Talviseid mõtisklusi

Talv muudkui kestab meil edasi, kuigi vahepeal kerkis kraadiklaas kusagile sinna 0 kanti, üles ja alla. Mis tähendab, et kogu see sadude asi muutub jamaks. Nii me siin ühel päeval saimegi taevast jääklibu alla, järgmiseks muutus see laiaks imeilusaks lumesajuks, ning lõpuks tuli jäävihma. Ohkasin raskelt paratamatusest. Sest nagu kellavärk peame vähemalt korra talve jooksul ka jäävihma nägema. Õnneks siiski seekord palju väiksemas mastaabis, kusagil linnas minu teada elu eriti ei mõjutanud, see tähendab, elekter ära ei läinud. Ainult kõndimisel oli vaja pingviinisamm kasutusele võtta ning üle teede minnes pidi väga ettevaatlik olema, kui ukerdasid uute hangede vahel. Kannatlik mina olin ühel hetkel üsna pahane, kui suur lumesahk otse ülekäigurajale end parkis, kui ma oleks rohelise tulega üle pidanud saama. Polnud väga nägusid ka teha, sest juht istus seal kusagil kõrgel, ning selleks ajaks, kui temast ümber oleks kõndinud, poleks ma enam tohtinud sõiduteele astuda. Mõtlesin, et pole ime, kui sellised mürakad inimestele otsa sõidavad. Nii me siin koos proovime kulgeda, sest ühelt poolt on nemad natuke ülbed ja teisalt siis on inimesed nende peale pahased. Samas ilma nendeta ka ei saa…

Täna sattusin postituse peale, milles üks soome mees räägib mingis läänemeresoome keelte segus. Tal on üks projekt, milles püüab kasutada erinevate keelte sõnu nõnda, et kõik, kes me eesti, soome, karjala, liivi jne keeli kasutame, üksteisest aru saame. Alguses mõtlesin, et kuna ma oskan soome keelt, siis sellepärast mul ka lihtsam. Kuid inimesed on jätnud kommentaare, kuidas nad ainult soome või eesti keele põhjal ikkagi kõike mõistavad. Siin tema Instagrami konto, kuulake ja vaadake, kas on lihtne või mitte. Mõtlesin kohe peaaegu samasugusele algatusele, mis tegelikult suurema haardega kui ülalnimetatud. Slaavi keeltest on koostatud interslavik keel, mida peaks iga slaavlane mõistma. Mina igal juhul sain üllatavalt palju aru oma vene keele oskuse põhjal. Alustasid juba kusagil 8-9 aastat tagasi, mina leidsin, kui idanaaber Ukrainasse tungis ja ma päris palju ringi tuhlasin, et erinevaid kanaleid leida. Siin nende Youtube konto. Neil on isegi oma koduleht, kus leiab infot keeleõppe kohta, ning olemas on isegi sõnaraamat.

Mingis mõttes on see justkui aja tagasikeeramine, kui me kõnelesime kõik algkeeles. Ja samas ei ole ka. Ilmselgelt magistritööd ei kirjutaks valmis, kuid igapäevase suhtluskeelena toimiks ilmselt suurepäraselt. Mis muidugi toob järgmise küsimuse juurde, kas meil ikka vaja nii palju erinevaid keeli ;-) Ah, ma provotseerin siin. Samas annan aru, et eks neid keeli jää üha vähemaks, kuni ongi ehk ainult näiteks vaid paarkümmend aktiivset keelt. Olen siinjuures mõelnud, kas kaovad ka kultuurierinevused. Jällegi mõnes mõttes juba juhtumas, sest üle ilma poodides võid leida täpselt ühesugust (Hiinas toodetud) kaupa. Teisalt jällegi, kui arenevad tõlkeprogrammid ja peaaegu et smaaegne tõlge (ühel hetkel ehk isegi meie ajus tänu mingitele kiipidele), siis võiks neid keeli lausa rohkemgi tulla. Hetkel mõtlen, et teise keele oskus ning kusagile reisides nende keele oskamine, on ikkagi midagi hoopis muud ja suurepärast. Sest siis ehk oskad märgata rohkem sellest riigist ja inimestest, kui ainult mingi pealiskaudne ülevaade. Kuidagi lähedasem ja südamlikum on siis minu meelest suhtlemine.

Keelte juurest tulen aga hoopis iluteema juurde. Nägin juhtumisi ühe kuulsa USA sportlase eestlasest abikaasa postitust (olen teda mõnda aega instas jälginud), kus ta tuletab meelde, et loobus ülespuhvitud huultest loomulikkuse kasuks, kuid otsustas ikkagi tagasi selle juurde tulla. Sest huuletäide aitab huulte kuivuse vastu. Ma ei tea, kas hakkaks sellepärast huuli kohe süstima. Ilmselt prooviks neid pigem niisutada. Kuigi sellega olevat ka üks probleem, et mida rohkem teed, seda rohkem nad seda nõuavad. Või on see lihtsalt psühholoogiline, et tahad kogu aeg mõnusat niisutatud tunnet. Kirke ei saa oma niisutava huulepulgata näiteks kusagile minna. Siiani pole ta ilusüstidest rääkinud, ja teeb pigem mõne uue tätoveeringu. Ma ei teagi, kumb see parem tegelikult on 😜

Igaljuhul, käisime täna Toomasega passipilte tegemas. Ja ma pean ütlema, et kümme aastat tagasi nägin ikka palju parem välja 😄 Ega naerda polegi millegi üle. Õieti nägin vist juba kümme aastat tagasi halb välja, sest kui prillipoodi ereda valguse kätte läksin, siis ehmusin, kas tõesti juba kortsud näos. Ma siis kiirustasin kohe sealt välja, ning hoian siiani koridoris ja vannitoas peeglite juures hämarat valgustust 😏 Jäin seekord mõtlema, kuidas meil ülistatakse noort ja siledat nahka. Just naistel. Ma ei tea, kas olen ainuke, kes esimese hooga mõtleb, et vanemad mehed oma kortsudega on hoopis kenamad huvitavamad kui noored “silelõuad”. Ning sellele vastukaaluks tuleb pähe pilt hästi koledast ja kortsulisest nõiast. Tänu JE failide avalikustamisele on ka iluteema rohkem jutuks tulnud. Ning nii mõnigi on välja toonud, kuidas hinnatakse vaid nooruslikku ja tütarlapselikku välimust. Ning kuidas ilutoodete loojate taga on meeste soovid just selliseid naisi enda kõrval näha. Ilmselt on see kõik tegelikult hoopis sügavamalt äraseletatav, kuna noor naine sünnitab suurema tõenäosusega järglasi, nii et mehe geenid ikka maa peal edasi kestaks. Ma ei arva, et me saame pealesunnitult meestelt nõuda, et nüüd hinnake kõiki naisi, ükskõik kui vanad nad on ja kuidas välja näevad. Küll aga võiksime naistena vilistada kõigile ootustele ning olla just need, kes me oleme. Kuigi, jah… eks nainegi taha oma geene edasi kanda, ning isegi kui ütleme, et me teeme end ilusamaks meie endi pärast, siis kas selle taga pole ikkagi seesama ürgne looduse poolt meile sisse kodeeritud soov igavesest ajast igavesti edasi püsida. Nii et keeruline. Välja arvatud, kui reklaamides, filmides ja igal pool mujal ei eelistataks ainult noort “ihu”, ning näitlejad saaks näidelda osades, mis täpselt nende vanuse jaoks kirjutatud, ja kus pole vaja ei ilusüste ega ei tea mis veel ära teha. Lihtsalt oled see, kes oled. Ehk siis harjutakse rohkem ära, et elu ongi nii kuis on. Selles osas olen äkki end avastamas vaatamas mingit 50 või rohkem aastat vanu filme, kus noor on noor ja vana on vana. Euroopa kaasaegsed filmid on selles osas ka palju vaadatavamad võrreldes Hollywoodi toodetuga. Pean siinjuures muidugi mainima, et tahtsin juba aastaid tagasi saada vanaemaks, nii et ma vist olengi natuke teisest puust tehtud 😄

Ilmselgelt ei suuda ma seda asja ära lahendada, ega vist õieti lahtigi kirjutada. Aga sellest hoolimata olen juba pikalt imetlenud neid, kes julgevad olla nad ise. Ning ma ei taha isegi vaadata näiteks mõne kuulsuse uut üllitist just sellepärast, et ta on nägu “kohendanud”. Naine on ükskõik millises vanuses ilus, kui temas on usku endasse ja ta hing on rõõmus ja ta endaga rahul.

Siia veel üks mõte, mis hiljuti silma jäi: Are more women finally making the connection between the beauty industries emphasis on anti-aging products and the pedophilic nature of pariarchy? Has it finally hit you that your obsession with not looking “old” caters to the predatory male gaze? Ehk siis DeepL tõlke abil: Kas üha enam naisi hakkab lõpuks mõistma seost ilutööstuse rõhuasetuse vahel vananemisvastastele toodetele ja patriarhaadi pedofiilse olemuse vahel? Kas teile on lõpuks kohale jõudnud, et teie kinnisidee mitte näida „vana” rahuldab röövellikku mehepilku?

Röövellikkusest rääkides, ei saa ma jälle meie lõunanaabri tolvanist vaikides mööda minna. Õieti lähen peaaegu, tahtsin lihtsalt öelda, et mida aeg edasi, seda vastikumaks ta muutub (ma ei tea enam juba ammu, kuidas see on võimalik, aga nõnda see on). Ja kahjuks hakkab see kanduma ka lõunanaabrite endi peale. Kuigi mu mõistus ütleb, et seal on ju kindlasti üle poolte täitsa normaalsed. Ma ju tean lausa isiklikult mõnda. Mõtlen sellele vanale välis-eestlaste arvamisele, et Eestis elasid ainult kommunistid ja sugulased… Teate küll, kuhu jutuga lähen. Selle järgi on USAs ainult tolvani kummardajad ja minu tuttavad/sõbrad/sugulased. Ma enam ei imesta, miks nõnda kunagi arvati… Ja mul on tegelikult vastik tunne sees. Aga mõistus lihtsalt ei suuda varsti enam vahet teha, kui sõbralikust liitlasest on saanud mingi täiesti tundmatuseni muutunud vihariik. Nagu eelmisel korral kirjutasin, siis teatud asjad võivad ka neile kusagile ajusoppi kinni jääda, kellelt viha ei ootaks. Kui näiteks see Washingtoni tolvan teatab, et pahad kanadalased ei luba nende piimatooteid üle piiri, siis loomulikult võiks üks keskmine ameeriklane nõustuda. Tema ju joob seda piima või sööb jogurtit. Miks siis meie ei võiks. Ainult et nii nagu Euroopas, on Kanadaski päris ranged reeglid toidulisanditele. Kui siis loed, et nende administratsioon lubab jälle vabalt kasutada mingeid toiduvärve, mille puhul on kindlaks tehtud, et need tervisele hästi ei mõju ja võivad isegi vähki tekitada, siis andke andeks, kui soovite oma rahvast mürgitada ja see rahvas sellega nõus on, siis palun laske käia. Aga ärge oodake, et teie suurim kaubanduspartner peab sellepärast kulpi lööma ning tegema nii nagu temalt oodatakse.

Nüüd oli ka jälle jutuks, kuidas USAsse ei tasu väga reisida. Lugu oli 66-aastasest britist, kes jäi “jääjõugu” küüsi, ning teda hoiti ilma põhjuseta kuus nädalat kinni. Selgitati seda nõnda, et ta pidi kindlsati teadma abikaasa tööviisa otsa saamisest (mees oli juba otsustanud, et läheb tagasi koju, sest püsiviisa hankimine venis liiga pikalt) ja läks ikka ringreisile kaasa. Neil oli plaan sõita Kanadasse, kuid piirilt saadeti nad tagasi, kuna olid rentinud auto, millega teise riiki ei või siseneda. Tagasitulles peeti nad USA pool piiril kinni. Kuigi olid nõus oma kulu ja kirjadega kohe lennukile istuma, siis viidi nad ikkagi ära. Selliseid või sarnaseid lugusid on ilmselt väga palju, vaid mõned üksikud jõuavad meieni. Põlisrahvale jagatakse Kanada poolt soovitusi üle piiri minnes pass kogu aeg ligi hoida. Kuna nende alad lähevad üle riigipiiri, siis neil on lubatud lihtsustatud korras liikumine. Kahjuks on aga nii mõnigi kinni võetud. Sest USA jaoks on lepingud ja kokkulepped ainult kärbsemust paberil Selle kõrval siis loen mõne osariigi kurtmist, et kanadalaste külastused on vähenenud. Mõned lennuliinid tühistavad üldse lennud USAsse. Üks neist, mis lendas vahel isegi kaks korda päevas Floridasse, on öelnud, et vaatab sügisel üle, kas taastab üldse lennud. Hetkel on üle poolel miljonil kanadalasel kinnisvara Floridas, kuid väga paljud on otsutanud, et ei lähe enne sinna, kui teadagi kes riigijuhi ametist lahti saab. Üle poolte omanikest plaanivad järgmise aasta jooksul korteri/maja seal maha müüa. Meenub, kuidas ma Kanadasse elama tulles imestasin, kui paljud käisid üle piiri ostureisidel ja just kevadvaheajal lausa autoga Floridasse sõitsid. Meiegi oleme ühe sellise reisi ette võtnud. Kuigi me lapsed veel koolis ei käinud. Nüüd ei taha isegi varbaotsa üle piiri sirutada.

Natuke veel Kanada uudiseid. Kui lõuna pool tahetakse “drill, baby, drill!” ehk siis muudkui aga pumpa naftat välja, siis siin Torontos on hoopis selline lugu, et Doni jõgi, mis 1969.aastal oli nii saastatud, et läks põlema, siis tänaseks päevaks on suudetud eriliselt suur töö ära teha. Tagasi on tulnud Atlandi lõhe ja mitmed teised liigid, mida seal ammu nähtud pole. Mul on lihtsalt hea meel, et riik või linn on nõus kella tagasi keerama ning taastama selle, mis kunagi nii hooletult käest lasti. Üldse on Doni jõe suudmes tohutud muudatused toimunud, ning kerkimas uus linnaosa, kus majade vahel parke ning ligipääs jõe juurde.

Loodusest rääkides, siis ühe uurimuse järgi on Kanadas rannaala, mis maailmas oma ilu ja omaduste poolest kaheksandal kohal. Selleks on Bay of Fundy Hopewell Rocks, mis asub New Brunswicki provintsis. Seal, kus tõus ja mõõn vaid tunde võtab. Kui kellelgi võimalus, siis on see tõeline elamus, mida vaatama minna. Boulders Beach Penguin Colony Lõuna Aafrikas on esimesel kohal, Isola Bella Sitsiilias teisel ja Bamburgh Beach Ühendkuningriikides kolmas.

Looduseteemaga jätkates… vaatasin hiljuti Šotimaa krimisarja An t-eilean, mis osaliselt nende omas keeles. Lugu ise oli põnev, aga kõige rohkem imetlesin kõiki neid vaateid, mis seal avanesid. Nad ei hoidnud nendega kokku õnneks. Tean, et üks sõber, kes kunagi Edinburghis elas, ütles, et väga masendav hall taevas rõhub sind pisikeseks sipelgaks. Aga mul on tunne, et mulle vist lausa väga sobiks sealne loodus.

Fotod: sõbrapäeva/sünnipäeva orhidee, mille koos Toomasega valisin, minikoogike sõbrannalt sünnipäevaks, mõned tänavafotod, soolalõhe, mille puhul kasutasin viina sidrunimahla asemel (väga hea puhta maitsega on tulemus, ilus värv ka), kaneelikuklid Toomase töökaaslastele ja viimaks mu väike hoolealune perega meil külas, kus loomulikult oli vaja Mari madu välja tuua (ei mingit kartust mao osas tüdrukul).