Tõe ja leppimise päev
Kanada üks uuem tähtpäev - 30.september
2021.aastal ilmus see päev Kanada tähtpäevade kalendrisse. Peale seda, kui kevadel avastati ühe endise põlisrahva internaatkooli maadelt laste nimetud hauad. Mispeale rahvas ehmatusega jälgis, kuidas neid järjest rohkem välja tuli (kokku umbes 750, kuigi neid on ilmselgelt rohkem kusagil roheluse alla peidetud). Kuna olime ikka veel pandeemia küüsis, siis eks meil oli rohkem aega kõike jälgida ning asjade arengule kaasa elada. Valitsus ei saanud pead liiva alla peita, ning ühe sammuna kuulutatigi 30.september leppimise päevaks. Üldiselt ei teata, kui palju lapsi koolides suri, sest keegi pole täpset arvet pidanud. Arvatakse, et kusagil 3200 kuni 30 tuhat last kaotas elu. Kuigi enamasti küll mingi haiguse tagajärjel.
Surmad ei tarvitse kõlada ju nii hirmsana, sest ikka juhtub, ja eriti veel, kui vaadata kasvõi sajand tagasi, kui ravimid ja vaktsiinid puudusid (nagu kusagil hiljaaegu lugesin, et inimesed elasid vanal ajal ka üsna vanaks, kui lapsepõlvest üle said; keskmine iga oli lihtsalt laste surmade pärast nii madal). Aga kogu Kanadas areneva loo juures oli kohutavalt mõru maik juures, sest lapsevanemad ei pannud oma lapsi koolidesse vabatahtlikult.
1828.aastal asutati esimene internaatkool põlisrahvaste laste jaoks. Eesmärgiks oli indiaanlastest eurooplased vormida. Et nad unustaksid oma keele, kultuuri, vanad pärimused. Nagu üks riigimees ütles: üheski indiaanlases ei tohiks enam raasugi indiaanlast järgi jääda. Koolid pandi püsti valitsuse toel ning kiriku kaasabil. Tihtipeale võimalikult kaugele kodudest. Tegutsesid eraldi ametnikud, kes käisid perest peresse, et vajadusel kasvõi väevõimuga lapsed ära võtta (alates neljandast eluaastast). Koolid ise olid ehitatud justkui vanglatena, mille ümber kõrged aiad (isegi okastraadiga üleval), ning koolis endas eraldati korruste kaupa lapsed, et õed ega vennad ei saaks omavahel suhelda. Ööseks pandi magamisruumide uksed lukku. Loomulikult oli omas keeles suhtlemine keelatud. Igasugune koolireeglite rikkumine tähendas karme karistusi.
Üks minuvanune kunagi sellises koolis käinud põliselanik meenutab, kuidas puidust ehitatud kool läks põlema, ja viis hulgaliselt lapsi endaga kaasa. Sest nad ei pääsenud tubadest välja. Ta räägib ka sellest, kuidas asemele ehitati uus kivist maja. Ja kui lõpuks kool kinni pandi, siis inimesed kaevasid sügavad augud, et matta absoluutselt kõik, mis kooliga seotud: kivid, uksed-aknad, mööbel ja nõnda edasi. Nüüd laiub seal kohal lai niit.
Teine räägib, kuidas nende igapäevaseks söögiks oli puder röstitud saiaga. Samal ajal, kui lapsed viisid koolijuhataja ehk preestri häärberisse iga päev head paremat. Eks nad tihtipeale olidki pigem odavaks tööjõuks. Näiteks lüpsid nad lehmi ja tegid põllutöid. Nii et pole kindel, kui palju nad õieti seal konkreetselt õppimisega tegelesid. Ja lisaks ei saa ju kellelegi öelda, et nüüd oled prantslane või venelane või eurooplane, sest kellegi põhiolemust ju ära võtta ei saa. Eriti veel, kui välimuselt hoopis teistsugune, mis ikkagi nad ühiskonnas madalamale positsioonile suruvad. Veel 60-ndatel oli kohti, kus mitte-valgel inimesel sisenemine keelatud! Eksisteerisid lausa erihaiglad.
Kõigi nende lugude kõrval kahvatuved meie, eestlaste, kogemused. Jah, meid sunniti vene keeles rääkima, ning pidime hernestel põlvitama, kui selle vastu eksisime või häbitahvlit kaelas kandma. Kuid sellist äralõikamist oma kultuurist, nagu siinsed põlisrahvad pidid taluma, siiski lõpuks ju polnud, kuigi suund oli ju sinnapoole. Aga ikkagi saame üsna palju paralleele tõmmata, kuidas meie idanaaber oma põlisrahvastega käitunud on. Või õieti mitte ainult nemad. Ning millegipärast ei räägita sellest sama valjusti.
Üha rohkem tõstavad näiteks saamid oma pead, ning näitavad näpuga Norra, Rootsi ja Soome, aga ka Venemaa peale, kus samamoodi ei antud võimalust oma keelt säilitada, või kus suruti peale kohaliku nn. suurrahva tavasid ning isegi traditsiooniliste saami lapsenimede andmine oli keelatud. Jälgin ühte Norras elavat saami, kes alles nüüd tagasi oma juurteni jõudmas, ning õpib nullist oma vanemate keelt. Mis pani mõtlema meie endi, eestlaste, peale. Kui palju oleme enda jaoks tõstatanud teemat, et võru murret kõnelevad inimesed saaks omas keeles õppida (liivi keel ongi kadunud, aga kui palju me selle üle nutame)? Natuke on ju nüüd võru murde hoidmiseks tehtud, aga eks ma isegi olen ükskõikne olnud, ning mõelnud, et las neil olla siis see hobi. Ausalt asjale vaadates, oleme ju lihtsalt väikses skaalas opressorid, kui nii võiks öelda.
Aga Kanada internaatkoolide ja kohalike põlisrahvaste juurde tagasi tulles, siis viimane selline kool suleti alles 1997!!! Ma olen kindel, või vähematl ma loodan, et seal polnud olukord niisama hull kui veel näiteks 60-ndatel, kuid ikkagi uskumatu, kuidas midagi sellist nii kaua püsis.
Kõige kurvem on aga see lõhe, mis löödi põlisrahva sisse. Kui kadus järjepidev areng ja kultuuri edasikandmine. Tekkis hulgaliselt juurteta ebakindlaid inimesi, keda mõjutas posttraumaatiline sündroom ja kes otsisid leevendust alkoholist ning muudest kurjadest pahedest. See kõik on kandunud isegi tänapäeva, ning sellepärast ongi oluline rääkida, mis nendega juhtus. Miks on oluline lepituse leidmine ja abikäe sirutamine. Ja kui ma alguses mõtlesin, et mis sest ühest päevast aastas ikka kasu on, siis vähemalt ei lubata seda kõike ära unustada. Nii nagu siiani juhtunud on. Sest Kanada valitsuse vabandus põlisrahvastele aastal 2008 polnud sugugi piisav. Vabandad ja elad edasi nagu midagi poleks olnud? Nii lihtsalt need asjad siiski ei käi.
Mõni ütleb ka, kuidas kõik temasse puutub, sest nad ei olnud siin, kui see juhtus. Aga kui oled Kanadas endale uue kodu leidnud, siis vähim, mida teha saad, on austada ja tunnustada neid rahvaid, kelle maadel me elame. Sellepärast meeldib mulle ka nüüd komme enne suuremaid üritusi ja kogunemisi tänu avaldamine põlisrahvastele, kes lubavad nende maadel elada ja tegutseda.
Pildil olen maskis, mis põlisrahva ettevõttes valmistatud ja millel ühe nende kunstniku joonistus. Natukenegi, mida teha saan, on nende tooteid osta, nii nagu olen ukrainlasi toetanud. Kui ainult rahakott kopsakam oleks 😉
