Mari sünnipäevanädal

Esmaspäeval, 30 aastat tagasi sündiski siia ilma üks väike väga uudishimulik neiu. Vahel võrdlen, mida ma ise samas vanuses tegin. Olin juba neli aastat abielus olnud ja Toomasega kaks ja pool aastat Kanadas elanud. Olime poolteist aastat üürinud High Park juures kahetoalist korterit, sest nagu olen varem kirjutanud, ei pidanud mu närvid väga vastu ühe eestlasest vanahärra juures elades. See oli õieti üks kena aeg, sest käisime ratastega palju pargis ja järve ääres. Aga sinna jäi ka mu raseduse katkemine kuueteistkümnendal nädala ja hetk, kui end leidsin üksi suurest haiglast tilgutite all, sest oli vaja sünnitust esile kutsuda. Õieti mitte nii üksi, sest palatis oli veel kaks või kolm inimest kardinate taga peidus. Morfiini sain päris korralikult, kuigi mitte nii palju, et pilvedesse lennata 😄 Toomas oli töö pärast linnast ära ning saabus alles õhtul. Ei olnud ju tol ajal moblasid, millega kiiresti ühendust võtta. Mingi hetk tundsin, et ilmselt oleks vaja morfiini juurde paluda, aga enne seda otsustasin pissil käia. Õde oli andnud mulle ühe kausi, mille pidin potile panema, ja nõnda see laps sinna kukkuski. Kuidagi väga kliiniline ja proosaline. Nad küsisid, kas soovin teda näha, aga tundsin, et ei taha sellist mälestust kaasas kanda. Hiljem pakuti ka psühholoogilist abi, kuid keeldusime sellestki. Järgmised mitu nädalat olin kodus, enne kui tööle tagasi läksin. Ja nutsin palju. Ja vaatasin Urban Peasant kokasaateid. Tema oligi minu psühholoogiks. Näed siis, mis kõik meelde tuleb, kui hakkan asju võrdlema.

Marist on aga sirgunud hästi tubli ja asjalik (no nonsense) naine. Mis minu jaoks õieti kõige olulisem ongi. Et lapsed saaksid ise hästi hakkama. Jah, ta elab ikka meiega, aga oma teadlikul valikul, millest olen siin vist ka mitu korda juba leelotanud. Jällegi mängib kaasa tema ratsionaalne mõtlemine, mis meile sobib. Üüri võõrale ei maksa, raha jääb kõik perre. Nüüd plaanib endale kusagile põhja metsade vahele maatüki ostmist, võib olla majaga, aga võib ka olla et mitte. Kahekesi Kirkega räägivad, kuidas nad siis sinna pensionile lähevad 😊

Siia nädalasse mahtus mul veel kaks korda lennujaamas käimist. Pidin juba kolmapäeval minema Toomasele vastu, aga tuli välja, et tänu ülemõtlemisele jäi ta lennuki pealt maha. Soovitus kõigile lendajatele, et kõige õigem on ikka lennunumbrit vaadata ja mitte lasta end eksitada lennuliini nimedest, sest need võivad täiesti sassis olla. Just vaatasin laupäeval ühte teist lendu, mille numbri alla oli kirjutatud, et see võib tähendada nelja erinevat lennuliini. Õnneks elavad meie väga head sõbrad lennujaamale suht lähedal, nii et tulid võtsid mu kaasa kaasa. Uus pilet sai ostetud üle Dublini, aga mitte vaheistumisega, vaid kahe eraldi lennuna Torontosse. Kui esimene oleks hilinenud, siis oleks jällegi asjad natuke viltu läinud. Nagu Toomas täna mulle oma poolakast töökaslase kogemusi kirjeldas (oli Dublinis neli päeva pidanud istuma).

Laupäeval sõitsin aga juba oma kasulapselaste perele vastu. Üheksane teatas esimese asjana, et mis meil küll siin toimub, sest nii palav nagu saunas. No-jah, just oli hommikul hoiatus uue kuumalaine kohta. Noorem, kahene, aga manas näole maailma kõige laiema naeratuse, kui mind nägi ja kui ma ta vankrist sülle tõstsin. Ma ei teagi, kas iga vanaema süda isegi oskab nii palju üles sulada kui minu oma. Nad olid ära viis nädalat, ning selle aja jooksul võivad lapsed vabalt natuke võõrastama hakata. Samas olin ju temaga kevadest peale iga päev nii palju koos. Tundub, et see aitas. Esmaspäevast olen siis jälle oma vanas rutiinis, välja arvatud, et suurem laps on terve päeva kodus. Peaksin vist mõtlema igasse päeva mingi uue käsitöö tegemise näiteks.

IKEAs olin sel nädalal ka lausa kaks korda. Esimest korda läksin teadlikult peamiselt ainult lihapalle sööma. Sest “pereliikmetele” on üks ports poole hinnaga. Sõin siis seal üksi ja mõtlesin, miks mulle küll see toit nii väga meeldib. Ning jõudsin järeldusele, et ilmselt tunnen nagu oleks ema mulle selle valmistanud. On sellise lohutava loomusega roog (comfort food). Lugesin Taska elüüseumi raamatut ja vahepeal vaatasin ka natuke ringi. Nii imelik, kas kogu aeg on seal nõnda palju üksikuid inimesi, jäin mõtlema. Mõni oli oma moblaga, mõni lausa läpakaga. Ja neid oli igas vanuses. Tegelikult pidin tunnistama, et olin ei tea mis ajast mitmekesi olemise asemel üksi söömas. IKEAs seda polegi teinud, küll aga vahel Tim Horton kiirtoidukohas, kui mul pikad tööpäevad olid, ja mul süüa kaasa polnud võetud. Teist korda sattusin juba koos Toomasega rootslaste mööblipoodi, ning ainult sööma. Olin ta lennujaamast ära toonud ja ta kurtis, kuidas lendude ajal toitu ei jagatud ja kui tühi ta kõht on. Kodus vaaritamise asemel arvasin, et parem on proovida võimalikult kaua üleval olla ning hoopis välja minna (tegelikult oli rosolje peaaegu valmis, ainult hapukoort ja hapukurki veel vaja juurde osta). Valisin endale seekord hoopis ungari seenesuppi. Mis mulle ka väga maitseb. Miks ta ungari oma on, pole aimugi. Maitseb nagu mõnus seenepüreesupp muiste.

Ma võtsin ka seda nädalat natuke rahulikumalt. Olin enam-vähem ära teinud kõik suuremad asjad, ja tahtsin justkui puhkust ka saada. Toomas muide kiitis muudatused heaks. Uus peegel ja pink (tema) kingadele, magamistoas riidekirstude äraviimine ja väikese mugava nurgakese tekitamine (peamiselt) endale. Vasakul all nurgas ongi foto tehtud mu uuest nurgast ukse poole. Aga eks ma jaga veel pilte tulevikus. Ta imestab ka, miks ma siis tegutsen, kui kedagi kodus pole, aga just sellepärast teengi seda. Sest saan ise olla oma tegemistega. Keegi ei tule vahele ütlema, mis oleks parem ja õigem. Näiteks esiukse nurga kordategemise lükkasin edasi, kuni Mari oli ka läinud 😊 Õieti oli mul plaanis eriti radikaalseks minna ja vannitoas vanni välja tõsta ja seinad lõhkuda, aga ma lihtsalt ei jaksanud.

Nii et viimasel “vabal nädalal” lugesin läbi paar raamatut ja vaatasin Code of Silence brittide krimisarja kurdist neiust, kes aitab politseid huultelt lugemisega. Mulle meeldis väga tema karakter. Kuidagi vahetu ja siiras, tundus, et valetamine tuli tema jaoks üsna raskelt. Ning siis hakkasin vaatama La Porta Rossa - itaallaste sarja tapetud politseinikust, kelle vaim hakkab uurima tema tapmislugu. Nägin, et Rents oli soovitanud, ning läksin kohe uurima. Sest esiteks on krimisarjad- ja romaanid kindlasti mu lemmikud, aga kui need on veel kirjutatud kirjanike poolt, kes pole ameeriklased või vändatud mujal kui USAs, siis võib mulle kõike pähe määrida. Mul ei ole tavaliselt USA kirjanike vastu midagi, aga hetkel tõuseb justkui punane riie nende nimetamisel minu ette. USA filmidest ja seeriatest olen aga ei tea mis ajast ära tüdinenud. Mitte et ma neid aegajalt ei vaataks, aga tihtipeale pean peale seda tõdema, et parem ikka muud ette võtta (pärleid vahel leidub).

Raamatutest rääkides… sattusin ühe pingerea peale, kus järjekorda olid seatud Astrid Lindgreni raamatud. Autor küll tunnistas, et valis ainult need, mis lugenud oli, sest mitmed kommijad uurisid, kus siis Kalle Blomkvist on jäänud. Kui keegi minu käest uuriks, siis ma paneks just need raamatud kõige tippu. Järgmisena tuleks Karlsson, kuigi olen hiljem mõelnud, et ta oli üks paras isekas tegelane. Emil, Tjorven ja Bullerby lapsed on kõik kohe riburada järel. Pipit olen ka lugenud, ja vist isegi mitu korda, kuigi ma ei teagi, miks see üsna algusest peale nii väga ei istunud. Mitte, et ta oleks halb olnud, seda enam, et filmid olid ju super vahvad, aga vist tundus liiga ulmelisena kõik. Aga palun, milline oli sinu lemmik? Kui kirjas pole, võid jätta kommentaari. Ma siis ehk lähen ja loen teised raamatud läbi 😉

Meie Austraalia külaline käis korraks läbi, et soojad riided ära viia. Siin neid muidugi vaja ei lähe, aga Eestisse tagasiminnes kuluvad väga ära. Jutustasime päris pikalt ja võrdlesime Austraalia ja Kanada eestlaste tegemisi, mis paljuski ikkagi üsna sarnased. Aga mõnes asjas ka erinevad. Näiteks arvas ta, et nende ja Rootsi lastelaagrid on oma olemuselt lähemal, kui näiteks meie siinsed laagrid. Siinsed kasvatajad saavad väikest tasu, kui seal tuleb neil peaaegu et peale maksta! Temaga tehti väike inglisekeelne intervjuu “Eesti Elu” ajalehes. Kui küllalt kogemusi jagada, siis saad aru, kuidas igas kogukonnas võivad olla omad eestvedajad, omad virisejad-vingujad, omad tujutõstjad, ja nõnda ikka edasi. Oleme kõik ikkagi inimesed!

Kanada uudistes on endiselt päevakorral mitmed metsapõlengud. Panen siia lõppu ühe pildi lehelt, kus saad iga päev vaadata, kuidas praegune olukord välja näeb. Kuigi Ontarios põleb peamiselt põhja pool, siis vastavalt tuultele võime ikkagi kogu vingu ja suitsu endale kaela saada (ka Manitobast). Õnneks on hetkel Toronto olukord talutav. Välja arvatud, et liiga soe. Mitmel pool kaalutakse, kas mitte inimestel metsas käimine keelata. Siin pole seda varem juhtunud, kuigi suure kuivaga on lõkketegemine küll keelatud olnud.

USA on ilmselt sisse seadmas uut viisagarantii programmi, mis kehtib Kanada püsielanikele, aga mitte kodanikele. Kui oled mõne teise riigi kodanik, siis kehtivad Kanadas viisade osas selle riigi seadused. Eks nad püüavad vältida, et siia elama tulnud edasi USAsse nii kergesti ei läheks. Ma ei saa sellest kunagi õieti aru, sest hoolimata meie vigadest ja hädadest ja kõigest, mis võiks ju parem olla, siis ei paneks mind ükski asi USAse kolima. Olen Mari käest mõnikord sama küsinud, sest ilmselt tal suuremad võimalused seal. Aga ta ei keeldub pikemalt sel teemal arutamast.

Torontos aga algas sel aastal metroode laiendamine. Hetkel laiub kesklinnas üsna suur auk, mille asemel kunagi mitmeid ronge ühendav peatus. Teisalt on peaaegu et tragikoomiline lugu kiirtrammiga Eglintoni tänaval. Seda on ehitatud vist kümme aastat, ning sellest pool aega on aegajalt teatatud kasutuselevõtmisest. Ainult millegipärast tõuseb pidevalt takistusi. Nüüd siis ollakse mures, et vagunid, mis juba tükk aega valmis, on nii vanad, et põhjustavad omakorda uusi ootamatuid viivitusi.

Ei hakanud Mari beebipilte otsima. Käepärast üks selline vana foto pangast (monitor peaks kinnitama, et on tõesti vana). Maril oli laupäevane Eesti lasteaed lõppenud, ja ta pidi natuke tagaruumis ootama, kuni meie ka uksed kinni panime. Siin tuli ta mulle appi münte lugema. Märkasin just, et tema kõrval, minu pea taga peidus on veel sama vana sõbranna Katariina, kes praegu jagab koos Kirkega korterit. Seinal vasakult: Toronto Eesti Ühispanga asutaja ja esimene juht - Artur Ekbaum, siis on EV aegsetes piirides maakaart ja natuke on näha vanu ja uusi (kroonid) rahatähti. Oli selline päris oma külapanga olemusega asutus kunagi 😉