Laulupeo nädal

Eesti või õieti Tallinn ehk kõige rohkem elas täielikult laulupeo lainel. Mina ka mingil määral, sest some oli täis igat sorti tantsu ja lauluvideosid. Ning siis lõpuks juba tantsupeo etendused, rongkäik ning laulupidu. Vahele jäi ka Kanada päev 1.juulil, kui Tallinnas kogunes Toomasega koos päris suur seltskond neid, kel mingi side Kanadaga. See omakorda toimus aga Esto ühe üritusena. Esto algas 1972 Torontos Ainuke kord, kui olen nendest päevadest osa saanud, oli Torontos aastal 2000. Päris palju rahvast käis siis Eesti Majast läbi ja pangastki. Ise avastasin just nendel kontsertidel käies inuiti kurgulauljad. Olin küll ju Kanadas mingi aeg elanud, kuid selline asi jäänud kuidagi täielikult kahe silma vahele. Marigi esines kontserdimajas lasteaia lastekooriga. Ning see oli ka aeg, kui ma esimest korda CN-torni jõudsin. Meil oli harjutuste vahel aega, ning siis võtsime lapsega selle ette.

Aiatööd tegin hästi natuke hommikul vara seitsme ajal juba, sest hiljem läinuks olemine liiga hulluks. Liiga palav. Sidusin tomatid üles ja rohisin. Viimaks hakkas pärn õitsema, ja põldmarjad saavad valmis. Kirsse saime seekord nii palju, et tegelikult ei jõudnudki kõiki ära korjata. Puu on meil liiga suureks kasvanud. Ülemiste oksteni me isegi ei proovinud jõuda. Kutsusin ukraina pere korjama. Need, keda kunagi aitasime. Tulid kolmekesi, vanem poeg ja isa jäid koju. Naine töötab ikka ühes väikeses kaubamajas, kus oli just saanud ametikõrgendust. Imestas, et just tema :-) Aga mina väga ei imesta. Mees on ehituses, mis tähendab, et talvel on alati natuke keerulisem, sest ega siis siin eriti ehitada ei saa. Mu kunagise töökaaslase mees oli samamoodi talviti tihtipeale töötuabiraha peal.

Juhtumisi oli samal päeval kohal ka Mari üks sõber, kes on küll temast pisut vanem (13-aastase poja ema), aga samasugune suur rahnuronimise entusiast. Ning nüüd on Mari õhutusel hakanud ka kihutamisega tegelema. Vanemad olid ungarlased. Oli nii rõõmus, et sai just selliseid kirsse, millest tegi lapsepõlverooga - külma kirsisuppi. Tõi meilegi. Meenutas natuke maitselt mannavahtu, kuigi ma ei hakkaks seda ise kunagi valmistama. Tuli välja, et meie ukrainlanna oskas natuke ungari keelt. Nad siis natuke mõne sõna vahetasid, sest ega Mari sõbrannagi väga seda ei mäletanud. Nõnda see meie elu siin multi-kulti linnas käib.

Minu kasupere reisis laulupeoks Eestisse. Tegelikult ikka pikemaks ajaks. Jõudsin veel laste eest hoolt kanda. Isegi lennupäeval, et emal-isal pakkimine kergemini läheks. Sõitsin koos nendega lennujaama, kust viisin auto meie juurde. Siis hea kerge neile jälle vastu minna :-) Lisaks on muidugi nõnda, et neil ka parem, sest suht kesklinnas, kus nad elavad, peavad nad tänaval parkima. Siin on tänavaid, kus parkimine vahetub iga teatud aja tagant, kord on ühel pool teed, siis teisel pool. Iga kord, kui inimesed unustavad või pole kodus, siis on mõni trahvikviitung kindlustatud.

Jõudsin käia poolakate poest läbi, ning kui nägin eesti leiba, siis võtsin ühe Must pätsi. Lisaks veel kilu, mis küll õlikastmes. Ja ongi väga eestipärane toit valmis. Kui ise kohale ei lähe, siis tuleb Eesti ise koju tuua.

Laulupeo kohta veel, et kindlasti jääb inimestel meelde tantsupeol kastmissüsteemi käima minek. Laulupeolt aga ootamatu Neeme Järve kukkumine, mis võttis terve väljaku vaikseks. Õnneks lõpp hea, kõik hea. Isegi nalja suutis ta veel heita. Vihma said vaesed osalised ka parasjagu, aga ei see inimeste head tuju võta, kui peomeeleolu kõrge. Ma mõtlesin seekord, kas ei võiks laulude kavas hulga rohkem meile tuttavaid laule olla. Et siis iga laul jala tatsuma paneb või kaasa liikuma. Aga äkki on liiga palju head asja ka liiga hea ;-) Ning eks neid uusi laule tuleks ka kusagil vanaks laulda. Tõenäoliselt pole olemas seda kõige paremat lahendust, millega kõik rahul oleks. Ning tegelikult kõige tähtsam ikkagi, et me üldse seda asja teeme. Rääkisin just ühe oma lätlasest kolleegiga, kes ütles, et neil ikka aegajalt räägitakse, kui kallis see peo pidamine on, kui paljud oma vaba aega sinna panevad, kuidas pileteid jaksavad ainult rikkad turistid osta, jne. Ja kas me üldse peaks sellise asjaga jätkama. Õnneks pole ma Eestis kunagi isegi poole kõrvaga sellist mõtet valjust kuulnud välja ütlemas. Küll oleme kurtnud piletite üle, mis võivad kallid olla ja mida liiga vähe. Aga see on midagi, millel pole ju lahendust. Nii kaua, kui meist nii paljud sellest asjast osa tahavad saada. Ning järgmisel peol kolme aasta pärast tahetakse ju hoopis pikemalt pidu pidada.

Siia lõppu veel Vello Nelikendkaks: Sellel Tantsu ja Laulupeol oli palju meeldejäävaid hetki, kuid kõige dramaatilisem ja tähelepanuväärsem oli vast hetk kui äksi täis läinud 88 aastane maestro Neeme Järvi hakkas karikakra kimpu rahva sekka heitma aga vana kaotas selle käigus kahjuks tasakaalu ja pani külje maha. ERR täielike professionaalidena keerasid kohe ka diskreetselt pildi ära. Suured tänud sellise väärika käitumise eest. Seejärel langes lauluväljakule vaikus. Totaalne ja täielik vaikus. Kujutlege – 100 000 inimest, ja mitte ühtegi häält. Mitte hiire piuksugi, kuidas on see üldse võimalik?
Aga siis, tasapisi, hakkas rahvas taas häält tegema ja järgnes vast Eesti teleajaloo greatest comeback ever…. Arnold Järvi tõusis tammepärg kaelas püsti nagu Terminaator muiste ja tulistas punchlined…
“Kas teeme veelkord või?” …. Rahvas hakkas muigama. Siis naerma. “Aitäh tähelepanu eest!” …. Järgnes huilgamine, möirgamine, mis paisus üles totaalseks emotsioonide tormiks.
See energia, mis lauluväljakul sel hetkel valitses, oli midagi erakordset. Seda ei saa osta. Seda ei saa järele teha. See oli ülivõimas. Ja samal ajal, kui rahvas möirgas, sündis veel üks tilluke, aga tohutu tähendusega hetk, mida võibolla paljud üldse tähelegi ei pannud. See oli hetk ja žest milles minu jaoks kangastus midagi muistset ja midagi sellist, millele ei oskagi nagu nime panna või sõnades kokku võtta.
Nimelt noormees torukübaras, kes Järvit toetas, pigistas oma vaba käe rusikasse ja viibutas seda kergelt. Aga kurat, kui jõuliselt. Mulle tundus, et see rusikas oli nagu piksevarras, mis tõmbas kogu selle rahvamassi energia endasse. Iga viibe ütles nagu… Me tõuseme. Me saame üle. Me võidame. Me rõõmustame.
Vot sellise emotsiooni ja sellise rahvaga minnakse Jüriööd tegema. Sellise energiaga minnakse ajalugu tegema. Raisk, vot see oli hetk. Hetkede hetk. Ükskord me võidame niikuinii hetk.
Ja see oligi just see asi või tunne, mille järele me, (või vähemalt mina) Tantsu ja Laulupeole järgi läheme/läksin. Ja selle ma ka sealt sain. Ja see jääb elu lõpuni meelde.
Igaljuhul katsun nüüd maha jahtuda ja tavaellu naasta! Aga ikkagi väga tahaks kuhugi Mahtrat tegema minna! Maestrole ka muidugi tugevat tervist ja taastumist!
NB! 1-9 juuli 2028. Pange kirja. Teeme korra veel ja kiiremini!

Mari, Kirke ja mina Emmaste rahvariietes. Need tehtud Delfi lehel, kus nad valikus olid. Mulle meeldivad, tee või ise ühed valmis. Emmaste on minu ema sünnikoht. Seal mul tükike maadki olemas. Hiiumaa on minu jaoks alati nii oluline olnud. Kahjuks ei jõua sinna nii palju kui tahaks.