Saadan Sulle ookeani taha hääd soovid ja saa terveks, talvisel perioodil kipuvad erinevad viirused siin-seal laastama ja taastumine tundub kui igavik.
Ajavahest tingituna vaatasin eile hilisõhtul kohtumist ja see oli kiusajate kambakas, stiilis mina olen maailm ja rahutooja. Kui alguses arvasin, et T läks lihtsalt sassi, kumb president on U ja kumb V oma, siis nüüd tundub mäng käivat vaid V väravasse, jättes ohvri veritsevale tandrile.
Mind ikka hämmastab, kuidas ajaloost ei osata (taheta) õppida ning kuna maakera on ümmargune, siis kipub ikka ja jälle samasse kohta tagasi langema. 1930ndate Saksamaal toimunu, sellele järgnenud sobingud ja varjatud sissetung naaberriikidesse, silmade sulgemine - kuniks see kõik "minu hoovis aset ei leia", ja siis ühel hetkel näed, et ongi sinu hoovis ja teha ei ole midagi, sest sellest kõigest on saanud uus normaalsus ja vastuhakkajaid ei ole, sest kõik loodavad "mitte-pihta-saada". Iga kord kui mõtlen tuleb meelde Tom Stoppard'i näidend "Leopoldstadt", kus inimesed pimesi uskusid paremasse tulevikku, kuid selle asemel tuli ja hoopis õudusunenägu, mis purustas paljud perekonnad ja viis hääbumiseni suguvõsad. Karm ... väga karm... me elame ajal, mil maailmas toimub erinevaid pragunemisi, kes lõpuks võitjana väljub - loodan, et see on koostööle ja ligimese aitamisele suunatud kogukonnad.
Saadan Sulle ookeani taha hääd soovid ja saa terveks, talvisel perioodil kipuvad erinevad viirused siin-seal laastama ja taastumine tundub kui igavik.
Ajavahest tingituna vaatasin eile hilisõhtul kohtumist ja see oli kiusajate kambakas, stiilis mina olen maailm ja rahutooja. Kui alguses arvasin, et T läks lihtsalt sassi, kumb president on U ja kumb V oma, siis nüüd tundub mäng käivat vaid V väravasse, jättes ohvri veritsevale tandrile.
Mind ikka hämmastab, kuidas ajaloost ei osata (taheta) õppida ning kuna maakera on ümmargune, siis kipub ikka ja jälle samasse kohta tagasi langema. 1930ndate Saksamaal toimunu, sellele järgnenud sobingud ja varjatud sissetung naaberriikidesse, silmade sulgemine - kuniks see kõik "minu hoovis aset ei leia", ja siis ühel hetkel näed, et ongi sinu hoovis ja teha ei ole midagi, sest sellest kõigest on saanud uus normaalsus ja vastuhakkajaid ei ole, sest kõik loodavad "mitte-pihta-saada". Iga kord kui mõtlen tuleb meelde Tom Stoppard'i näidend "Leopoldstadt", kus inimesed pimesi uskusid paremasse tulevikku, kuid selle asemel tuli ja hoopis õudusunenägu, mis purustas paljud perekonnad ja viis hääbumiseni suguvõsad. Karm ... väga karm... me elame ajal, mil maailmas toimub erinevaid pragunemisi, kes lõpuks võitjana väljub - loodan, et see on koostööle ja ligimese aitamisele suunatud kogukonnad.