Uuel aastal uue hooga

või hoopis ikka vanaviisi

Oleme siin üsna valutult uue aastaga alustanud. Mul on tunne, et minu jaoks kõige rahulikumalt võrreldes kõigi eelmiste aastatega. Kuigi, ega ma ei oska arvata, mis ma väikese lapsena mõtlesin 😉 Peale pühade ootamist ja lõpuks uude aastasse jõudes tekib justkui anticlimax ehk “lahja lõpp”. Võiksin õieti ju uue “eesmärgina” oma veebruarikuu sünnipäeva seada, aga seda ei saa ikka jõulude ja aastavahetusega võrrelda. Keegi küsis hiljuti, mis on lugejate lemmikpüha, ja peale lühikest mõttepausi valisingi jõulud. Ülejäänud on mingi hall mass. Kui just väga nõutakse, siis teiseks paneks ilmselt jaanipäeva, aga see teine koht on kusagil väga-väga madalal astmel. Torkan siia vahele ühe küsitluse, et saaksid samuti kaasa mõelda. Võib muidugi alati ka kirjutada (ja joonistada).

Ma ei teagi, miks just see aeg kõige olulisem on. Kindlasti mitte kingituste pärast. Õieti juba üsna noorena muutusid need kuidagi tähtsusetuks. Sellepärast ei saa ma eriti aru, kui kinkimise küsimus nii suure tähelepanu all. Kuigi teisalt meeldib mulle pigem neid teha kui saada. Nii et sedapidi võib muidugi andeks anda, kui nendest juba õige varakult rääkima hakatakse. Õnneks ei ole me kunagi väga üle võlli läinud, ning lapsed kasvasidki üles, et kuuse all kingikuhja ei olnud. Pigem üks-kaks asja, mida väga sooviti. Ja ehk mõni üllatus ka. Nüüd ütlevad nad ise, et ei soovi midagi 😄 Sest alati saab osta, mis iganes vaja või soov on. Jõulud on lihtsalt aeg, kus tunnetan, kuidas kiirustamine ja mured on justkui pausile pandud. Ning ma võin ilma süütundeta tundide kaupa näiteks küünlaleeki vaadata. Noor mina võis peale seda, kui teised magama läksid, pimedas elutoas jõulupuu juures igal õhtul pikalt istuda. Hingata sisse kuuse lõhna ja imetleda okste vahel põlevaid tulukesi. Mingi aeg pandi Õismäel meie majaesisele suurel parkimisplatsile lausa uhke kuusk üles, mis andis justkui topelt rõõmu.

Kingituste osas veel üks huvitav mõtteselgus. Kuulasin siin hiljuti üht taskuhäälingut, milles räägiti paarisuhtest ja kuidas ei tasu esimese (või teise) probleemi puhul kohe ära joosta. Et see on peaaegu nagu projekt, mille nimel tasub vaeva näha. Sest isegi kui leiad enda meelest kellegi “parema”, siis ega mingit garantiid pole, et seal hoopis teistmoodi mured üles ei kerkiks (saatekülaline jõudis ise selgusele oma kolmanda kaaslasega, kellega nad ikka aegajalt ragistavad, aga ta enam ei põgene). Ma arvan, et meie pikk koosolemine (märtsis kohtumisest 40 aastat) ongi vist tänu sellele püsinud. Mitte et ma väga teadlikult selle nimel oleks tegutsenud. Välja arvatud see, et ma proovin ikka kõik erimeelsused lahti rääkida, isegi kui ürgeestlane minus tahaks nurka mossitama minna. Aga alles nüüd tabasin ära, et oleme üsna erinevad, kuidas oma hoolimist näitame. Kaasa on mul väga “tundeline” ja lillede toomine (õieti küll lillepoti, sest mulle ei meeldi lõikelilled) või tähtpäevade mäletamine oluline. Mina võtan kõik muidugi hea meelega vastu, kuid kuulun hoopis teise gruppi, kus teod kingitustest tähtsamad (kasvõi näiteks kulunud lae värvimine või meenub veel emale antud “kinkekaart” jõuludel lubadusega koristustööd kodus teha, enam ei mäleta täpselt, mida täpselt, tõenäoliselt mõni väga tüütu asi). Kõlab väga proosaliselt, seda enam, et ma selliste tegude peale suurest õnnest kaasale kaela ei lange 😊 Sisemuses olen kindlasti väga õnnelik ja rahul ja küpsetan ehk siis suurema rõõmuga veelgi rohkem kaneelikukleid 😄 Igal juhul, minu jaoks ka täielik silmade avanemine.

Aga aitab sellistest heietamistest. Meil on viimase nädala jooksul igat sorti ilma olnud. Kord lund ja külma ning siis vihma ja sooja. Torontos oli lausa talvede kõige kõrgemad temperatuurid (kraadiklaas kõikus lühikese ajaga lausa 17 kraadi!). Kuigi samas jällegi puhus meeletu tuul. Ja päike andis endast mõned korrad märku.

Oleme suutnud siin Toomase äraoleku ajal väga napilt poes käia. Piima toomas ja seemnevarusid täiendamas. Teen endale kaeratangust tehtud pudru peale panemiseks segu, kuhu läheb mitut sorti seemneid. Huvitav on see, et poest midagi sarnast ostes käib kaasas käibemaks. Aga kui kõik eraldi osta, siis kuuluvad seemned toidu alla, ning üksikuna käibemaks ei kehti. Kondiitriäris kooke või saiakesi tuues võid vähem maksta, kui ühte sorti kuus tükki ostad. Snäkid ja magus on kõik maksustatud. Kui ma hiljuti poolakate Starsky poodi jõudsin, siis imestasin, kuidas hinnad tõusnud. Ei ole meiegi sellest pääsenud. Aga ostsin ikka Mari palutud kohukesi. Saab Karumsi omasid, ja seekord jäi silma kaktus kohuke. Tean, et samanimeline jäätis on väga maitsev, kuid hiljem maitstes tõdeseime ühiselt, et kohuke ei paistnud millegi erilisega silma. Õnneks torkasin ainult ühe ostukorvi.

Starsky on üldiselt natuke kallim koht, kus oma toidukorvi täita. Aga teatud asju, mida Euroopast tulnu väga sooviks, saab tõesti ainult sealt. Meie jaoks on peamine siiski Costco, mis muuseas taas kord valiti kõige paremaks ja soodsamaks Kanadas. Kunagi ostsime sealt enamasti ainult juustu, aga nüüd päris palju muudki (munad, piim, keefir näiteks). Food Basics ja No Frills - siinsed odavamad variandid, jäid kolmandaks ja neljandaks (mõlemad on meile suht lähedal, kuigi ega väga sinna ei jaluta). Costco probleemiks võib aga olla see, et kogused on suured. Kui pere väike, siis ehk ei tasu lõpuks ära. Sisse saamiseks pead olema liige, mis maksab aastas 65 või 125 taala, aga mida rohkem sa seal käid ja ostad, või võtad ka bensiini, seda rohkem saad raha tagasi. Meie oleme valinud kallima variandi, ning just sain teate, et krediitkaart, mis seotud Costcoga, on andnud meile üle kolmesaja dollari väärtuses kinkekaardi. Mida saab küll ainult nende poes kasutada. Lisaks tuleb veel Costco enda käest mingi summa tagasi. Nii et tasub ära küll, kui tõesti seal käia. Veel eelmise aasta alguses piisas oma kaardi lehvitamisest uksekontrollile, aga ühel hetkel lisati juurde skännerid, mis näitavad kontrollijale su nägu. Ning ka seda, kui kaua oled liige olnud. Just enne Toomase Eestisse lendu sai ta teada, et on juba 25 aastat nende uksest sisse astunud. Mina vaid 15 ^😏

Elukalliduse ja palkade osas lugesin hiljuti sellest, kuidas Kanada rikkaimad tegevjuhid (CEO) teenivad keskmisest töötajast 248 korda rohkem. Tippjuhi tunnipalgaks tuli selline kena number nagu 7812 dollarit. Piisab vaid kaheksa tunnisest tööpäevast ja juba ta ongi välja teeninud üks selline suht keskmine palks Kanadas. Ega vist ei jää muud üle, kui hakata CEOks. Või mitte 😉 Arvestades, et jätsin ise lõpuks palgatöö maha, mis tõi mulle rohkem kui keskmise palga koju, siis ilmselgelt ei oleks ma nõus oma pead tulle panema. Tean, kui väga pingeline on ükskõik millise madalama astme (kui CEO) juhi töö, kui veel panna talle peale hulga rohkem vastutust, siis ma ei peaks päevagi vastu. Imetlen meie eestlaste ja lätlaste ühise panga eestlannast juhti, kes jõuab ja jaksab edasi tegutseda. Olen vist üks väheseid töötajaid, kes püüdis teda aegajalt julgustada ning kiita, sest kui paljud juhti päriselt kiidavad. Arvestades, et ma seda endiselt teen, siis ilmselgelt ei proovinud ma miskit pidi pugeda või kasu lõigata 😂 Naised peavad palju rohkem oma sookaaslasi toetama ja tunnustama, leian mina.

Tööga seoses hakkas jaanuaris kehtima uus seadus Ontarios. Nüüd peavad tööandjad, kel vähemalt 25 töötajat, avaldama töökuulutuses, kas AI on abiks kandidaadi valimisel, kas ametikoht on ka tegelikult täitmata (vahel kuulutatakse midagi välja, kuigi nad juba on valinud uue kohusetäitja), tooma välja palga suuruse ja muud hüvitised, ning peale intervjuud vastama 45 päeva jooksul. Ei tähenda, kas sind valiti või mitte. Minu meelest väga aus ja õiglane. Eks me näe, kui hästi kõik toimima hakkab.

Panen siia ka nimekirja töökohtadest, mille puhul ennustatakse Kanadas päris suurt kasvu. Keegi vist ei imesta, et AI on seal esirinnas. Ei hakka tõlkima: AI engineers, AI consultants and strategists, Power systems engineers, AI/ML researchers, Commissioning managers, Chief product officers, Clinical services managers, Fraud investigators, Construction managers, Founders/Entrepreneurs, Car sales managers, Cardiologists, IT support specialists, Psychotherapists, Database analysts. Ühelt poolt on töökohad, mille osatähtsus kasvab, aga teisalt avaldati ka nimekiri nendest töökohtadest, mis hoolimata AI võidkukäigust kõige suurima nõudlusega: Sales Associate/Sales Representative, Administrative Assistant, Customer Service Representative, Accounting Clerk & Technician, Receptionist, Bookkeeper, Retail Sales Associate, Store Manager, Pharmacy Assistant, Dental Assistant, Registered Nurse (RN), Licensed Practical Nurse (LPN), Office Administrator/Clerk, Forklift Operator. Ma muidugi ei imesta nii mõnegi töö osas, sest kuigi sul võib tark tehnoloogia olla, siis on ikka (veel) vaja päris inimesi, ilma kelleta meie ühiskond hakkama ei saaks. Siia kõrvale näiteks ühe restoranipidaja “appikarje”, et Torontos ei jätku väljaõppinud kokkasid. Tegelikkuses arvan, et neid kokkasid küll on, aga nad lihtsalt otsustavad lihtsama töö kasuks. Tean vähemalt kahte sellist.

Natuke naljakamate uudiste vallast tuli teade mehest, kes helistas hädaabi numbrile ja kaebas, et lumesahad liikusid liiga aeglaselt mööda teed. Oh, well! ütleb selle peale üsna kohe 35 aastat Kanadas elanud mina 😏 Minust rääkides, siis allpool on Toomase jagatud foto sellest ajast, kui me tuttavaks saime (millest on siis kohe 40 aastat) ning selle all hiljuti metroos klõpsatud pilt. Peaaegu sama ju 😄 Alumises nurgas Kirke kenad küüned, ikka tema “vabakutselise” küünetehniku poolt, kes muidu pangas IT alal töötab.

Ja meil oli Kirkega väga tore pühapäev. Sest ta avaldas soovi õppida ära haputaignast saia küpsetamine. Pildil tulemus. Õnneks on ta selline minu moodi, keda ei heiduta, kui ma ütlen “tunde järgi”. Veekogus on ainuke, mis peab paigas olema (sellest olenevalt ka sool). Sest siis tead, kui suur päts tuleb. Sealt edasi pole tegemist mingi peenteadusega, pigem ikka vaba loominguga (millised jahud, kui palju, lisandid, jne.jne.)