Virr-varr nädal
Kui nüüd mõtlen tagasi sellele nädalale, siis millegipärast on peas suur virr-varr. Soojad ilmad ikka ei mõju mulle hästi. Ja võivad minupärast juba oma teed minna. Aga eks seda higistama panevat sooja septembrit ole me varemgi saanud. Õnneks on vähemalt ööd natuke jahedamad.
Käisin mitu korda oma pisikese kahesega mänguväljakul. Imelik, kuidas enamasti sinna minnes oleme peaaegu ainukesed, aga ühel päeval oli justkui mesilaspere kohal. Väikeseid lapsi emmede ja issidega. Kahjuks mitte seda pisikest poissi, kellega juba tuttavaks saime. Aga leidsime uue tuttava, täpselt sama vana blondi tüdruku, kel kena kleit seljas ja jalas valgete sokkidega sandaalid. Keerutasime neid karussellil koos filipiinlasest lapsehoidjaga, kes ütles, et tulid ainult kümneks minutiks. Sest last proovitakse mähkmetest võõrutada. Ema ei luba ka “pull ups” jalga panna. Nii et pisineiu oli tavaliste aluspükstega. Meie pisipreilil käib ka potil kasutamise treening. Pissile juba oskab küsida, aga teise asjaga on suurem häda. See tähendab häda on tal küll, aga tahab ainult püksi teha. Eks me harjuta edasi. Mina oma tüdrukutega tegelesin sellega ka umbes siis, kui nad kahe ringis olid. Lasin põhimõtteliselt palja pepuga kodus ringi lipata. Kirkega läks asi lõpuks hulga lihtsamalt, sest Mari oli eeskujuks. Tal tekkis kange soov ise ka suure poti peale saada :-)
Sellest nädalast jääb muidugi meelde USA suur apsakas, kui tema korravalvurid ja kurjategijate kinninabijad (ICE) läksid ühte tehasesse “päästma” neid, keda hoiti kinni ebainimlikes tingimustes ja vangistama neid, kel puudub nõuetekohane viisa. Seda kõike Georgia ühe wannabe poliitiku ärgitusel (kes on praeguseks oma konto kustutanud, kus ta uhkelt teatas oma rollist). Tuli muidugi välja, et üle 300 “illegaalist” olid korealased, kes põhimõtteliselt olid ajutiselt kohal, et seal ameeriklastele uusi töökohti tekitada (kusagil seal 10 tuhande ligi). Viisad olid ka olemas, kuigi kõrgemalt poolt on üks tegelane öelnud (vastikult parastavalt), et oleks võinud olla mingit teist sorti viisad. Aga kust peab tööle võetud inimene võõras riigis täpselt teadma, mis ja kuidas. Äkki saaks USA ise oma asjad korda teha, ning vaadata, milliseid viisasid nad väljastavad. Igal juhul tormati peale suure jõuguga, isegi helikopter tiirutanud õhus. Relvad olid väljas, ning üle 400 inimese pandi ahelatesse, toimetati mingisse väga halbade tingimustega asutusse, kus neile anti vanglariided selga, ja mingeid seletusi ei jagatud. Kuni lõpuks vist Korea saatkonna poolt advokaat organiseeriti.
Olen nüüd näinud ka mõningaid intervjuusid korealastega, kes praeguseks on kenasti kodus tagasi (üks Kanadas elav korealanna on neid koos tõlkega jaganud). Sest Korea valitsus korraldas kohe transpordi, et nad sealt ära tuua. USA pool soovis kinnipeetud käeraudades bussidel lennukile viia, aga Korea pool ei lasknud sellist asja sündida. Kõik korealased pluss mõni jaapanlane ja vist oli ka mingi teine rahvus, välja arvatud üks, ütlesid, et tahavad ära minna. Üks jäi kohale, et asju kokku pakkida. Valik anti neile tänu sellele, et USA oranzhi pontsikuni jõudis miskitpidi arusaam, kuidas riik on endale jalga tulistanud. Ja palus, et nad ikka jääks ning edasi töötaks. Sellepärast viibis ka päeva võrra väljalend.
Nüüd on ka jutuks, et 22 korealaste poolt algatatud investeerimistegevust, mis tohutult USAle töökohti produktseeriks, kaaluvad, kas üldse jätkata. Korea valitsus ise on välja hõiganud, et olge ettevaatlikud USAga tegutsedes, kuigi pontsik väidab, et kahe riigi suhted on väga head. Nagu keegi seletas, kel tugev side Koreaga, et korealaste ja üldse Aasia jaoks on “saving face” väga oluline. Ning kogu see asi, mis juhtus, on ilmselgelt väga valus korealastel alla neelata. Jään igal juhul huviga jälgima. Koreaga mul muud sidet pole, kui et mõned tüdrukute sõbrad on sealt pärit. Ja tänu ühele avastasin juba aastaid tagasi k-pop (vaata siia). Nüüd on ju riik tänu “Kpop Demon Hunters” filmile erilise tähelepanu all. (P.S. Kui kirjutan Korea, siis mõtlen ikka Lõuna-Korea).
Kanada uudistest nii palju, et õnneks on meie õhuruum ikka kurjadest droonidest tühi, mida Poola enda kohta ei saa öelda. Ega neid lõunanaabreid enam teagi, sest nende el presidemente puhul võib kõike oodata. Üks viimastest väljahüüetest oli näiteks teade, et tema on ainuisikuliselt USA sõjaväe tegevuse juht. Või midagi sinnapoole.
Hiljuti kirjutati sellest, kuidas USA on eeskujuks seadnud maailma kõige vastikuma presidendi pu. Ning käimas on päris korralik kampaania Kanadas segaduse tekitamiseks. Näiteks Alberta “äraostmine”, et see ikka positiivselt USA poole vaataks, ning suudaks läbi viia referendumi, millega lööb Kanadast lahku. Kahjuks on selle provintsi juht natuke (palju) T kummardaja. Lisaks toetatakse hulgaliselt influentsereid ja muid mudijaid. Taanigi kutsus hiljuti USA esindajad letti. Nende luureteenistus avastas mitte just kõige kenama tegevuse Gröönimaal, kus proovitakse maad kuulata ja masseerida kõiki positiivselt reageerima, kui USA ühel hetkel tõsiselt selle suure saare hõivamise ette võtab. Mõned vaatlejad ennustavad samas, et kui isegi Alberta (või ükskõik milline teine provints) ja Gröönimaa saavadki USA osaks, siis mitte suure suuga lubatud osariigina vaid territooriumina (nagu näiteks Puerto Rico). Liiga suur risk saada hulk alamaid, kes ei hääletagi äkki vabariiklaste poolt.
Ma kirjutan neid ridu ning ei taha ise ka uskuda, et see kõik tõsi on. Samas on ajaloos alati olnud keerulisemaid ja rahulikumaid aegu vaheldumisi. Ja kuigi ma tulen nõuka ajast, siis ei jõudnud ma ju seda ka liiga pikalt kogeda. Noorena jäävad nii mõnedki asjad kuidagi tagaplaanile. Nii et peale seda on ikka olnud päris hea ja rahumeelne, vähemalt meie kandis see elu.
Torontos lõppes just TIFF – rahvusvaheline filmifestival, mis toob alati linna mitmed kuulsad filmitegijad ja näitlejad (sel aastal lausa 50.korda). Isegi meie enda punane vaip on olemas. Võib siin vaadata. Ma ei ole suur filmimaailma fänn, või vähemalt selline, kes peaks minema kohale uudistama. Ükskõik kas filme või kuulsaid tegelasi. Kinos käisin viimati, kui tuli välja Avatar. Sellest on umbes täpselt 16 aastat mööda läinud. Ja kuigi mäletan, kui palju mulle need sinised olevused meeldisid, siis uuesti pole tahtnud seda vaadata. Äkki ka põhjusel, et rikun ära hea mälestuse.
Viimasel ajal olen aga rohkem vaadanud pigem mitmeid seeriaid. Mitte liiga sügavalt tõsist draamat ja krimiseeriaid (Rentsi soovitatud Makari seeriat ja La Porta Rossa). Ning ei oskagi kohe nimetada, millal valisin täispika filmi vaatamiseks. Vahel on tunne, et viidan liiga palju aega väljamõeldud maailmas. Eriti, kui asi just 100% ei meeldi. Siis panen selle kiiremini käima, nii umbes veerandi võrra kiiremaks. Kui aga asi tõesti käest läheb, siis poole võrra. Sellist asja ma ju kinos ei saaks kunagi teha! Mõni võiks öelda, et olen langenud sinna kiire maailma lõksu. Aga samas on hetki (kasvõi praegu), kui ma võtan aja maha ja kirjutan. Seda ei saa väga kiiresti teha, mis sest et mu sõrmed päris kärmelt üle klaviatuuri jooksevad. Ning ma võin ka rahulikult istuda ja vaadata, kuidas lapsed mängivad või siis hoopis nendega uuesti ja uuesti klotsidest torni üles laduda. Ma ei kiirusta peaaegu kunagi neid takka. Küll ema-isa jõuavad seda niigi palju teha. Mina olen seal nende jaoks täie ajaga.
Jagaks siin lõpus hiljuti avastatud 70+ suunamudijat, kes väikese tüdrukuna 60-ndatel Soomest perega Rootsi kolis. Postitused on rootsi keeles, kuigi vahele torkab ka pisut soome keelt. Mis kerge aktsendiga. Osales ka mingis telesaates, kus otsis armastust. Aga tundub, et ei leidnud. Isegi kui rootsi keelt ei oska, võib korraks tema videoid kiigata. Eeskujuks oma positiivse suhtumise ja hästi toredate rõivastega. Merja Haanpää intervjuu ja tema blogi. Lisaks Instagram ja TikTok.



lugesin kuskilt, et Albertas kunagi tehtigi rahvaküsitlus ja siis olevat enamus tahtnud ikkagi Kanada koosseisu jääda. Kas sa tead sellest täpsemalt?
seeriaid :) nii nummi.... mulle meeldib kuidas keel oma elu elab
tegelikult tahtsin looduspilte kiita, need liblikad ja lilled ja puud