TIFF festival Torontos

ja kas üks film vene sõduritest oleks pidanud seal olema

Juttu on muidugi kanada-venelase Anastasia Trofimova filmist “Venelased sõjas”, mis on tekitanud hulgaliselt vastukaja, eriti muidugi ukrainlaste seas. Õieti nende kaudu jõudiski minuni teadmine, et selline dokumentaalfilm üldse vändatud on. Kõigepealt oldi pahased, et Kanada Meedia Fond toetas filmi valmimist umbes 355 tuhande dollariga, mis tähendab, et mina, kui Kanada maksumaksja, toetasin ka sellist üllitist. Kuigi samas oleks pigem näinud, et see raha suunataks ukrainlastele. Hetkel ei taha ma ikka veel õieti veremaa sõnagi suhu võtta.

Ukrainlaste meelepaha viis selleni, et TIFF ehk Toronto Rahvusvaheline Filmifestival võttis filmi kavast maha. TVO telekanal, millega koostöös film sündis ja mis tavaliselt ongi suunatud sarnaste dokfilmide näitamisele ja üldisele vaatajate harimisele, teatas, et ei näita filmi, nagu oli varem lubanud. Nüüd ei teagi, mis täpselt TIFFi otsuse taga, kuid film toodi ikka inimesteni sel teisipäeval. Mis tähendas, et hulk ukrainlasi ja nende toetajaid ilmusid protestiks kohele. TVO tundub ka pressi all olevat, sest filmitegijad tahavad telekanali kohtusse viia. Nõutakse, et film peab teleekraanile tulema või siis peavad nad lubama seda kusagil mujal näidata. Sellepärast ma siin retooriliselt küsingi, millega TIFFi ähvardati, et nad järele andsid. Ja ma ei taha kuulda nende väiteid, et film on ikkagi sõjavastane ja näitab sõja mõttetust. Palun, mitte vallutajate silmade läbi! Sest kas lahenduseks on vallutajale mitte vastu hakata? Sest üks hull inimene oma kaaskonnaga on suurusehullustuses.

Mina isiklikult ei taha seda filmi näha, ei katkendeid ega mitte midagi. Olen küllalt lugenud, millest jutt käib ja kuidas kõike on esitatud. Õieti oli mu esimeseks mõtteks teine maailmasõda. Kujutasin ette, kuidas kanada-sakslane läheb Saksamaale sõja ajal ning hakkab üles võtma, mida agressorriigi sõdurid teevad ja mõtlevad. Kas pole absurdne mõte?! Küsisin oma sõbralt ChatGPTlt, kas üldse on olnud filme, milles selle aja saksa sõdureid on hiljem kujutatud “inimlikust” poolest. Ning tuleb välja, et vaid kaks filmi käiks kuidagi sinna kategooria alla. Ja needki on sellised pooletoobised. Loomulikult saan ma aru, et me oleme kõik inimesed ja iga surm on tegelikult lõpmatult kurb, kuid vabandust väga, sellistel asjadel on ikka piir, eriti veel kui seda tehakse praegu, kui Ukrainas iga päev inimestel teadmine, et nad võivad homset päeva mitte näha. Kui sõda ikka käib.

Ma vaatasin ka lühidalt intervjuud, mille Trofimova andis TIFFil. Paratmatult mõtlesin, kas ta on tõesti nii naiivne. Sest väitis, et tal pole aimugi sõja poliitilistest põhjustest, ühesõnaga, miks see sõda üldse käib. Tema tahtis ainult aru saada inimestest, kes sõtta olid läinud. Ivanka Tymchuk, kes on Ukraina Kanada Kongressi nõukogu liige (tõmban paralleele poliitilise ühendusega Eesti Kesknõukogu Kanadas), on otse välja öelnud, et see on puhtalt propaganda, kus püütakse verelasi positiivsest küljest näidata (väidetavalt ei puutunud filmitegija kordagi seitsme kuu jooksul kokku mingite sõjakuritegudega, ning filmis tulevat ka välja, et sõduridki pole nendest teadlikud - naljakoht). Ta ütleb (minu vaba tõlge): “Eeldatavasti peaks kõrgema haridusega filmiloojal olema küllalt analüütilist mõtlemist, et suudaks panna kokku pusletükid, ning mõista fakti, et kui osa Ukrainast on võõra riigi poolt okupeeritud, siis on see ilmselge rahvusvaheliste õiguste rikkumine.”

Kui küsiti, kas mitte veremaa pole kogu selle Euroopa konflikti peapõhjuseks, siis tundsin, kuidas Trofimova vastuse peale läks veri minus keema: “Ma arvan, et mängus on hulk muid tegureid. Jah, sõjavägi on tõesti kohale saadetud, et lahendada ei teagi täpselt milliseid eriarvamusi. Ning see pole õige,” möönab ta lõpus. TIFFi laval koos istunud esindaja proovis natuke tasandada vastust ja nimetas: “Ta ütles, et sõdurite teise riiki saatmine lahkhelide lahendamiseks pole õige tegu, eks? See on, mis ta proovis öelda.” Mispeale Trofimova teatas: “Paistab, et saate asjast valesti aru.” Tule taevas appi! Millest siin valesti aru saada on. Ilmselgelt on hetkel käimas ühe suurrigi katse vallutada nii palju Ukraina riigist kui võimalik ja panna iseseisev riik tema taktikepi all tantsima.

Mõni läheneb filmile seisukohast, kas see on kasulik pu’le. Ning jätkab, et tõenäoliselt mitte. Aga ainult selles mõttes, et kui lihtne potensiaalne sõdur seal seda näeb, siis ehk mõtleb natuke, enne kui raha eest sõdima läheb. Ainuke probleem, et nemad seda filmi ei näe. Ning need, kes läänes vaatavad, võivad pigem hakata kaasa tundma vaesele sõdurile, kes oma peaga ei mõtle ning tuimalt käsku täidab. Mis tähendab, et kahtlema võidakse hakata, kas ikka tasub toetada riiki, mis püüab oma iseseisvust säilitada. Mis tähendab, et see film on ikkagi osa propagandast, mis töötab veremaa kasuks.

Nii et ma ei poolda selle filmi näitamist. Ja kui see üldse kõne alla tuleks, siis millalgi kauges tulevikus. Jah, saan aru, et filmilooja tahab oma loomingut jagada. Lihtsalt oleks pidanud kohe natuke sügavamalt mõtlema, kas praegu on ikka õige aeg selleks. Ning suur kivi organisatsiooni kapsaaeda, kes arvasid, et võiks raha jagada. Samas ei tea me, kuidas täpselt oli esitatud abipalve. Ning äkki oli mingi lootus, et vallutaja riigi sõdurit näidatakse sellisena, nagu ta tegelikult on. Sest muidugi on olemas inimlik pool, ja tavalised igapäevased tegevused, aga teisalt, mis paneb eriti neid inimesi, kes vabatahtlikult end üles andsid, ette võtma midagi sellist, mis nende elu ohtu paneb, ning kus nad teise riigi rahvast tapma lähevad. Midagi on väga mäda selles mõtlemises. Tõesti mäda, sest mäletan täiemahulise sõja alguses neid lootusrikkaid mõtteid, et verelased hakkavad lõpuks ometi selle arulageda tegevuse vastu.

Natuke päikselisem pilt Torontos Ukraina iseseisvuspäeval.