Kirjutasin siin juba Kotkajärve Metsaülikoolist, aga sealt jäi hinges kajama kaks teemat, mis õieti seostuvad päris hästi mõnede blogimaailma postitustega, kus arutatakse iseenda üle.
Mõnikord räägitakse ka sellest, et võib küll elada välismaal, aga vot vanaduspõlve tahaks veeta Eestis. Kas teil ka selline mõte läbi käinud? Või sõltub see paljuski lastest? Tänapäeval võib ju kolida kuhu iganes, ei jääda tingimata elama sellesse riiki, kus üles kasvatud. Kui jäädakse, siis muidugi tahavad ka vanemad sinna jääda, et olla olemas lapselaste jaoks jne. Aga kui lapsed peaks Kanadast ära kolima, siis kas te Tomiga jääte kindlasti Kanadasse edasi või on ka Eesti valik laual?
Jah, muidugi oleme seda rääkinud ja mõelnud. Toomas hoiab kindlasti palju tugevamalt sellest mõttest kinni. Mina enam pikki plaane ei tee. Kui ma ei peaks iga kolme kuu tagant arsti juures käima ja iga päev rohtu sööma, iga aasta rinnavähi uuringutel platsis olema, siis ehk oleksin rohkem valmis seda tegema. Siin on mul kõik tuttav ja teada. Sama arst aastaid olnud. Mitte et ma arvaks Eestis halvem abi olevat.
Tean mitut, kes on Eestisse läinud vanaduspõlveks. Aga nad on kõik üksikud. Ilmselt on ka selliste minejate protsent tegelikult üsna väike. Aga eks elu näita, mis ta toob. Kindlat ei ma välja ei hõika.
Nii on, minu kindel unistus Eesti penskaripõlvest on hakanud natuke mõranema seoses mailmapoliitilise olukorraga. Kõik on seal tegelt valmis ja ootamas, teoreetiliselt võiks hommepäev üheotsa lennukipileti osta ... aga ... ootame veidi kuni sogane vesi selgineb. Toimunud sündmused, mida 5 aasta eest ettegi ei kujutanud teevad ettevaatlikuks. Üks kord sai karu kaisust plehku pandud ja läks õnneks, teist korda pole penskarina isu proovida ;)
Ma kolisin kunagi ammu UK-sse üheks aastaks. Ja jäin 16ks.... :D Oleks edasigi jäänud aga siis tuli juba Kanadasse asuda (las need põhjused praegu jäävad). Ehk siis liigagi tuttav on see "ega ma kauaks ei jää, kohe lähen niikuinii tagasi" mõtteviisis elamine. Mul läks ikka üsna tükk aega, et sellest vabaneda. See on kohanemise normaalne protsess, ma mõtlen. Igasugu igavikulised otsused tunduvad hirmutavad ja liiga dramaatilised. Lihtsam on muutused endale sobivateks ampsudeks mõelda ja orgaaniliselt kohaneda.
Ma tunnen end pidetuna nagu kilekott tuules. Pole Kanadas kodune ega Eestis ka enam mitte. Samas on mõlemad riigid justkui kodud. Jube segane tunne.
Aga eks aeg teeb oma töö ja elu omad korrektuurid. Mis praegu tundub pidetu, ei pruugi seda 5 aasta pärast üldse olla.
Sellesamale Hainsile ütlesin ka, et vaata ette, mõnest aastast võib 30 saada, kui ta arvas, et läheb ikka Eestisse tagasi 🙂
Jah, imelik on see väljarändaja maailm. Ei tähenda, mis rahvusest. Nii eestlased kui mõned teised, kellega rääkinud, kinnitavad, kuidas kõiguvad kahe maa vahel. Ja need, kes tagasi Eestis, ei saa Kanadat kuidagi maha raputada. Mõned on tulnud uuesti tagasi. Ja siis on need, kes tulevad, vaatavad lühemat või pikemat aega ringi, ning otsustavad, et see pole neile.
Aga kõige tähtsam on ikkagi oma seesmise rahu leidmine, ehk ka leppimine. Sest elu läheb mööda palju kiiremini kui oskasime kunagi mõelda. Saan sellest üha rohkem viimaks aru.
Mõnikord räägitakse ka sellest, et võib küll elada välismaal, aga vot vanaduspõlve tahaks veeta Eestis. Kas teil ka selline mõte läbi käinud? Või sõltub see paljuski lastest? Tänapäeval võib ju kolida kuhu iganes, ei jääda tingimata elama sellesse riiki, kus üles kasvatud. Kui jäädakse, siis muidugi tahavad ka vanemad sinna jääda, et olla olemas lapselaste jaoks jne. Aga kui lapsed peaks Kanadast ära kolima, siis kas te Tomiga jääte kindlasti Kanadasse edasi või on ka Eesti valik laual?
Jah, muidugi oleme seda rääkinud ja mõelnud. Toomas hoiab kindlasti palju tugevamalt sellest mõttest kinni. Mina enam pikki plaane ei tee. Kui ma ei peaks iga kolme kuu tagant arsti juures käima ja iga päev rohtu sööma, iga aasta rinnavähi uuringutel platsis olema, siis ehk oleksin rohkem valmis seda tegema. Siin on mul kõik tuttav ja teada. Sama arst aastaid olnud. Mitte et ma arvaks Eestis halvem abi olevat.
Tean mitut, kes on Eestisse läinud vanaduspõlveks. Aga nad on kõik üksikud. Ilmselt on ka selliste minejate protsent tegelikult üsna väike. Aga eks elu näita, mis ta toob. Kindlat ei ma välja ei hõika.
Nii on, minu kindel unistus Eesti penskaripõlvest on hakanud natuke mõranema seoses mailmapoliitilise olukorraga. Kõik on seal tegelt valmis ja ootamas, teoreetiliselt võiks hommepäev üheotsa lennukipileti osta ... aga ... ootame veidi kuni sogane vesi selgineb. Toimunud sündmused, mida 5 aasta eest ettegi ei kujutanud teevad ettevaatlikuks. Üks kord sai karu kaisust plehku pandud ja läks õnneks, teist korda pole penskarina isu proovida ;)
Ma kolisin kunagi ammu UK-sse üheks aastaks. Ja jäin 16ks.... :D Oleks edasigi jäänud aga siis tuli juba Kanadasse asuda (las need põhjused praegu jäävad). Ehk siis liigagi tuttav on see "ega ma kauaks ei jää, kohe lähen niikuinii tagasi" mõtteviisis elamine. Mul läks ikka üsna tükk aega, et sellest vabaneda. See on kohanemise normaalne protsess, ma mõtlen. Igasugu igavikulised otsused tunduvad hirmutavad ja liiga dramaatilised. Lihtsam on muutused endale sobivateks ampsudeks mõelda ja orgaaniliselt kohaneda.
Ma tunnen end pidetuna nagu kilekott tuules. Pole Kanadas kodune ega Eestis ka enam mitte. Samas on mõlemad riigid justkui kodud. Jube segane tunne.
Aga eks aeg teeb oma töö ja elu omad korrektuurid. Mis praegu tundub pidetu, ei pruugi seda 5 aasta pärast üldse olla.
Sellesamale Hainsile ütlesin ka, et vaata ette, mõnest aastast võib 30 saada, kui ta arvas, et läheb ikka Eestisse tagasi 🙂
Jah, imelik on see väljarändaja maailm. Ei tähenda, mis rahvusest. Nii eestlased kui mõned teised, kellega rääkinud, kinnitavad, kuidas kõiguvad kahe maa vahel. Ja need, kes tagasi Eestis, ei saa Kanadat kuidagi maha raputada. Mõned on tulnud uuesti tagasi. Ja siis on need, kes tulevad, vaatavad lühemat või pikemat aega ringi, ning otsustavad, et see pole neile.
Aga kõige tähtsam on ikkagi oma seesmise rahu leidmine, ehk ka leppimine. Sest elu läheb mööda palju kiiremini kui oskasime kunagi mõelda. Saan sellest üha rohkem viimaks aru.