Tutvused mänguväljakult ja pisut ka üksindusest

Lund oleme juba ühel korral näinud, ebatavaliselt vara meie jaoks, ja nüüd tuli pühapäevaks ka kerge valge kiht maha. Mis tegelikult päeva jooksul ära sulas. Ma muidugi jõudsin juba enne seda tee puhtaks lükata, sest oli vaja auto välja saada. Samas mahtus novembri viimasesse nädalasse ka natuke päikest, kuigi õhk oli karge. Loomulikult oli vaja siis mänguväljakule tõtata. See tähendab, et mul on üks pisike ripats, kes nõuab pidevalt “kiiga-kaaga”. Mis tähendab mänguväljakut, kui keegi aru ei saanud. Olen õieti üllatunud, kui palju talle kiikumine meeldib, temast seitse aastat vanem õde ei kippunud sugugi väga kiigule. Ja kui oligi seal, siis ega palju hoogu ei tohtinud anda. See väike plika aga lendaks vist pilvedeni. Aegajalt kamandab, et mina pean ka kiikuma, nii et istun siis tema kõrval “suurte” kiigele vastassuunas kiikuma. Proovin samas talle natuke juba õpetada, kuidas ise hoogu anda, esialgu lihtsalt õpime, kuidas jalad peaks liikuma.

Eks me või paras naljakas vaatepilt olla. Eriti kanadalastele, kes ei saa aru, mis keeles me seal omavahel toimetame. Aga me pole ainsad, kes teises keeleruumis. Möödunud nädalal tutvusin lausa kahega. Ühel aasia näojoontega noorel neiul oli kaasas kaks väikest tegelast, kellega ta midagi omas keeles rääkis. Mõtlesin, kas suudan ära arvata, kust nad pärit võiks olla. Ei pidanudki palju pead vaevama, sest juba kostis kõrvu tuttav “Arigato!”. Ta oli küll väga viisakas oma hoolealustega. Küsisin, kas nad räägivad jaapani keeles, mispeale neiu väga üllatus ja arvas, et minagi oskan seda. On olnud Kanadas üle aasta lapsi hoidmas ja jaapani keelt õpetamas. Pidid siiski oskama ka inglise keelt, kuid ema-isa jaoks on tähtis, et lapsed saaks tugeva jaapani keele oskuse. Mul oli pärast natuke kahju, et ma temaga kontakti ei vahetanud. Kuna nad tulevad kaugemalt kohale (olid rattaga, mille taga käru), siis oleks vahva, kui saaksime teinekordki kokku. Aga ehk õnnestub uuesti näha.

Teine kohtumine oli samuti ühe lapsehoidjaga, kellel kaasa aastane laps. Uurisin, kas ta kõneleb hispaania keeles. Seekord ei järgnenud üldsegi imetlevat üllatust, et ma tundsin keele ära ;-) Ma tegelikult jätkasin kohe, et olen Duolingos hispaania keelega sarved risti pannud, kuid kahjuks on kõik passiivne. Sel hetkel ei tulnud vist isegi aitäh meelde😄 Neiu on juba neli aastat Kanadas elanud. Pärit Venezuelast. Oli nii lahke, et lubas mulle ise täiesti tasuta hispaania keelt õpetada. Andis kiiresti lühitunni kohapeal. Eks ma nüüd ootan järgmist õnnelikku kokkusattumist, et näeme ja saame edasi harjutada.

Nii imelik, kuidas neid tutvusi ja lühikesi vestlusi mul aina koguneb. Eks vist sellepärast ka, et olen lapsega iga päev. Tema õega käisin ikka täisajaga tööl, mis sest et ainult neli päeva nädalas. Ega siis eriti mänguväljakule alati ei jõudnudki. Lisaks polnud ta õue minekust sama vaimustuses kui noorem õde nüüd. See võib rahumeeli välisukse juurde end seada ja hakata asju selga ajama. Nii hästi kui ta oskab. Vahel, kui on natuke kehvem ilm, või pisut märg, siis teeme väiksema tiiru tänavatel, sest kes see märja kiige peale tahab istuda.

Ühel sellisel kõnnil sattusime natuke kaugemal asuva kiriku juurde, ja ma jäin imestunult vaatama, kuidas on võimalik näha pilvi läbi kiriku suurte võlvakende (alumine pilt on tehtud hallil päeval). Järgmisel hetkel sain aru, et kirikust pole eriti midagi järele jäänud. Arvasin esialgu, et äkki teevad mingeid ümberehitusi, aga hiljem avastasin palju kurvema loo. Kahtlustatakse pahatahtlikult alustatud tulekahju. Ja seda juba eelmise aasta suvel. Mis näitab, et ma sinna just eriti tihti ei satu. Hoone oli üle saja aasta vana, mis siin mandril juba üsna suur asi. Ning neil oli tallel mitmeid väga väärtuslikke maale. Mahutas pea 800 inimest. Isegi mõned Estonian Music Week üritused toimusid seal. Plaan on neil asi uuesti üles ehitada, kuigi poole väiksema mahutavusega. Ilmselgelt saavad nemadki aru, et nooremad põlvkonnad ei kipu just väga kirikus käima.

Ühes viimastes Anu Saagimi taskuhäälingutes arutati üksinduse teemat. Ning tal oli soovitus endale näiteks koer hankida, sest talle on jäänud silma, kuidas koeraomanikud omavahel muudkui jutustavad. Seda muidugi juhul, kui tunned tõesti üksindust. Mina mõtlesin siis hoopis, et võib ju lapselapsi või ka teiste lapsi hoida, ning siis mänguväljakutel tutvusi korjata. Mäletan kunagi loetut, kus emadele-isadele soovitati siin Kanadas uurida ümbruskonnast, mis rahvusest enamus lapsehoidjaid on. Ja siis sama hankida, sest siis saavad lapsed omavahel rohkem koos mängida. Ikkagi üks rahvus ja loodetavasti ka rohkem kokkuhoidu. Nüüd vist eriti seda ei jälgita, arvestades, kui erinevate rahvustega olen kokku puutunud. Samas on filipiinlased ja lapsehoid peaaegu sünonüümid.

Aga üksinduse juurde tagasi tulles, siis Anu nimetas, et ta on vist saanud oma suhtlemise annuse kätte, sest on hea meelega kodus täiesti omaette. Pidin siinjuures kaasa noogutama, sest tunnen mingil määral sama, kuigi aktiivselt enam pangakontoris ei tööta. Üle kolmekümne aasta tööd seal tähendab ka meeletult suurt hulka suhtlemist. See oli ka põhjus, miks ma väga ei kippunud kohalike eestlaste kogukonna üritustele. Esiteks muidugi suhtlemine, kui ma tahan kusagil nurgas vaikselt olla, ja teiseks veel umbes-täpselt samad inimesed igal pool ;-) Nüüd võiks ju rohkem minna üritustele ja vahel on mul justkui süümepiinad, et peaks. Nad ju näevad vaeva ja tegelikult on huvitav ka, aga ühel hetkel avastasin end mõttelt, et kelle jaoks ma seda siis teen. Jah, ma tean, et enamasti on ka tore, kui ikka viitsin end välja ajada, aga samas küsin enda käest, kas osalen päriselt sellepärast, et ilma kuidagi ei saa või teen seda mingist enda jaoks üles seatud kohustusest. Nii et enam ei põe, kui kohale ei jaksa minna. Seda enam, et enamus meiesugustest hiljem tulnutest nii vähe vaatama ja osalema tulevad. Kuigi võiksime ju olla just need, kes kõige rohkem seda teeksid.

Alumistel fotodel pilte Toronto tänavatelt nagu ikka. Aga ka minu tüdrukutest. Käisime koos Kirke sõbrannaga One of a Kind jõululaadal (kirjutan kohe sellest ka) ja pärast seda läksime IKEAsse sööma. Peaaegu et juba traditsioon lihapalle minna tellima peale mitut tundi käsitöömeistrite tööde imetlemist. Magustoiduks võtsid endale jäätise. // Siis on mul aknalaual üks alpikann, mis väga imelikult kasvab sel aastal. On end eriti pikaks venitanud. Ma tean küll, et see koht, kus ta oli, vajas rohkem valgust, kuid omast arust tõstsin õigel ajal aknale. // Kirke on veel ühel pildil teleka ees, kus veab D&D ehk Dungeons and Dragons mängu (ja mitte Dragons and Den, nagu kirjutasin😂). Jällegi kogunesid nad meie juures. Üks tüdrukutest arvas, et ma teen nii palju oma laste heaks ja jaoks, sest valmistasin neile ühe hakklihatoidu. Ega ma tegelikult ei viitsi alati enam nii usin olla, kuid tahtsin ise proovida. Selle asemel, et nad ostaks näiteks lasanje ahju torkamiseks või tellivad pizzat.