Kodud ja kodutunne

“Aga, mis see kodu siis on? Lihtsalt asjad, või mis?!” küsis vana hallipäine rõõmu täis vanaproua, kui käis arutelu, kuidas edasi. Kas saab edasi elada oma korteris või peaks liikuma hoolduskodusse. See tuletas kohe meelde, et tahtsin natuke sel teemal mõtteid jagada, sest olin lugenud arutelu selle üle, kas ja kuidas täpselt ikka Eestiga sidet hoitakse ja kus täpselt see kodutunne peidus on (loe siin). Või umbes-täpselt nõndaviisi. Nii huvitav see kodutunde mõte. Sest see ei tarvitse üldsegi sinu “päris” koduga seotud olla.

Mina kasvasin üles pisikeses toakeses, kuhu pidi veel ema ja isa ja noorem õde ära mahtuma. Peaaegu et mäletan igat nurka sealt. Ja muidugi ka neid nurkasid õues, kus mängisime. Kui ära kolisime, läksin sügisel mäletamist mööda kuuendasse klassi. Oleks võinud Õismäel, kohe kõrval asuvas koolis jätkata, aga jäin bussiga Pärnu maanteele sõitma, viadukti lähedale 20.keskkooli, mis nüüd Tallinna Ühisgümnaasium. Tundub, et koolist oli raskem lahti lasta kui kodust, mis kippus üsna väikeseks jääma. Hiljem sattusin sinna paaril korral, ja kuigi oli omamoodi kurb, siis pigem sellepärast, et tajud, kuidas aeg jäädavalt käest libiseb. Eriti raske oli ehk siis, kui millalgi kümme aastat tagasi nägime maja tühjalt lammutamisele määratuna - Veerenni 36F.

Seal, kus meie mängumaad, tuhiseb Tehnika tänav (vanasti katkes see trammidepoo juures viadukti all). Meie korter oli kohe esimene vasakut kätt, kasutuses nurgapealne pisike üheteist ruutmeetrine tuba, köök oli kahepeale teise toa omanikuga. Kui nüüd seda pilti vaatan, siis lihtsalt uskumatu, kuidas me sinna neljakesi ära mahtusime. Eriti keeruliseks läks õhtul magamise organiseerimisega.

Vaatasin just, et Google Maps on ikka vana pildiga, kui otse seda maja otsida. Meie vastas ja paremat kätt on aga endiselt vanad valgetest tellistest majad püsti. Kuigi, kes teab, kui kauaks. Kummaski peaks ikka veel lapsepõlve sõbrad elama. Vasakul pool, kus fotol jalgrattur, oli mitme pere peale suur aiamaa, kus igalühel mõni peenar kasutada. Majal nii uhket aeda ümber polnud, hoopis midagi lippidest-lappidest.

Kui nüüd Google Maps Pille tänavalt avada, siis on juba näha uus hoone. Ma pean ütlema, et sellises oleks vist päris hea meelega elanud. Alumisel pildil olev vaade umbes sealt, kus meil kunagi kuurid olid. Vaatan, ja ei tunne hinges päriselt midagi. Jah, sama koht, kuid hoopis teine elu. Justkui oleksin hoopis mujal planeedil elanud.

Nüüd sai siia üks väga pikk sissejuhatus 🙂 Samas olen tahtnud juba ammu oma vanast kodust pilte üles panna ja kirjutada. Kindlasti heietan veel kunagi.

Kui nüüd kodutunde juurde tagasi tulla, või õieti pigem selle juurde, kus end eriti hästi tundsin, siis ilmselt pean siinjuures oma mõtetega hoopis Rootsi minema. Seal oli esimest korda kuidagi eriliselt hea ja rahulik. Ning see hea ja rahulik lõi eriti välja, kui sattusime Rootsis tundrasse. Ma ei teagi, mis mind seal võlus. Laiad avarused, ja eemalt paistvad mäed, puhtad vulisevad jõekesed ja madal taimestik. Peaaegu nagu lainetav maastik. Praktilisest küljest pole just väga kerge seal endale maja püsti panna ja elada, ning talvel võib üsna tuuline ning külm olla. Soojal ajal ka imepisikesed kärbsed, kes igale poole ronisid, kuigi isegi see osa on kuidagi kahvatunud muu sees. Nõnda kannan seda imelist tunnet siiani endas. Huvitav oleks jälle sinna sattuda ning näha, kas mõtlen samamoodi. Rootsi osas veel, et kui juba Kanadas olin, ja millegipärast eriti tujust ära, siis mõtlesin end tagasi sinna riiki. Hakkas palju kergem. Seda viimast pole ma küll enam ammu teinud, isegi Eestisse pole ma end mõtetega viinud, et meel natukenegi paremaks läheks. Pigem mõtlen oma lähedastele, mitte nii palju mingi koha peale.

Meie praegune kodu Torontos on ühelt poolt lähedane, aga samas on siin mingi “ajutisuse” tunne mul sees. Võib olla tuleneb see üldisest ühiskonna suhtumisest, et mingi konkreetne paik ei pea mitte ühe põlvkonna käest teisele minema. Nii nagu eesti taluomanik oma mõtetes kunagi elu nägi. Väga kergelt kolitakse väikseks jäänud majast või korterist suuremasse, või vastupidi. Meil on küll Mariga oma kokkulepe, sest ta jääks hea meelega majja edasi, ning see sobib kõigile. Kuigi just ütlesin, kuidas põlvkonnad samas majas ei jätka, siis neid siiski leidub. Hiljuti just lugesin ühest meie rajoonis elavast mehest, kes on lapsepõlve kodus sünnist peale olnud, ning just pensionile jäi. Sel sügisel sai 27 aastat, kui päris oma kodusse kolisime või peaaegu omasse, sest enamus rahast tuli ju laenuga. Peale seda hakkasime iga tellist ükshaaval pangast tagasi ostma, nagu üks mu kunagine pankurist kolleeg kenasti asja ära seletas.

November 1997, Mari augustis kaheseks saanud ja Kirke vaevalt kolmekuune.

Paneks siia juurde pildi, kus maja sama nurga alt tänasel päeval nähtav, aga… meil on maja ette mets tekkinud. Peale seda, kui ohtlikuks muutunud vaher maha võeti, läksid meie istutatud kaks pisikest kuuske hoogsalt kasvama (oleme küll mõlemal ladva maha võtnud ja piirame igal aastal). Lisaks pani linn vahtra asemel tammepuu maha, ning sel ajal kui me seda uut puud ootasime, torkasime hoopis mureli vahtra asemele. Ja nõnda see mets meil tekkiski. Mis üldiselt üsna ebatavaline siin Toronto linnas. Vahel on tunne, et mõne jaoks on olulisem võimalikult vähe puid oma maja ümber näha.

Selline see kodu meil siis ongi. Üks huvitav tähelepanek siiski. Enamasti ostetakse uus kodu enam-vähem samasse rajooni, kus juba harjutud elama. Ning siis tekivad omamoodi kogukonnad, kes kiidab lääneosa, kes ida-, kes põhjaosa. Meie sattusime Torontos alguses läände, siis kolisime sõprade juurde ühe vana maja teisele korrusele linna enam-vähem keskpaika. Maja ostsime aga läände. Sest kuigi olime seal keskel kauem elanud kui läänepool, siis millegipärast tundus seal kuidagi omasem ja kodusem.

Imelik, kuidas jõudsin lõpuks selle koduse tunde juurde. Kindlasti aitavad kaasa mitmed poed, mis Ida-Euroopa juurtega. Aga ka inimesi on rohkelt just sealt. Ning koeraomanikuna olen hakanud rohkem märkama, kui palju rohelust siin on. Ma ei räägi ainult parkidest, vaid ka paljudest puudest, mis meie läheduses tänavate ääres kasvavad. Lisaks on Põhja-Ameerikas komme oma majadele suuri aedu mitte ümber panna, nii et see jätab kuidagi avatuma ning pargilikuma mulje. Ma ei peagi kuhugi kaugele minema, et iga päev jalutades saada osa nende poolt pakutavast teraapiast. Sest nagu mõned targad tegelased on oma uurimustes kirjutanud, siis puude all kõndimine pidi väga hästi inimese vaimu värskendama.