Uksed valla

Mu tütred on mulle mitu korda öelnud, et ma olen parandamatu. Kui mõni eestlane tuleb ja “koputab mu uksele” öömaja saamiseks, siis loomulikult keeran ukse kohe lukust lahti. Ma ei teagi, kas mul on kompleks kõigile hea olla või kannan ikka kaasas Rootsis juhtunut, kus tahtsime ööks-kaheks leida Göteborgis öömaja. Naiivsetena (1989.aastal) arvasime, et Eesti Majas leiduks ehk mõni diivaninurk :-) Seekord kirjutas Kirke kodukaaslane, kes laupäeval Eesti laulupeolt koju jõudis, kas teaksime kedagi, kes saaks ühele Austraaliast pärit eestlasele lühikeseks ajaks elamist anda. Sai koos Kirkega tuttavaks mõni aasta tagasi, kui väliseestlastega paar nädalat mööda Eestit seiklesid. Mõtlesin vist ainult hetke ja sedagi rohkem põhjusel, et mul hetkel käimas suur asjadest lahtisaamise protsess ja ambitsioonikama plaanina ka värvimise ettevõtmine. Viimase küll lükkan ilmselt sügisesse, kui on jahedam.

Ja nõnda siis saime endale uue majakülalise, kui eelmine just-just lahkunud oli. Õnneks on ta hästi tore noormees, kellega pikad jutud ära räägitud. Huvitavad on just Austraalia ja Kanada võrdlused, sest oleme ju mõlemad Briti kuninga “alamad” ning põliselanikega käitunud peaaegu samamoodi. Suur vahe on muide selles, et Kanada põlisrahvastega sõlmiti mitmeid lepinguid maa ülevõtmise kohta, kui Austraalias lihtsalt tuldi ja asuti elama. Samas on mõlemad rahvad hoopi teistmoodi kui mitmel pool mujal, kus oli kerge kohalikke elanikke orjadena ära kasutada. Isegi eestlaseid oli lihtsam orjastada, sest eks me olime selleks ajaks ikka enam-vähem maaharijad. Kuna meie noormehe eesti keel ei ole kõige tugevamate killast, siis aegajalt pean mõne sõna tähendust seletama. Sealhulgas küsis ta, mis siis serf on eesti keeles. Ühiselt jõudsime järeldusele, et võid ükskõik mis nimesid ja olukordi välja mõelda, aga kui ikka üks sunnib teist pea ei millegi eest tööd tegema ning piirab nende liikumist, siis eks see üks orjus ole. Eestikeelses “pärisORI” sõnas on selgelt mõte alles jäetud.

Siinjuures ei saa ma jälle kord rääkimata jätta endavanusest Kanadas sündinud eestlasest, kes proovis koolis ajalootunnis selgitada, et eestlased olid ka orjad. Mispeale üks mustanahaline klassivend sai tema peale eriti kurjaks ja ütles pahaselt: sa valetad! Oled valge inimene ja sa ei saanud ori olla! Oh, well! ütleme me selle peale eesti keeles.

Noormehe saabumise päevaks oli meile jälle soojad ilmad kohale jõudnud. Ja natuke tegi nalja, kui ta teatas, et ei oodanud sellist kuumust. Ütles ka, et hetkemulje üllatusena tuli arusaamine, kui sarnane on linn Sydneyga. Teisalt, kui vaatasime linnakaarti ning arutasime, mida vaadata ja kus käia, siis jäi talle kohe silma tänavate ruudustik. Maa on ju siin kenasti ruutudeks jagatud ja teed (enamasti) sirged.

Muidugi tuli ta mulle üsna tuttav ette. Meenus, et vist oli sama, kellega Ringvaade tegi talvel intervjuu. Ta on Eestis magistrikraadi omandamas - folkloristika ja pärandirakendused (tegi meie tehtud jõulukroonist kohe pilti). Enamasti läheb meil nii, et tema räägib inglise keeles ja mina vastan eesti keeles. Isegi Mari kuulen eesti keelt eelistamas, kuigi inglise keel oleks ju lihtsam. Poiss ise ütles, et talle meeldib, kuidas ma jään eesti keele juurde. Võrdlusena kipuvad eestlased Eestis ka ühel hetkel ümber lülitama (kas see meil geenides, mõtlen just vene keele kergele pealetungile). Minust pidi olema ka lihtsam aru saada. Ilmselgelt on üheks suureks vaheks minu aeglasem tempo. Näitena vuristasin ka midagi kiires eesti keeles ette, mispeale ta naerma hakkas. Mäletan, kuidas ma oma ukrainlannaga videovestluse ajal pidin korraks midagi Toomasele ütlema, ja siis teatas naine, et nüüd ei saanud ta küll millestki aru. Aga eks mul ole kogemus nendega, kes ei oska eesti keelt nii hästi. Kiirus oli esimene asi, mida kontrollima hakkasin.

Kui me talle oma aeda näitasime, siis tuppa tagasi tulles ütles ta, et on justkui Eestis. Aias kasvavad samad asjad, mis Eestiski, toas mõned elemendid (rahvariides nukud näiteks) ja lisaks veel eesti keel. Seletasingi, et siin võibki nii juhtuda, ükskõik, mis rahva juurde kuulud. Olen seda nii mõnegi teise suust kuulnud, kuidas võid end super koduselt nii kaugel kodust tunda. Kujutan ette, et näiteks hiinlaste ja indialaste puhul on olukord veelgi rohkem segadust tekitav, sest neil ju terved linnaosad ja kauplused ja muud teenused kõik omas keeles.

Muude tegevuste vahel (korjasin ka mustad sõstrad ja tikrid ära) ostsin endale mingi punakaslilla värvi, mille pidin siis kohe juustesse määrima (õieti küll ainult paremale poole tuka sisse). Mari ütles paar päeva hiljem: “Oh, sa oled oma juukseid värvinud! Ma tegelikult nägin seda, aga ei öelnud siis midagi. Mõtlesin, et ah, see on emme, kellele meeldib seda teha!” No-jah, meeldib küll. Enamasti küll sini-roheliseks, kuigi punased toonid tegelikult lemmikud. Lihtsalt mõtlesin, et kasutan ära sinise, mis mul olemas on. Aga siis tuli tuju, et miks mitte ikka oma südame häält kuulata ;-)

Kanada uudistest: USA on nüüd otsustanud, et turisti käest tuleb rohkem raha nöörida. Natuke imelik suhtumine, arvestades, kuidas mõnede osariikide kubernerid saadavad kanadalaste poole teateid, et nad tuleks ikka neid külastama. Samas muidugi ei hooli Washington eriti väikesest pildist, kus turismisektor muretseb sissetulekute vähenemise üle. Selle kõrval aga loeme, et Euroopas on hulga suurem huvi tulla Kanadasse, ja just Ontariosse. Euroopas tehtud uurimuse põhjal on üle poolte tulevastest turistides avaldanud soovi reisida siia, sihina just Toronto. Oma rolli mängib muidugi 2026 korraldatav FIFA maailmakarikamängud. 87% ütlevad, et nad tulekski just Kanadasse ja mitte kui osa USA-reisist. 62% nimetavad, et hetkel on neil kadunud igasugune soov USAsse minna.

Käisime laupäeval korraks kesklinnas, kus osutasin marihuaanapoe poole. Natuke edasi minnes osutasin järgmise suunas, ning siis jäi teele veel üks. Ütlesin, et kui üks ei meeldi, siis võid kohe teise minna :D Ja kui suur häda käes, siis meie tänava otsas leiab kõik vajaliku. Ta küll tunnistas, et ei suitseta. Ning kinnitas, et kuigi Kanada ja Austraalia paljus sarnane, siis seal see seaduslik küll pole. Selle kõrval nimetas, et nüüd linnas rahva hulgas tuleb meelde Sydney, ja et on vist täielikult maakaks muutunud, sest harjunud Tartu rahuliku tempoga. Pean tunnistama, et tundsin ise ka üsna väsinud kõigi nende inimeste vahel kõndides. Tegelikult ei mäletagi, millal viimati nii tihedas rahvamassis käisin. Tundub, et turistid on tõesti meile jõudnud ;-)

Teisest küljest teatab statistikaamet, et hetkel on suur trend Kanadast lahkumiseks. Just need, kes on siin pikemalt elanud või kes on siia ajutiselt tulnud. Tüüpiline lahkuja võib olla elanud siin kolm kuni seitse aastat, ning ilmselt otsustanud, et see pole ikka tema jaoks. Ma tean tegelikult mõnda ukrainlast, kes on tagasi läinud, kust iganes nad ka siia tulid. Siis on need, kes jõudnud pensioniikka ning kellel lapsi pole. Nemad lähevad tagasi oma kodumaale pensionpõlve pidama (Itaalia, Hispaania, Mehhiko, Šotimaa, jne.). Huvitav on just see märkus “kellel lapsi pole”. Sest mina tunnen, et väga raske on tegelikult ära minna, kui lapsed maha jääksid. Muidugi on nad suured ja kui mõelda, et meie jätsime oma vanemad maha, siis justkui asi, mis ei peaks mõjutama. Aga loodus on ju nõnda seadnud, et vaatame ikka nooremate põlvkondade poole. Muidugi hoolitseme (need, kes hoolivad) oma vanemate eest, aga samas oleme ilmselt rohkem mures laste ja lastelaste pärast.

Lugesin ka hiljuti üleskutset minna täiskasvanute laagritesse. Just nii, ma ei ajanud midagi segamini - laagrid täiskasvanutele. Tundub, et eesmärgiks on saada eemale igapäevasest kiirest elust ja lõputust some pealetungist. Minna loodusesse, olla koos, juua käsitööõlut ja pladistada kanuuga vee peal. Pean ütlema, et tore mõte, kuigi minust jääb see tegemata. Pigem lähen niisama omapäi metsa juhtmeid kokku keevitama. Mul pole vaja endasuguseid inimesi kõrvale. Samas kujutan ette, et kui oled väga seltskondlik, siis suurepärane lahendus.

Ning lõpuks väike ajalooline fakt Kanada möödunud aegadest. Need, kes siin külas käinud, on ehk märganud Laura Secord poekesi või šokolaade. Tunnistan, et ma olen neid näinud ja isegi söönud, aga ei osanud millegipärast kokku viia nime ühe ajaloolise tegelasega, kelle kangelasteost ma samas täiesti teadlik olin (seda videot olen mitu korda näinud). Nimelt oli Laura see, kes 1812.aastal USA-Briti (mille käigus prooviti Kanada alasid USA alla võtta) sõja ajal läks hoiatama vägesid peatselt algavast pealtungist. 1913.aastal loodud šokolaadifirma sai selle julge ja vapra naise nime. Asutaja sooviks oli tõsta kanadalaste patriootlikkust. Alustuseks avati vaid väike poeke, aga sealt laienes see Ontariosse ja Quebeci. Ning nüüd on Kanadas üks enim tuntud šokolaadivalmistajaid. Laura Secordi enda elu ei olnud aga nii šokolaadine. Ta esitas kaks korda palve militaarpensioni saamiseks, kuid kuigi tema osa sõjas tunnustati, siis mingit raha ta ei hakanud saama. Välja arvatud, kui tulevane kuningas Edward VII Kanadat külastades kuulis naise kangelasteost ja kinkis talle tervelt 100 naela (mis tänapäeval on pisut vähem kui 20 tuhat dollarit). Praeguseks on küll mitu postmarki tema auks välja antud, isegi mõned mälestusmärgid püstitatud ja tema kodus ajaloomuuseum, kus saab teada rohkem 1812.aasta sõja kohta. Aga ega see pole esimene kord, mil kangelasi alles peale nende siit ilmast lahkumist hindama hakatakse.

Pildigaleriis on paar esimest võetud kesklinnast. Üks on metroorongi esiaknast, kui me sõidame lõpp-peatusest välja. Tegin natuke haputagina juustusaiu, sest mul oli pisut juustu, mida vaja ära kasutada.

Ühel fotol on vanema eestlase maalitud maal, mille keegi teiste samasugustega kunagi panka tõi, sest ei tahtnud neid maja koristades ära visata. Ütles, et võtke kasvõi raamide pärast… Tegelikult on nii kurb mõelda, kuidas inimesed on vaeva näinud ja ilusa asja valmis saanud, aga selle tulevik on tume, kui just juhtumisi Viiralt ei ole. Kunstniku nimena on pildil kirjas Lood. Tol korral võtsin kaks pilti enda koju. Läksin nüüd uurima, kes ta õieti on. Walter Lood - 1921-2020. Ta maalis kõige rohkem maastikku ja lilli. Luuletas ning huvitus käekirja uurimisest ja veinitegemisest. Kandis alati baretti. AI leidis mulle järgmise luuletuse:
Aastakümneid mööda läinud, kui sõjatorm käis üle maa.
Olen hall ja vanaks jäänud, teekond hakkab lõppema.
Koduigatsust nii valus tunda, võõrsil kulgesid mu ra'ad.
Ei saa mina enam künda esivanemate põllumaad.

Maril oli väike ametiposti nime muutus, mis ehk loodetavasti kindlustab rohkem seda, et AI tööd väga üle ei võta. A program management analyst focuses on optimizing and overseeing the strategic alignment of multiple projects within a larger program. They analyze program performance, identify areas for improvement, and ensure projects align with organizational goals and objectives. Their work involves data analysis, risk assessment, and performance evaluation to support senior management in making informed decisions.
Ja kõige viimaks napsasin kusagil nähtud pildi, kuidas uusmeremaalaste haka näeb Eestis välja. Minu meelest lahe võrdlus.

Head lugemist!