Uues rütmis
Pean ütlema, et olen siin vahepeal üsna laisaks läinud. Hommikuti magan nii pikalt kui tahan. Mis eriti hea, kui öösel millegipärast uni läheb. Ei ole “millegipärast”, enamasti ajab koer mind üles, kui ta näiteks end kratsima hakkab, või nõuab toast välja. Mina tahan, et toa uks oleks kinni, sest muidu võib kass kiusama tulla. Lisaks on mul mingi kiiks, et lahtise uksega oled justkui liiga avali. Majahääled (näiteks külmkapi surin või torude plõksimine) jäävad kuhugi kaugele, kui mina oma pesakeses sisse olen seadnud. Ja ütlengi pesakeses, sest mõne aja eest jõudsin nii kaugele, et ei mingit teki jagamist Toomasega. Kes see jõuab öösel need kaklused ära kakelda. kui üks teiselt seda tekki maha kisub, või siis kurdab, et liiga palav või liiga külm. Nüüd on kummalgi oma, just selline nagu talle meeldib. Tõeline avastus minu jaoks. Kuigi vist üsna tavaline Skandinaavias või Euroopas. Huvitav, kas Eestis ka…
Aga laiskuse juurde tagasi tulles, siis nüüd pean ikkagi hommikul end üles ajama, ning oma pisikeste hoolealuste juurde ruttama, et ema-isa saaksid tööd teha. Ma ju lubasin nende lapsukeste eest nii hästi hoolt kanda kui võimalik. Hommikupoole olen küll peamiselt pea kaheseks saava neiuga, ning peale kolme on siis vaja varsti üheksane suurem õde koju tuua. Nii huvitav, kui erinevad nad enam-vähem samavanustena on. Vaevalt kahesel on tekkinud peaaegu et refleks. Kui mind näeb, siis teatab kohe: ÕUE! Ma siin ühel päeval torkasin ta vankrisse ning läksin jalutama. Kõik oli hästi, kuni ta pisut rahutuks muutus. Võtsin lapse välja, ning mõtlesin, las ta siis kõnnib natuke. No ja siis ta kõndiski, ikka kõvasti üle kilomeetri järjest. Muidugi oli ta kõigest põnevil. Muudkui oli vaja aga peatuda ja asju uurida. Mõnikord isegi pisut tagasi kõndida. Kuna mina olen justkui vanaema rollis, siis võtsin kõike rahulikult. Kiiret ju ei olnud. Nüüd oleme vahelduva eduga samamoodi kilomeeter või kaks maha kõndinud. Ma ei võta isegi vankrit kaasa.
Mõtlesin, et kas me ise tekitame lastes liigse mugavuse, kui igale poole neid kiirustades kaasa võtame, ikka vankri või autoga. Samas, kui neil huvi omal jalal maailma avastada. Võib ka olla, et lapsed ongi erinevad. Sest õieti oli ta vanema õega asjad ühel hetkel nõnda, et ta eriti ei tahtnud minuga kaasa tulla. Sest me jalutasime ju, ja ta väsis ära kiiresti.
Kanada uudistest nii palju, et mingi uurimuse järgi pidi Kanada olema parim riik, kus oma elule uus käik anda. Peale Kanadat tulid Hispaania, Austraalia, Portugal, Tai, Prantsusmaa, Mehhiko, Jaapan. Olles ise sellise elupöörde ette võtnud, siis võin öelda, et siin on tõesti olnud tegelikult väga hea. Eriti see, et oled võinud jääda selleks, kes sa oled. Hetkel on küll natuke imelik tunne USA naabrina, aga loodetavasti võidab terve mõistus.
USAga seoses on kanadalaste jaoks suur muudatus, et kui plaanid lõunanaabrite juurde jääda pikemaks ajaks kui 30 päeva, siis on vaja end registreerida. Päris mitmetel on näiteks Floridas “teine kodu”, kus veedetakse terve talv. Nii et see mõjutab kindlasti neid kõige rohkem. Kuigi samas olen ka lugenud, et neid teisi kodusid on hakatud ribu-rada müügile panema. Teisalt jälle loen uudistest, et üha rohkem inimesi elavad Kanadas palgapäevast palgapäevani, et neil ei jää eriti raha muuks kui ainult hädavajalikuks. Praegune kaubandussõda keerab kõike seda muret veelgi rohkem üles. Nii et mine võta kinni, kus see kõige parem maa siis lõpuks on.
Kanada-USA suhted on endiselt üsna pingelised. Mõned soovitavad lõunasse minnes jätta oma elektroonika koju, või kasutada mingeid odavaid asendustelefone. Mitmed töökohad on otsustanud, et ei mingeid konverentsidest või seminaridest osavõttu. Ja kui tõesti vaja minna ning arvuti kaasa võtta, siis parem viimane spetsi juurde tuua, kes pilgu peale viskaks, et piiri peal seda ei konfiskeeritaks, ning inimene ise kinni ei kukuks (sest seal on jagatud mingeid Trumpi ja USA olukorda mitte just kõige helgemates värvides kirjeldavaid tekste, pilte, meeme, jne). Ma ei tea, kas me reageerime üle, ja oleme liiga ettevaatlikuks muutnud, aga jutud, mis jõuavad reisijate kaudu meieni, panevad küll pead vangutama. Ja süvendavad mõtet, et pigem koju jääda, või reisida kuhugi mujale.
Olen samas aru saanud, et üldiselt ollakse kanadalaste vastu üsna kenad. Aga sinna vahele satuvad mõned hullud, kes võivad sulle selle eest ninna karata, et oled põhjanaaber. Kes on süüdi selles, et USAs kõik halvasti, sest me oleme muudkui nende kulul elanud ja kõik endale varastanud! Ma ei tee nalja. Just nõnda on rääkinud kanadalased, kellest mõned pikalt juba USAs elanud ja töötanud. Ausalt, see “trumpismi haigus” lööb aegajalt väga imelikult välja. Isegi nendes, kellega koos oled iga päev kõrvuti tööd rüganud!
Ma proovin ikka jälgida, mis seal toimumas, aga iga päevaga natuke vähem. Sest ma lihtsalt ei jaksa (ah, ja pean ju laste sabas jooksma). Teisalt on tekkinud mingi vastikuse tunne sisse, nii et ei taha isegi USA filme ega seriaale vaadata, nende autorite raamatuid lugeda. Sest see tuletab meelde, et su kõrval on naaber, kes enam ei olegi nii kena, nagu olime alati arvanud. Noogutan kaasa mõttele: 8 nädalaga on suudetud hävitada USA reputatsioon, mille loomine võttis 80 aastat!
Lõpuks mõned fotod, mida klõpsisin nädala jooksul. Eriti meeldib mulle ühe linnamaja juurde rajatud terrass, kus puu jaoks on auk sisse jäetud. Ning siis naine koertega, siin on üsna tavaline näiteks töötada koerajalutajana. Ma ausalt öeldes kaalusin tõsiselt ise sellise asjaga ühel hetkel tegelema hakata, kui pangatöö üle pea läks 😄 Üks koerareklaam metroos pani äkki mõtlema, kui palju meil just nüüd rõhutatakse, et mingi toode on Kanadas tehtud. Ma ise vahetasin teadlikult kassitoidu kanada oma vastu (on natuke kallim, aga samas mitte röögatult). Kõike ei jõua, aga proovin endast parima anda. - Viimasel real punased pingid on metroost, vasakul nurgas trammireklaam.
