Valimised
Ma otsustasin eile, et ei jälgi valimisi. Hoidsin meelega eemale. Aga kui täna öösel uni ära läks, siis pidin ikka vaatama. Ei mingit lootustki, et ootame veel ära ja loeme viimased hääled. Äkki midagi muutub. Sest pole ju võimalik, et ameeriklased juba teist korda valivad oma riiki juhtima sellise ettearvamatu klouni. Keegi valimiste jälgija külastas nii Harrise kui Trumpi valijate kogunemisi, ning tõdes, et absurdsemat olukorda pole ta kunagi näinud. Nimelt oli viimaste hulgas mitmed juudi kogukonna esindajad, kes Trumpi võidu puhul rõõmustasid ja sealamas kõrval üks tuntud juutuuber, kes jäänud silma on tugevate antisemitistlike vaadetega ning holokausti eitamisega. Omavahel tekkis paras sõnavahetus, aga samas rõõmustasid ju nad koos Trumpi võidu üle 🤪
Kui ma eelmisel korral kirjutasin, kuidas iga rahvas väärib oma juhti ja kui palju pahandust ta ikka jõuab ära teha (natuke ikka jõudis kahjuks), siis seekord on kogu asjal väike konks juures. Sest meie pilgud ja mõtted on seotud Ukrainaga. Või vähemalt kõigi nende, kelle jaoks seal riigis toimuv südame küljes ja mureks.
Ma tean, et on neid, kes pigem just ütlevad, kuidas nüüd saab kõik kiiresti lahendatud, aga küsimus on, mis viisil. Trumpi puhul võib juhtuda, et ta keerab täielikult selja Euroopale ja veremaa kõrval paiknevatele riikidele (hoolimata Kersti Kaljulaidi arvamisest, et Biden oli suht leige meie suhtes võrreldes Trumpiga). Mis tähendaks, et lõpuks ometi on aeg Euroopal oma unelevast eksistentsist väljuda, ning mõelda rohkem selle peale, kuidas end ise üheskoos kaitsta. Võib ka olla, et uus president annab lõpuks loa oma relvi kasutada nii nagu Ukraina on alati soovinud. Ja siis laheneb kõik loodetavasti kiiresti agressori kahjuks. Kõige hullema stsenaariumi järgi tehakse meie selja taga R-pakt number 2, millest meil aimugi pole, enne kui võõrad väed meil ootamatult jälle sees on.
Kas aga kõige selle juures paraneb ühe keskmise ameeriklase elu? Vaevalt. Vähemalt tsirkust saab ta täie oma hääle hinnaga.
Lisan veel lõppu natuke oma arvamist, mis Eestis toimub valimisõiguse piiramisega ainult kodanikele. Ma küll olen juba natuke mõtteid jaganud ühe postituse all, aga kes ütleb, et topelt käriseks. Põhimõtteliselt olen kuidagi väga kaugel kogu sellest probleemist seisnud, sest otseselt mind ei puudutanud. Alles mõni aasta tagasi jõudis minuni teadmine, et Eestis võib igaüks valima minna, ole kodanik või mitte. Mis esiteks tundus imelik, sest Kanadas tohib ainult kodanik valida, nii föderaal- kui kohalikel valimistel ja ma arvasin sinisilmsena, et nõnda on ka mujal. Ja teiseks selgus alles nüüd, et olin automaatselt laiendanud Eesti valimisõiguse kõigile elanikele. Tuleb hoopis välja, et pead olema alalise elamisloaga, milleni jõudmine võtab vähemalt viis aastat (kui sul on ajutine elamisluba). Lisaks vaja teha B1 keeleeksam. Omaette klass on muidugi Eestis iidamast-aadamast elavad idanaabri kodanikud, kes vist läksid siiski alalise alla (ma ei tea).
Kumb variant siis parem on? Kanada, kus pead olema kodanik, et üldse hääletada, või Eesti, kus piisab teatud ajast seal elamisest, ja võidki kohalikel valimistel osaleda. Keeruline seda “õiget” vastust leida. Kanada põhiseadus ütleb, et kodanikul on õigus kaasa rääkida ja valitud saada. Argumendina esitatakse, et kodanikuna tekib tugevam side oma elukohariigi vastu, ning sellega seoses võtad aktiivsemalt osa kõigest toimuvast, kaasa arvatud poliitilised valimised. Alalise elanikuna hääletades (permanent resident) võid tegutseda mingite kolmandate põhimõtete või mõjutuste ajel, ning ühel päeval “aidaa!” öelda, ja tagasi “emamaale purjetada”. Samas on mõned provintsid koos Toronto ja Vancouveriga tõstatanud küsimust laiendada valimisõigust neilegi. Siiani pole see kuhugi viinud.
Ise arvan, et miks mitte lubada osaleda, aga samadel põhimõtetel, mis Eestis praegu. Pead olema teatud aja siin elanud. Mis on ka omaette keeruline küsimus, sest ametlikku sissekirjutust kui sellist ei eksisteeri. Ainult korra aastas tulumaksu deklareerides, kirjutad oma aadressi riigile (samas võid ükskõik, mida sinna panna). Juhiloal on isikut tõendava dokumendina hulga suurem kaal, sest pead kolides kuue päeva jooksul teada andma oma uuest aadressist. Karistuseks trahv ja hulk muid sekeldusi. Nii et enamus on üldiselt väga korralikud.
Kanadas on lisaks lubatud topeltkodakondsus, mida Eestis pole. Nõnda säilib ikka mingi side oma teise riigiga. Kodakondsust võib taotleda peale seda, kui oled viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat Kanadas elanud. Ning nüüd võiks selle põhjal öelda, et pole nagu põhjust mingit kolmandat tüüpi elanikke tekitada, kes on teatud aja siin elanud, kui nad võivad rahumeeli ka kodakondsuse võtta, ning siis hääletada.
Igaljuhul keeruline. Eriti keeruline on olukord, kui võtad inimestelt midagi ära, millega nad harjunud on. Lihtsam on asju lubada. Selles osas on kahju, et kunagi 90-ndatel Eesti palju rangema käega oma otsuseid ei teinud. Kool, valimised, jne. Aga eks siis oli ka palju teadmatust ning ehk ka hirmu. Oli poliitikute ambitsioone. Äraostmist? Ma ei tea. Samas, kui valitsus leiab, et asi tuleb läbi viia, ning enamus inimesi toetab seda otsust, siis on praegune aeg ehk kõige parem selliste asjadega tegeleda.
