Kirjutasin siin juba Kotkajärve Metsaülikoolist, aga sealt jäi hinges kajama kaks teemat, mis õieti seostuvad päris hästi mõnede blogimaailma postitustega, kus arutatakse iseenda üle.
Seekord oli metsas külas muusikavirtuoos Eestist, kes õieti küll juba pikemalt San Franciscos pesitsenud. Hains Toomingal oli ühes viiul, mida ta siis meile mängis. Ka koos siinse kohaliku noore muusiku Erik Kreemiga (klaver ja akordion). Ma ise seda palju kuulata ei saanud, sest meil oli koer kaasas ja ta läks viiulihäälest väga närvi. Nii et kõndisin sealt õhtupimeduses telki ära. Õnneks oli esinemiskoht üsna lähedal, nii et sain siis telgist kontserti nautida.
Hains Toomingal oli lisaks veel üks loeng, millega üritas kuulajaid enda sisse piiluma. Nimelt andis ta alustuseks meile ülesande valida mitmete iseloomuomaduste seast need, mis meie meelest kõige rohkem lähedasele inimesele silma hakkavad või kuidas nad võiks meid näha. Esimese hooga tahad iseenda arvamust „peale suruda“, aga siis astud justkui korraks kõrvale ning proovid ette kujutada, mida teine sinust arvab. Mina jäin valikuid tehes ka mõtlema, mida näiteks minust tööl arvatakse. Ilmselgelt on aga seal käärid. Sest isegi kui olen saanud näiteks kiita tiimijuhi rolli eest, siis sisemuses ei tunne ma üldse, et oleksin väga hea.
Üks huvitav mõte tekkis veel, kuidas inimesi omamoodi kastidesse paigutatakse, kui saadakse teada, millega nad tegelevad. Nii näiteks kinnitasid nii Hains kui Erik peaaegu ühest suust, kuidas nad väga vähe muusikat kuulavad, kuigi üsna tavaline on arvamus, et nad muud ei teegi. Need olid kaks muusikut, aga päris huvitav oleks teada, kas see ongi neil tavaline.
Igal juhul kõndisime loengust ära tundega, et tegelikult võiksime natuke rohkem endasse uskuda ja oma väärtusi tunnetada. Oleme tihtipeale hoopis paremad, kui ise arvame.
Teine loeng, millel peatuks, oli Piret Noorhani oma. Tema on meie Toronto Väliseestlaste Muuseumi arhivaar, kes sattus juba 90ndate keskel esmakordselt siia. Ning hiljem kutsuti ta juba hoopis tööle. Ta on lihtsalt imeline, kui palju asju ta on jõudnud ära teha. Ma ei teagi, kas ilma temata õieti nii palju toredaid üritusi ja tegemisi õieti enam oleks meie kogukonnas olnudki. Eriti see osa, kus Eestist on kohale tulnud erinevaid tegelasi meile esinema. Ootan huviga, mis hakkab toimuma, kui uus keskus valmis saab.
Aga loengu juurde tulles, siis viskas Piret õhku väga huvitava mõtte. Nimelt oleme harjunud üles tähendama ja jutustama eestlaste (ümberasujate) edulugudest. Kui tähelepanuta jäävad tavalised inimesed oma tavaliste tegemiste ja toimetamistega, aga keda on väga sügavalt mõjutanud teatud elusündmused (vahel ka põhjusel, et nad ise keelduvad teatud kogemusi jagamast). Siinjuures just Eesti mahajätmine ja uues kohas elu sisseseadmine. Ma tean, et olen ise aegajalt püüdnud oma kogemuste põhjal „silmi avada“, kuidas mitte kõik eestlased ja nende järglased siin mitte pudrumägede ja piimajõgede vahel ei ela ning pidevalt kaerajaani ei tantsi. Elu on lõpuks elu igal pool oma murede ja probleemide ja ka õnnelike hetkedega. Seda aga muidugi siis, kui suudad silmad avali tulevikku vaadata. Kahjuks aga on ka teistmoodi olukordi, kus jäädakse justkui mingisse oma mulli. Mis minu jaoks liigagi tuttav.
Seletan siin kohe ära. Olime ju need, kes Eestist lahkusid küll teadlikult, aga ajal, kui sellised minemised olid ju nõuka võimu poolt keelatud. Ei mingit pikemat arutlust ja plaanimist, kuhu ja kuidas ja millal ja mis eesmärgiga, nagu tänapäeval õnneks täiesti loomulik. Suuresti oli see siiski pea ees vette hüppamine. Ja kui siis Eesti vabaks sai, süvenes meis teadmine, et me läheme tagasi. Selles osas polnud üldse mingit küsimustki. Teadmine oli, aga ajakava paika panemata. Eks oli neid ka, kes tõesti selle kohe ära tegid. Meie aga arvestasime, et parem ilmselt siiski igaks juhuks Kanada kodakondsus kätte saada, ning alles siis vaadata edasi. Vaatasime küll, kuid arvestades 90-ndaid keerulisi aegu Eestis, siis tundus, et saame olla oma lähedastele rohkem abiks Kanadas elades (isegi oma siinses ühiskonnas üsna niru palgaga). Ja nõnda see aeg läks. Mõte oli kogu aeg seal, et kohe-kohe lahkume. Mis tähendas, et elasime pisut nagu mustlased oma asjade otsas. Kõik, mis kodus olemas, oli enam-vähem ainult hädavajalik. Tihtipeale mõtlesime mõnda asja ostes, kas saame selle Eestisse kaasa võtta. Ning nii mõnigi köögimasin jäi muretsemata, sest elekter on ju meil teine (teate küll, mis mõtlen 🤪). Ma ei arva, et tajusin õieti, kuidas olin justkui jäänud ühe koha peale seisma, kuni keegi rääkis oma isast, kes sõjast saati peaaegu elu lõpuni täpselt samamoodi oli mõtelnud ja elanud (mitte et ma ise oma kogemust jagasin, ta lihtsalt jutustas oma isast). See oli kuidagi nii silmiavav ja natuke hirmutav. Sain aru, et olin tõesti justkui kapslisse kinni jäänud. Ning oli omamoodi vabastav taolisest mõtlemisest lahti laskmine.
Olime ka mingi hetk üsna kindlalt juba otsustamas, et aitab. Meil ju peaaegu valmis ehitatud kodu Eestis ootamas. Aga siis andsin aru, et Kirkel oleks väga raske tolleaegsesse kooli Eestis tulla. Ning see omakorda justkui pani piduri minule peale. Tekkis mingi rahulik arusaam, et elu on nii kuis on ja me peame seda võtma ja kujundama just nii nagu hetkel õige tundub. Järgmisena olin väga praktiline mina mõtlemas selle peale, et ma peaks ikka pangast oma pensioni välja teenima. Sest muidu võin sattuda olukorda, kus õieti ei siit ega sealtpoolt pensioni ei saa. Jah, teatud vanuses tekivad ka need tõsised mõtted. Eriti, kui ei kujuta end surmatunnini ainult töötamas. Ja nõnda see läks. Ning üha enam sain aru, miks kõik need lubajad, kes pidid kohe Eesti vabanedes sinna kolima, asja üldse ei kaalunud või kui, siis ainult põgusalt. Nii need, kes kunagi sõjajalust ära tulnud ja vanuse poolest juba pensionieas, kui ka nende lapsed ja lapselapsed võisid küll Eestit väga hinnata ja armastada, aga mõte lähedaste juurest ärakolimisest ja oma elu katkijätmisest pani ehk natuke sügavamalt kaaluma, kuidas edasi. Või õieti, kas just edasi Eestis.
Nüüd läks mõte väga rändama. Aga põhimõtteliselt tasub aegajalt enda sisse piiluda ja vaadata, ega me pole mingisse kujutletavasse maailma kinni jäänud. Kust kohe-kohe edasi saab sammuda, kuid tegelikkuses seda kunagi ei juhtu.
Elu on nii kummaline, olen viimasel ajal mõelnud. Mul on vahel tunne, et kui oma elu peale tagasi vaatan, siis see polegi õieti minu oma. See on justkui lugematuks tükiks hakseldatud, ja kõigis neis tükkides on elanud keegi teine, võiks ehk öelda, et minu teisik. Jah, need hetked on tuttavad ja lähedased, aga samas ka kuidagi kauged ja võõrad. Arvan suuresti, et põhipõhjuseks on ikkagi muutused minus endas. Ma arvan, et teatud põhijooned ehk ei muutu kunagi, aga olen päris kindel, et kui peaksin mõnes kunagi nii tuttavas seltskonnas praeguse minana olema, siis väga võimalik, et tekitaksi ehk üsna palju segadust. Arvan, et isegi iseloom võib mingid muudatused läbi teha, kuigi ilmselt suurem mõju on aastatega kogunenud kogemused ja läbielamised. Kui keegi küsib, kas me jõuame inimesena kunagi selle „täiusliku minani“, siis arvan, et seda ei juhtu surmatunnini. Oleme pidevas muutuses. Mõtlen vahel ka lugudele neist inimestest, kes just vanemas eas kuidagi eriliselt silma paistavad. Oma headuses, tarkuses, südamlikkuses, jne. Aga ka hoopis vastupidiselt oma õeluse ja kurjusega ehmatavad. Ja järgmisena tahaks tegelikult sügavamalt nende minevikku tungida. Kas nad tõesti olid juba lapsest peale sellised. Või on elu neid selliseks kujundanud?!
Lõppu mõned fotod Metsaülikoolist, mida teised on teinud. All paremas nurgas minu keelekohvik. Vaata siin.
Ma kolisin kunagi ammu UK-sse üheks aastaks. Ja jäin 16ks.... :D Oleks edasigi jäänud aga siis tuli juba Kanadasse asuda (las need põhjused praegu jäävad). Ehk siis liigagi tuttav on see "ega ma kauaks ei jää, kohe lähen niikuinii tagasi" mõtteviisis elamine. Mul läks ikka üsna tükk aega, et sellest vabaneda. See on kohanemise normaalne protsess, ma mõtlen. Igasugu igavikulised otsused tunduvad hirmutavad ja liiga dramaatilised. Lihtsam on muutused endale sobivateks ampsudeks mõelda ja orgaaniliselt kohaneda.
Ma tunnen end pidetuna nagu kilekott tuules. Pole Kanadas kodune ega Eestis ka enam mitte. Samas on mõlemad riigid justkui kodud. Jube segane tunne.
Aga eks aeg teeb oma töö ja elu omad korrektuurid. Mis praegu tundub pidetu, ei pruugi seda 5 aasta pärast üldse olla.
Mõnikord räägitakse ka sellest, et võib küll elada välismaal, aga vot vanaduspõlve tahaks veeta Eestis. Kas teil ka selline mõte läbi käinud? Või sõltub see paljuski lastest? Tänapäeval võib ju kolida kuhu iganes, ei jääda tingimata elama sellesse riiki, kus üles kasvatud. Kui jäädakse, siis muidugi tahavad ka vanemad sinna jääda, et olla olemas lapselaste jaoks jne. Aga kui lapsed peaks Kanadast ära kolima, siis kas te Tomiga jääte kindlasti Kanadasse edasi või on ka Eesti valik laual?