse vähemalt kolmes mõrvas. Tagaselja on USA ta kinni mõistnud. Tema kohta on öeldud, et on kaasaegne Pablo Escobar (kolumbialasest kokaiinikuningas). Ryan on alates selle aasta märtsist FBI kümne kõige enam tagaotsitava nimekrjas. Tabamise eest makstakse 15 miljonit dollarit. Tõsteti just novembris viie miljoni võrra.

Eks me ole harjunud, et sellised kurilased tulevad Eesti idanaabrite seast või kusagilt sealt Ladina-Ameerikast. Aga näed siis, lausa üks kanadalane nimekirjas. Ja ma ei teagi, kas peaksin pea liiva alla peitma, sest üldiselt olen ikka rääkinud kenadest kaasmaalastet, või tuleb hoopis õlale patsutada, et isegi selliseid tegelasi kasvab meie maal. Ühte või teistpidi paneb mind alati mõtlema, mis õieti mõjutab inimesi sellisele teele minema. Eriti kui veel pere, kust nad tulevad, tundub nii „normaalne“ kui olla saab. Kergem vastupanutee hästi elada. Aga samas on ju selle kõrval nii suur närvipinge. Ma ei arva, et suudaks juba ainuüksi sellepärast midagi sarnast ette võtta.

Kanadaga seoses õieti veel üks tähelepanek. Lugesin just üht artiklit Eestist, kus nimetati, et kolm protsenti elanikest elavad absoluutses vaesus. Mis pani kohe uurima, millises olukorras Kanada on. Ning tuleb välja, et lausa kümme protsenti elab samal tasemel. Muidugi tuleb siin arvestada, et meil on päris paju põlisrahvaste esindajaid, kes ehk suuremas ohus nii alla langeda. Lisaks aga leidub sama grupi seas hulgaliselt immigrante, kes pole suutnud oma kohta siin uues riigis leida. Samas oli Eesti vaesuses elavate elanike protsent aastal 2022 16 ja Kanadas 12, USAs 18, Soomes 7! Ma ei hakka väga uuemaid numbreid otsima, kuid ühte või teistpidi paneb mõtlema, kui mõne suurriigi poole imetlusega vaadates jääb mulje nagu kõik elaksid suurtes uhketes majades ning söögilauad pidevalt head paremat täis. Ei ole, sest kõik on suhteline. Olen siin varemgi natuke justkui samal teemal püüdnud inimesi raputada ja seda just tänu enda pangatöö kogemusele, kus näen nii neid, kel tõesti kõik hästi, aga ka hulgaliselt neid, kes vaevalt hakkama saavad. Kanadas pidid üle pooled elama põhimõtteliselt palgapäevast palgapäevani, ehk ühe kuu palga kaugusel, et minna toidupanka kasutama.

Ühes viimastest Anu Saagimi taskuhäälingutest rääkis Anu, kui hea on ameerika pensionäridel, kes on raha kõrvale pannud või saavad head pensioni, ja siis seda pensionipõlves mõnusalt näiteks reisimise peale kulutavad. Jällegi nii vale arusaam. Või õieti aeg on edasi liikunud, ning neid superhäid pensione on väga vähe järele jäänud. 2008.a. majanduskriis viis päris mitu pensionifondi pankrotti. Õnneks tõi kaassaatejuht Anu maa peale. Rääkis eestlastest pensionäridest, kes samamoodi reisivad, kasvõi mitmekesi koos, et odavalt mõni elamine soojal maal rentida ning külm aeg mõnusalt üle elada. Päriselt ei saa me enam midagi siin nii väga kõike ühte patta panna ja öelda, et üks maa on parem kui teine. Igal on oma plussid ja miinused. Kuidas sina seal elad sõltub lõpuks ikkagi sinust endast. Aga ka õnnelikest kokkusattumistest või olukordadest või inimestest, kes sinu ümber on.

Avastasin just hiljuti ühed noored, kes on juba mitu aastat Austraalias elanud, ning jutustavad oma taskuhäälingus uude riiki elama asumise kogemustest. Väga-väga silmi avav eriti nendele, kes ikka arvavad, et kõik on rohelisem teiselpool piiri. Kuigi pean siinjuures ütlema, et sisserändajatena oleme tihtipeale valmis rohkem pingutama ja endast andma, et uues riigis hakkama saada, võrreldes oma kodumaaga, kus vahel ehk liiga kergesti loodame ei teagi millele. Samas olen kohanud inimesi, kes Eestis elades kõike ja kõiki kirusid, ning Kanadasse tulles varsti samamoodi siinse elu üle vinguma hakkasid. Ning tagasi kodumaale kolisid. Kust varsti kuulsin jälle sama nutukõne. Ilmsekgelt on üks osa rahvast lihtsalt selline, kes kusagil head ei oska näha 😉 Olen vaid mõne osa kuulanud, kuid mulle väga meeldib nende aus lähenemine ja mitte millegi ilustamine. Tule sinagi kuulama! Nende Instagram on siin.

See vanem daam oli üks näide, kuidas palgapäevast palgapäevani elati. Mul oli nii kahju temast, sest lähedasi polnud. Aga samas oli temas positiivsust ja rõõmsat meelt, ei mingit kurtmist. Tahan seda pilti jagada, sest mõni inimene lihtsalt väärib natukenegi tähelepanu. Ei pea alati mingi kuulsus olema!