Uudiseid Kanada rindelt

Peale seda, kui meie lõunanaabrid said uue (taaskasutatud) presidendi, on mul vahel tunne, et elame ühes väga kehva stsenaariumiga tõsielusaates. Priuh-prauh sajab aga järgmisi üllatusi, mis nii mõnegi pead kratsima paneb. Tundub justkui tahaks president uuel hooajal kõik tegemata asjad kohe alguses kiires korras ära teha, ilma et sügavamalt järele mõtleks. Seekord jätab ta targematelt igaks juhuks küsimata, ning on võtnud endale jooksupoisiks maailma “pahapoisi”, kes alguses justkui ei tundunudki paha poiss. Eriti siis, kui Ukraina presidendi appihõike peale kiiresti Starlinki ühenduse organiseeris. Peale seda muidugi ei teagi, mis täpselt juhtus. Ei tahaks nagu neid kõigi suus käivaid psühholoogilisi diagnoose ka süüdistada, aga mingi klõps tal käis. USA presidendikampaania käigus tundus vahel, et laps on lõpuks mängumaale lastud. Ning siis tuli uue presidendi vandeandmisepäeval see tervitusliigutus, mille puhul justkui kahetisi mõtteid ei saanud jääda. Ja kui jäigi, siis ei ei leidunud peaaegu kedagi, kes oleks olnud nõus sama liigutust järgi tegema (kui nad just “teatud kalduvustega” polnud).

Kõige selle kõrval on arusaamatu, miks otsustas suur USA oma naabritega vaenu vedama hakata, ning määras 25% tollitariifi nii Kanadale kui Mehhikole. Praeguseks on see kuu aega edasi lükatud, ning mõne arvates jäädaksegi seda edasi lükkama. Aga kahju on juba tekitatud. Kanadalased pole vist ei tea mis ajast ühist vaikset rinnet moodustanud. Juba samal päeval hakkasid kiiresti levima üleskutsed mitte osta USA tooteid, eelistades pigem kodumaist. Päris huvitav oli veebruarikuu esimesel pühapäeval poes inimesi jälgida, kes teadlikult silte uurisid. Mina ka uurisin. Ning kuigi ükski USA toode kätte ei sattunud, siis Mehhiko tomateid valides tekkis ootamatult soe tunne, et vähemalt toetan teist “ohvrit”.

Meie riigijuhid on juba ka teatanud, et sellises ebakindlas olukorras vaadatakse USAst mööda uusi kaubanduspartnereid otsides, ning mõnega on ka asi tehtud. Austraalia, Uus Meremaa ja UK - kõik Briti kuninga “alamad” on kõik toetavaid sõnumeid saatnud, ning minu meelest käivad nüüd läbirääkimised Austraaliaga, et vabakaubandusleping sõlmida. Mitmete teiste riikide elanikud, kaasa arvatud Euroopa omad (sest eks ähvardatakse neidki “üllatustega”), on öelnud, et boikoteerivad ka USA tooteid. Tesla müük olevat kõvasti langenud näiteks.

Õieti on Trump meile suure heateo teinud. Kanada on oma mugavast olekust kenasti üles raputatud. Lisaks välispartneritele on viimaks tõsiselt ette võetud provintsidevaheline kaubandus. Tunnistan, et kuigi ma teadsin uduselt takistustest, siis tuleb välja, et oleme ise endile jalga taha pannud. Nüüd on tõmmatud provintside juhid lõpuks ühise laua taha.

Kui nüüd aga vaadata natuke sügavamalt, mis siis õieti on Trumpi otsuste taga, siis esiteks tema ise. Kui ta üleolevalt ütles, et kes küll nii lolli kaubanduslepingu Kanada ja Mehhikoga sõlmis, siis ajamasinaga tagasi minnes võib pöörata pilgu 2018.aasta novembrisse, kust leidub lausa video, kus härra isiklikult kirjutas lepingule alla 😄 Nagu keegi ütles: Trumpi kõige suurem vaenlane on Trump ise.

Mõni arvab, et ta tegutseb hetkel nii nagu tegutseb, kavala plaaniga tekitada hulgaliselt segadust ja meediakära, ning siis muu seas palju põhjapanevamaid otsuseid läbi viia. Ainult et ärplev lubadus Kanadast oma 51.osariik teha, peab jääma vist ainult unistuseks. Esiteks pole kanadalased sellega üldse nõus, isegi kui ta arvab, et me kõik ainult USA kodakondsusest unistame, siis viimaste arvestuste järgi on vaid kümnendik neid, kes ehk mõtleks sellise asja peale. Miks, kui Kanada pass üks kõige paremaid maailmas, pluss nagu mõni ameeriklane muretses, kuidas ta reisides ei saaks ennast enam kanadalasena tutvustada, sest ameeriklastesse ei suhtuta mitte igal pool just eriti hästi. Ning teiseks peaksime ilmselt kõigepealt loobuma kuningast ja Commonwealth liidust välja astuma, enne kui asja edasi arutaksime.

Uurisin ka, miks Charles III nii vaikne on olnud. Kuid tuleb välja, et ta proovib poliitilistest vaidlustest eemale hoida. Minu meelest oleks võinud kasvõi pisutki meie poole noogutada. Sügav kummardus USA senaatorile Amy Klobucharile, kes küsis kaval helk silmanurgas: Mis vahe on Gröönimaal ja Trumpil? Ning vastas ise: Gröönimaad ei saa ära osta!

Kogu selle jutu juurde kõlbab vaid ühte sorti pilt. Ja see on lemmikloomast. Siis läheb tuju vähemalt natuke paremaks.