See "pole aimugi sõja poliitilistest põhjustest" on venemaa venelaste standardvastus igale küsimusele, mis neile vähegi ohtlik tundub ses mõttes, et äkki saaks vastust võimude kritiseerimisena tõlgendada: "ma ei tegele poliitikaga", "ma ei tunne poliitika vastu huvi". Vt neid intekaid, mida Daniil Orain on tänavatel teinud.
... aint et kui venemaal olijate puhul saab veel sellisest laveerimisest ja hirmust aru, siis tema on ju Läänes. Kasparov küll ei kõhkle võime kritiseerimast.
Just nii ongi, pea tiiva alla peitmine, et meie ei tea midagi. Trofimova puhul tõesti arusaamatu, ning kui talle päästerõngas visati, et natukenegi tasandada, mida näidanud ja öelnud, siis hoidis ta ikka kinni sellest kinnisideest. Kas tal on hirm sattuda tedagi, mis võimude pahameele alla? Selline kahe vahel laveerimine. Sest kusagil mujal on ta öelnud, et pole kindel, kas saab Moskvasse uuesti.
Daniili videosid olen ka vaadanud. Kuna tulen nõuka ajast, siis mõnes mõttes saan vastajatest mõnikord paremini aru. Aga samas ei suuda mõista, et nad endiselt justkui vanas ajas elavad.
Kasparov on super, kes julgeb valjusti rääkida, mida mõtleb. Proovin teda samuti jälgida. Kahju ainult, et kõik need asjad ei jõua ka sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
Päris sõja algul oli mul ka naiivne arvamus, et tänapäevasel infoajastul pole isegi venelasi võimalik massiliselt propagandaga lollitada. Vene sõdur tundus võimu ohvrina. Paraku selgus üsna pea, et mitte ainult rezhiim pole kuritegelik vaid on suutnud suure osa rahvast täiesti hulluks pöörata. Kuidas muidu seletada, et Ukraina sõtta minnakse raha teenima, natse nottima või venet kaitsma - seda räägivad vene sõjavangid ise, kes ju pigem püüaksid varjata taolist mõtteviisi. Kokkuvõttes pole lähema poole sajandi jooksul lootust, et vene normaalseks riigiks või suur osa venelastest normaalseteks muutuks, sest keegi ei hakka venet okupeerima isegi sõja kaotuse korral. Mistõttu pigem võimendub vene isolatsioon, ta muutubki uueks Põhja-Koreaks.
Ma ikka mõtlen, et ega enne seal asja ei saa, kui kõik need erinevad rahvad pea tõstavad, ning oma riigid saavad. Maailmakaardi muutused on alati toimunud. Isegi, kui pu kangesti arvab, et tema unistus mingist Peeter I ajast, see kõige õigem on. Iseasi, kas meie seda kunagi näeme.
See "pole aimugi sõja poliitilistest põhjustest" on venemaa venelaste standardvastus igale küsimusele, mis neile vähegi ohtlik tundub ses mõttes, et äkki saaks vastust võimude kritiseerimisena tõlgendada: "ma ei tegele poliitikaga", "ma ei tunne poliitika vastu huvi". Vt neid intekaid, mida Daniil Orain on tänavatel teinud.
... aint et kui venemaal olijate puhul saab veel sellisest laveerimisest ja hirmust aru, siis tema on ju Läänes. Kasparov küll ei kõhkle võime kritiseerimast.
Just nii ongi, pea tiiva alla peitmine, et meie ei tea midagi. Trofimova puhul tõesti arusaamatu, ning kui talle päästerõngas visati, et natukenegi tasandada, mida näidanud ja öelnud, siis hoidis ta ikka kinni sellest kinnisideest. Kas tal on hirm sattuda tedagi, mis võimude pahameele alla? Selline kahe vahel laveerimine. Sest kusagil mujal on ta öelnud, et pole kindel, kas saab Moskvasse uuesti.
Daniili videosid olen ka vaadanud. Kuna tulen nõuka ajast, siis mõnes mõttes saan vastajatest mõnikord paremini aru. Aga samas ei suuda mõista, et nad endiselt justkui vanas ajas elavad.
Kasparov on super, kes julgeb valjusti rääkida, mida mõtleb. Proovin teda samuti jälgida. Kahju ainult, et kõik need asjad ei jõua ka sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
Päris sõja algul oli mul ka naiivne arvamus, et tänapäevasel infoajastul pole isegi venelasi võimalik massiliselt propagandaga lollitada. Vene sõdur tundus võimu ohvrina. Paraku selgus üsna pea, et mitte ainult rezhiim pole kuritegelik vaid on suutnud suure osa rahvast täiesti hulluks pöörata. Kuidas muidu seletada, et Ukraina sõtta minnakse raha teenima, natse nottima või venet kaitsma - seda räägivad vene sõjavangid ise, kes ju pigem püüaksid varjata taolist mõtteviisi. Kokkuvõttes pole lähema poole sajandi jooksul lootust, et vene normaalseks riigiks või suur osa venelastest normaalseteks muutuks, sest keegi ei hakka venet okupeerima isegi sõja kaotuse korral. Mistõttu pigem võimendub vene isolatsioon, ta muutubki uueks Põhja-Koreaks.
Ma ikka mõtlen, et ega enne seal asja ei saa, kui kõik need erinevad rahvad pea tõstavad, ning oma riigid saavad. Maailmakaardi muutused on alati toimunud. Isegi, kui pu kangesti arvab, et tema unistus mingist Peeter I ajast, see kõige õigem on. Iseasi, kas meie seda kunagi näeme.