Toronto Eesti Majast, kanadalastest ja jälle natuke lõunanaabrist

Ma alustan seekord Toronto Eesti Majast ja uuest keskusest, et ei unustaks ära. Kõigepealt meie vana maja. See on nüüd mitu aastat lihtsalt seisnud, ning nagu olen aru saanud, siis kodutud on hoone hõivanud. Sealt olevat ka hulk kasulikku ära viidud (torud näiteks). Raske öelda, miks kõik seisma jäi. Väga võimalik, et lihtsalt finantsprobleemid. Aga vahel venib ka lõpliku plaani kinnitamine. Ühte või teistpidi seisis kõik paigal. Kuni nüüd tuli üle tüki aja teade muudatustest (loe siin). Esialgsete plaanide kohaselt pidid nad ühendama vana koolimaja uue 14-kordse korterelamuga. Nüüd aga on äkki maja kerkinud mitu korrust (26 kokku), ning koolimaja plaanitakse hoida eraldi. Väga võimalik, et näiteks äripinnana. Mõtelsin just, et võiks ju näiteks isegi restoran seal olla. On neid, kes rõõmustavad, kuidas koolimaja ilu jälle välja tuleb. Ning imestatakse, miks üldse eestlastel lubati kunagi ette ja taha juurdeehitused teha ;-) Toronto on üldiselt üsna kitis olnud väga kõrgete hoonete ehitamisega. Aga kuna praegune administratsioon toetab metroopeatuste ümbruses tihedamat asustust, siis kes teab, võib olla lähebki see uus plaan läbi. Allpool on mõned fotod linnale esitatud plaanist (link üleval). Iseenesest näeb ju päris kena välja. Kuigi lõpptulemus võib hoopis midagi muud olla.

Keskuse osas olen alati pisut skeptiline olnud. Eks ka põhjusega ;-) Nüüd on aga lõpuks välja hõigatud üsna kindlad kuupäevad järgmise aasta augustis, mil peaks pidama avapidu (15.-23.august). Mingi väike osa minus sosistab ikka, et ei tasu väga tõsiselt võtta, aga samas oleks tõesti tore, kui viimaks hoone valmis ja kasutusel. Ei jõua juba ära oodata. Vaata siin lühikest kokkuvõtet viimastest ehitusuudistest. Eesti kaart joonistub juba üsna selgelt välja!

Terve mu nädal on üldiselt läinud ikka mingi haigusepisikuga võideldes. Justkui on parem ja ei ole ka. Kõik see pole takistanud mind ikka laste juures käimast ja laupäeval läksime Mariga isegi poodlema - Vaughn Mills, mis asub lõbustuspargi läheduses ja on üks suuremaid ostukeskuseid, mida ka turistid armastavad külastada. Viisime Kirke ta sõbranna juurde, kus toimub käsitööpäev. Perenaine ootab oma esimest last ja mees on tal eriliselt osav kokkaja - küpsetab takojakit (kaheksajala taignapallid) ja teeb ramenit. Sel ajal kui naised usinalt näputööga seotud. Meie poodlemine Mariga osutus pigem niisama ostukeskusest läbijalutamiseks. Üks koht küll oli, kust kindlasti läbi tahtsime astuda - Lush - tahke shampooni varude täiendamiseks (kasutame Seanik versiooni, oleme ka teisi proovinud, isegi teisi firmasid, aga see on ikka kõige parem). Hind on muidugi võrreldes selle ajaga, mil me hakkasime ostma, omajagu üles roninud. Aga sinna ei saa midagi parata. Samas ei vahetaks enam ühegi teise shampooni vastu, sest juuksed püsivad nii kaua kenad ning ei hakka kahe päevaga sügelema. Silma jäi ka kivipoed ilusa väljapanekuga, uudistasime siis neid ja ma ostsin kaks kivi oma suuremale hoolealusele. Müüja küsis, kas ma tahaks, et ta puhastaks kivid halbadest võngetest ja paneb uued peale. Või midagi sinnakanti. Ma ütlesin viisakalt ära. Sest kivid olid ilma selletagi väga ilusad. Siis tuli mul meelde, et mul oleks vaja uued tossud saada, ning astusime ainult ühest kingapoest läbi. No meist ikka ei ole poodlejaid 😄

Kanadast nii palju, et postitöötajad streigivad jälle. Sest valitsus ütles, et nii ikka ei saa. Firma kaotab pidevalt raha ja kui kaua sa ikka doteerid kirjadevedu. Ma ütlen, need pagana ametühingutegelased on ikka nii ämbrisse astunud kui veel saab. Oleks võinud ometi vastu võtta viimase suht hea pakkumise, aga need muudkui ajavad oma rida. Nägin samas ühte kommentaari, kus üks teise ala “aü”sse kuuluv inimene pahandab, kas postitöötajad ei võiks ometigi ajaga kaasa käia ning oma nõudmisi loogilisemaks muuta. Samas ei ole tavaliselt töötajal eriti sõnaõigust, sest kui AÜ ütleb, et nüüd teeme seda, siis kõik liikmed löövad kulpi ning järgivad käsku. Tundub, et ametühingutegelased peaks pigem maa peale tagasi toodama. Nagu mu kaasa ütleb, siis alustuseks on kadunud ära ületöö võimalus, sest teoreetiliselt nad ikka streigivad ja ületunnid pole lubatud. Nüüd tuleb välja, et saab ka ilma ületundideta hakkama… Mis tähendab, et Toomase paljukiidetud pikad “puhkused” on läbi. Tal oli õnneks võimalus need ületunnid puhkuse otsa liita. Kõige rohkem puudutab aga viimane valitsuse korraldus tavalisi postiljone. Sest valitsus teatas, et viimane veerandik nendest kanadalastest, kes saavad posti koju, peavad arvestama muudatustega tulevikus. Järgmise kümnendi jooksul peaks üles minema ühispostkastid, st et pead ise jalutama mingi postkasti juurde, kust kirjad kätte saad. Mulle ausalt öeldes meeldis see mõte juba siis, kui neid hakati paigaldama. Kuni kõik seisma jäi.

Igal juhul nägin ühte usaka videot, milles ta väidab, et Kanada on nii hullus seisukorras, et valitsus on sunnitud postiteenistuse sulgema ja sa ei saagi enam koju kirju. See on natuke nagu “omasilmaspalkieinäe” olukord. Väljastpoolt lõunanaabreid vaadates tekib vahel selline imelik nuta või naera tunne. See, et siin postitöötajad oma õigusi taga ajavad, on üsna väike asi võrreldes sellega, mis neil toimumas on.

Teine poliitik tõi just välja, kuidas Kanada farmerid on õieti võitnud USA tegutsemise tagajärjel. Neil on uued turud lahti, riigid, kuhu USA enne oma kaupa saatis; ning kui veel mõnda aega tagasi ennustati, kuidas me kohe-kohe oleme majanduslikus madalseisus, siis hetkel paistab asi üsna positiivne. Või vähemalt on kurjad ennustused edasi lükkunud, ning pigem on näha majanduskasvu. Aga eks globaalne olukord mõjuta lõpuks meidki. Samas on kindlasti üks suur muudatus toimunud, kus terve Kanada (enam-vähem, sest Albertas on Trumpi-meelne juht) on ühe mütsi all. Mis ei ole üldsegi midagi, mis meid alati saatnud on. Sattusin ühe vana “Vaba Eestlane” artikli peale aastast 1994. Otsisin midagi muud Estonia parvlaeva kohta ning pilk jäi peatuma väga pessimistlikul kirjutisel Kanadast. Kuidas lääneprovintsid vaatavad pigem lõuna poole oma tegevusega, ning ega need idaprovintsid paremad ole, sest mõned loobuks kohe Kanada staatusest, kui taastatakse näiteks kalapüügikvoodid USA poolt. Kuna Quebec tol ajal ka väga tõsiselt kaalus Kanadast välja astumist ning pidas isegi sellekohase referendumi, siis tundus, et ainukeseks “Kanadaks” jääks ainult Ontario. Ja vist Briti Kolumbia ka. Teised kargaks võimalusel kohe kas omaette tegutsema või USA osaks. Ausalt, ma ei imesta, kui Trump ikka elab seal kusagil “vanades aegades” ja mäletab seda, kuidas kanadalased imetlusega USA poole vaatasid. Sellepärast ka kõned, milles väidab, et me kõik tahame USA osaks saada.

Kanada ja USA suhetest hetkel veel nii palju, et viimane kaalub lõpetada Kanada suuremates lennujaamades võimalust USA piiri kohapeal ületada. Neil on oma piirikontroll seal üles seatud. Põhjuseks kõvasti vähenenud reisijate hulk.

Ma ei taha USAl eriti peatuda, aga muudkui tuleb üles. Kellelgi vaevalt jäi vahele suure riigi juhi viimane ÜRO kõne, mille kohta Austraalia välisminister nimetas, et ta ei imesta üldse millegi üle, Kolumbia president kutsus üles algatama kriminaaluurimist USA presidendi üle, üks ÜRO diplomaat nimetas, et DT on ilmselgelt peast täiesti sassi ja kas ameeriklased ei saa aru, kui piinlik see kõik nende jaoks on, Korea esindaja arvas, et USA on pigem sarnane Kesk-Ameerika riikidele oma valitsustaktikaga (autoritaarne), Ladina-Ameerika esindaja väitis, et USA arusaamine ülejäänud maailmast ei põhine enam faktidel vaid “tunnetusel”, Briti meedia sõnadel oli kogu kõne pikk segane monoloog, ning et maailmas on vaja tugevat Trumpi-vastast liitu, sakslaste arvates muutub Trump iga minutiga hullemaks ja hullemaks, prantslastel polnud ka midagi head öelda, Kanada meedia proovis natuke viisakam olla, nagu meile kohane ja arvas, et Trump eksisteerib teises reaalsuses. Ning siis on neid, kelle meelest Trump elab dementsussteroidide peal.

Kokkuvõtvalt kordan kellegi sõnu, et kõik jamad erinevate riikidega tekivad sellest, kui vanuselt vanad juhid proovivad iga hinna eest võimust kinni hoida. Mis muidugi ei ole omane ainult riigijuhtidele, sest on ju küllalt neid, kes sama teevad näiteks firma- või erinevate organisatsioonide juhina. Olen seda lähedalt näinud meie siinses eestlaste kogukonnas. Mis omakorda on lõpmatult halb, sest noorematel puudub võimalus “peale kasvada”. Ma tean seda tunnet, kui oled nii kaua olnud ühes firmas ja sul lõpmatult kogemusi ja teadmisi, ning sa ei näe õieti kedagi, kes võiks su koha üle võtta. Samas peab siiski oskama tagasi astuda ning ühel hetkel ütlema, et te saate hakkama, isegi kui vahel asjad natuke venivad või pisut viltu kisuvad. Mina läksingi lõpuks nii ära, kuigi samas jätsin siiski päästeköie paika, sest olin valmis ikka abiks olema, kui neil küsimusi või probleeme tekkis. Olen siiani seal köie otsas, mida aegajalt ikka veel sikutatakse.

Siia lõppu veel väike kokkuvõte “Minu Kanada” raamatu kohta. Minu meelest väga kenasti on Epp kirjutanud. Kuigi selle põlisrahvaste väite võtaks tagasi, sest alles hiljem olen aru saanud, kui väga sarnane on ühe suurriigi suhtumine oma väikestesse segavatesse rahvagruppidesse. Olin tol ajal liiga kinni enda kui eestlase kogemuses. Sest meil oli ikkagi lõpuks suht hästi. Kuigi nüüd võin öelda, et veel mõni sajand ja me oleks “surnud” rahvas olnud, kes räägib vene keelt ja kes teab, et kusagil mujal on juured. Ja seda mitte ainult Kanada või venemaa võrdluses. Isegi saamid nii Rootsis, Norras kui Soomes on saanud tunda, mida tähendab olla vähemusrahvas. Jälgin ühte Norra saami, kes mu tütarde vanune ja õpib alles nüüd oma esiisade keelt ning läheb juurte juurde tagasi…

Alumiste fotode juurde lisakirjeldust: Dairy Queen jäätise kiirtoidu koht, kus sügise tulekuga pakutakse kõrvitsa maitseainetega jooke. Ehitusepildil on kraanadel näha Kanada lippe, mis minu meelest varem nii varmalt üles tõmmatud pole. Vähemalt nii palju kui mäletan. Sügislehed juba mõnede puude all, kuigi ilmad on ikka soojad, liiga soojad. Teine rida: Kaks pilti metroost, teine ühest neiust, kes hetk enne seda usinalt kudus. Siili sain kingiks Kirkelt. See peaks mu kõhu ja laua vahel olema, et ma ei unustaks sirgelt istumast. Väike suur kurb kutsa on ühe maja rõdul. Kõnnime sealt mööda, kui lapsele kooli vastu läheme. Kolmas rida: niisama fotosid. Millegipärast on mitme maja ees võltskaev pandud. Ei teagi, mis komme see on. Või siis hoopis portugaalaste mingi tava (seal neid hulgaliselt), viimasel fotol on kõrghooned, tagumist maja alles ehitatakse (metroo lõpp-peatuse juurde kerkib mitmeid uusi kõrghooneid), ja kui tähelepanelikult vaadata, siis kraanaga tõstetakse mingit kasti üles.

Siin fotod tulevasest võimalikust hoonest Toronto Eesti Maja asemel. Alumine vasak foto näitab hoonet enne müümist. Aga kas polnud kena koolimaja kunagi!