Usinad Eesti naised ja muud juttu

Lugesin siin mõnda aega tagasi intervjuud Evelin Ilvesega. Juttu oli Eesti naistest, kes rabelevad end põhimõtteliselt haigeks. Sest kõik muu on tähtsam, pere, lapsed, mees, töö. Viimase puhul võib aga hoopis tegemist olla hirmuga tööd ja sissetulekut kaotada, võimalust tunda end vajalikuna. „Eesti naiste puhul paistab välja tohutu kohusetundlikkus ja iseenese jätmine tähelepanuahelas kõige viimaseks. Aga kui asetada kõik teised oma vajadustest ettepoole, ka tööandja pakutud ülekoormus, siis see ei lase sul õnnelikult elada. Puhas illusioon on arvata, et sa pead kõik ülesanded vastu võtma. Ei, see on oskamatus, võimetus või puuduv tahe tõmmata maha punased jooned.“

Ma lugesin seda ja mõtlesin, et olen üks väga hea musternäidis olnud, kes laskis kõigel üle pea loksuda. Eriti just töö osas. Sest kodus ma lihtsalt ei pööranud enam tähelepanu, kui tolmurullid üksteist taga ajasid 😄 Kodus istusin korraks mingit täielikku jaburust vaatama, et ajul puhkust oleks, ning jäin umbes viie minutiga magama. Ühelt poolt tundusid uued väljakutsed nii põnevad, teadsin, et kui panustan ja kõik hästi läheb, tähendaks see rõõmu ja rahulolu. Pealegi kohas, mida juba (ilmselt liiga) omana võtsin. Panga edu oli mulle mõõtmatult tähtis. Ja nõnda ma rügasin siin vahepeal nii hullusti, et põhimõtteliselt kummitas kolm asja kogu aeg pea kohal: covid, pangasüsteemi muudatus ja kahe ühispanga ühinemine koos kolimisega Eesti Majast Läti keskusesse. Ilmselgelt oleks hulga lihtsam, kui oleksin väike mutrikene olnud. Kuigi ega neilgi just lust ja lillepidu olnud. Pole ime, et mõni tegi ikkagi otsuse: aitab küll. Minul võttis natuke aega, enne kui sinnamaani jõudsin. Mõttes arutasin, kas paluda töökohustuste pooleks lõikamist, või täielikku lahkumist. Lõpuks otsustasin, et kui jään, siis vaevalt saan kõike niisama laua alla pühkida, ning mind tõmmatakse jälle sinna keerisesse.

„Jah, ma saan aru, et piiride tõmbamine pole alati lihtne – olen ju ise ka sinnasamma takerdunud,“ lausub Evelin. „Kui sulle avaldatakse survet piisavalt kaua, siis see nõrgestab nii palju sinu elujõudu, et enam ei jaksagi võidelda. Ehk et ainus variant on teha otsuseid kohe, kui survet tunned – anda märku, et see pole okei.“
„Enne kui inimene päriselt läbi põleb, väheneb reeglina tema empaatiatunne – ta muutub üha halvemaks versiooniks iseendast. Hakkab tihtipeale nähvama ja töövõime väheneb. Kui olen käinud ettevõtetes pidamas vaimse tervise loenguid, siis ütlen alati, et kui näete, et kolleeg on liimist lahti, siis minge temalt küsima, milles asi, enne kui on hilja.“

Ma ei arva, et mu iseloom lubas hakata kellelegi nähvama, ei arva ka, et ei jõudnud oma asjadega valmis. Kuigi tihtipeale oma aega selleks näpistades. Kui oled mingil juhtival positsioonil, siis võetakse seda kui loomulikku töö osa. Tuleb meelde hetk, kui pakkusin hea lihtsa lahenduse ühele hästi väikesele probleemile, mis ühinenud lätlastele omamoodi tähtis oli. Ning siis leidus keegi, kes põhimõtteliselt vastu. Ma isegi ei mäleta, mis põhjendusi selleks toodi. Ja polegi tähtis. Mäletan, kuidas sees kihvatas kohe päris korralikult (kuigi ma sain ja saan ka nüüd selle inimesega suurepäraselt läbi). Peaaegu et keerasin selja, ning arutasin lahendust teise kolleegiga edasi.

Võttes enda kogemuse kokku, siis “põgenesin” liiga hilja. Olin juba ilmselgelt oma tervise hooletusse jätnud, korralik söömine (hea, kui meelde tuli) ja liikumine (aega ei olnud) olid viimased asjad, mille peale mõtlesin. Kuigi oleksin pidanud, sest olin olnud juba pikalt punases ohus, et võin ema jälgedes suhkruhaigusega silmitsi seista. Aga mul lihtsalt ei olnud võhma selle peale mõtlemiseks. Mis oli muidugi viga.

Pangaga mu suhe samas otsa ei saanud, sest jätkasin ikka tekstide tõlkimist eesti keelde, kuni ühel hetkel oli neil minu abi pisut rohkem vaja. Aga seekord töötasin juba kodust ja otsustasin ise, millal mul aega leidub. Selle kõrval nägin, et töö, mida rabasin üksi teha, jagati vähemalt kolme inimese peale ära… Oh, well! Proovin seda siin kirjutades mõelda, kas avaldan äkki ei tea mis saladusi, aga tegelikult ju mitte. Ainult seda, et olin üks liiga tubli eesti naine, kes arvas, et ta õlad on küllalt laiad kõike enda kaela võtma.

Eelmise aasta detsembrist aga lõpetasin lõplikult töösuhte (või peaaegu, sest mõnede tekstide eesti keelde panemisega aitan ikka). Olin kevadest pea iga päev kinni väikese kaheaastasega ja peale kooli tõime koos ära siin neljandas klassis käiva õe (Eestis oleks ta teises klassis). Väiksema lõunaune ajal tegin siis pangatööd. Kuni hakkasin märkama, et väsin ja energiat on liiga vähe. Panin selle kaela, et lapsed ongi ju energiaröövlid. Seekord siiski tegin kindla otsuse, et mulle aitab. Ma ei pea mitmel rindel rabama. Teen ikka seda, mis mulle meeldib, ehk siis hoian lapsi. Ja mängin neile vanaema (laste Eestis elav päris vanaema on Toomase nõbu). Või õieti täidan vanaema rolli, sest olen juba ei tea mis ajast oodanud, et saaksin seda teha. Nüüd aga käisin oma rutiinsel kontrollil ja sain ehk paremini aru, miks ma väsinud olen olnud. Tean juba, et ees ootab operatsioon. Kuigi kuupäev pole veel paigas. Kõik on nii väga värske, mis sest et kuu aega tagasi hakkas trall pihta. Hetkel ei hakka täpsemalt lahti harutama, jätan ikka midagi tulevasteks postitusteks 😊

Siia sobiks nüüd hoopis panna hoopis teine tsitaat, sest praegu on ju olemas inimene, kelle peale kõik oma viha ja rahulolematuse võib vabalt lahti lasta. Sõjaekspert Roman Svitan: Kui keegi räägib Donald Trumpist kui suurest ärimehest, siis minu arvates on see liialdatud. Kui Trump on „edukas ettevõtja“, siis mina olen värviteleviisor. Tõeline äri tähendab pikaajalist strateegiat ja vastastikku kasulikke kokkuleppeid, kuid Trumpi puhul on näha pigem poliitilist populismi ja katseid kasutada oma positsiooni lühiajalise kasu saamiseks.

Ma muidugi ei mõelnud seda tõsiselt, et kasutan teda poksikotina, aga võiks ju. Hoopis kogu see jama, mis tänu tema “suurepärasele valitsemisele” käimas on, tundub nii mõttetu ja väiklane. Ning hing ei anna rahu, kuidas ikka leidub inimesi, kes arvavad, et mõned on paremad kui teised, ükskõik mis põhjusel. Ning äri seisukohalt olen liiga lähedalt näinud täpselt samasugust vassimist ja valetamist ja kõike kõige halvemat, mis üks ärimees võib käiku lasta. Kui nad kõnnivad kõigist ja kõigest üle hoolimata, mis saab näiteks nendest, kellele teenuste eest võlgu ollakse, rääkimata tavainimestest, kes kannatavad sihukeste tegelaste küünilise raha kokkuajamise tagajärgedel. Nii et mitte ainult see Washingtoni hampelmani jutt 51.osariigist vaid ka tema enda isiksus, mis hõlmab kõike seda, millega olen temasuguste inimestega kokku puutudes kogenud, tekitab vastikust ja peaaegu et viha. Ja ma tean, et usakate hulgas on väga palju neid, kes tahaks näha seda kõrvitslast oma kohalt lahti kangutatuna, ning nad teevad ka väga palju, et rahvast valgustada. Ükskõik, kas läbi erinevate kogunemiste või demonstratsioonide, või ka üsk-ühele seletades. Jälgin päris mitut erapooletut ajakirjanikku, kes väga hästi iga uue “üllitise” lahti seletavad. Ainult muidugi jääb alati küsimus, kas need tallalakkujad neid jälgivad. Jah, järjest rohkem tuleb juurde rahulolematuid, kuid… kas tõesti oli vaja kütusehinna tõusu, et neil silmad lahti läheks, kui juba üle aasta on toime pandud selliseid asju, mida poleks isegi kõige halvemas futuristlikus filmis ette kujutanud, kus valitsus peast ära keeranud on ja kangelased usakad ära päästavad. Teate küll, milliseid ma mõtlen.

Ah, nüüd sain jälle mõne mürgise noole sinna lõuna poole saata. Aga olgem ausad. Mõne noole võiks ka Kanadale suunata. Nimelt otsustas Ontario provintsi kõige kõrgem boss, et talle kuluks ära üks kallis eralennuk, millega saab kergelt lennata sinna, kus vaja. Mõtlesin, et arvestades piletihindu, mis tuleb maksta, kui tahad mõnda eriti eraldatud piirkonda lennata (seal ju ka tema valijad), siis äkki tasub lõpuks äragi. Aga võta näpust. Nüüd tahab ta selle siiski uuesti maha müüa, sest rahvas tõstis lärmi. Samas muidugi võiks nüüd võrdlusena tuua ühe teise meie naabrist suurrahva, kes justkui nagu lärmaks ka, aga mitte midagi ei mõju. Appi, nüüd sai mürginoolest hoopis peasilitus kanadalastele 😄

Proovime siis midagi muud. Umbes kuu aega tagasi postitas üks Kanada muusik järmise mõttetera: Estonia is made up of beet and onion slop eating Hungarians who polished the cocks of German horses for 1000 years before being elevated to sapience by the USSR. Mul pole aimugi, kust see äkki tuli, ja miks ta seda ütles, aga kuigi olen igasugust pahna näinud (teadagi kelle poolt), siis tekitab selline täiesti lambist arvamine täielikku arusaamatust. Tean, et kohalik kanadaeestlaste kogukond on nõudnud vabandust, siiani tulutult. Nii et, ei, mitte kõik kanadalased pole varmad sorry! kuulutama, ning mitte kõik pole eriti kenad. Kuigi siiani olen midagi sellist pigem Kanadas elavate Eesti idanaabrite suunalt võinud oodata. Kogu asi on tegelikult veelgi absurdsem, sest ta tsiteeris Kaja Kallast, kes nimetas oma postituses Euroopa Liidu poolt sanktsioonide kehtestamisest osadele Iraani türannidele. Ma ei tea, kuidas saab seda ühendada Eesti rahvaga ja tema ajalooga… Eesti Elu artikkel siin.

Aga vaadake nüüd hoopis pilte 😊 Ülesanne ka: otsi üles madu!